Enn Eesmaa tagasivaade 27. mai: Peterburi ehitamise algus ja Eino Tambergi sünniaastapäev
Enn Eesmaa vaatab igal tööpäeval Kuku raadio saates "Tagasivaade" kell 10.15 ajalukku ja meenutab, mille poolest on päev ajaloos eriline. Tema mõtisklusi saavad lugeda ka Elutark.ee lugejad.
Sedakorda alustan ühest meist ajaliselt juba väga kaugest inglaste parlamendis vastu võetud seadusest, mis äsja öeldut veenvalt kinnitab. Kahekümne seitsmendal mail 1679 võttis Inglise parlament vastu niinimetatud Habeas corpuse akti kodanike kaitseks. Need kaks ladinakeelset sõna alustasid keskajal kasutusel olnud vangistuskäsku, mis tõlkes tähendab – sa pead isiku kohtusse toimetama. Sellest seadusest sai anglosaksi protsessi õigusnormide kogum, mis kaitses kodanikke ebaseadusliku vangistamise eest.
Kuningas Charles Teise ajal keelas see seadus inimesi kohutuotsuseta vangis pidada, määras kindlaks kohtumenetluse ja seadust rikkunud ametnike vastutuse. Suurbritannia kombe kohaselt kehtib see seadus põhimõtteliselt ka täna, kuigi seda on mitu korda täiendatud, viimati muide aastal 1960. Seaduse toimet võib kuningriigis peatada üksnes parlamendi eriotsusega.
Päeval, mil Londonis võeti vastu brittide põhilisemaid seadusi, oli Vene tsaar Peeter Esimene alles kuueaastane. Tema tõus ja tõsisemad teod olid alles ees. Täna meenutame neist üht olulisemat, mis seotud kahekümne seitsmenda maiga aastal 1703 ning ühe imekauni linnaga, mida paljud peavad kindlalt maailma kaunimate hulka kuuluvaks. Täna täpselt kolmsada kaksteist aastat tagasi andis keiser käsu rajada Neeva suudmesse Peeter Pauli kindlus, millest sai uue linna esimene ehitis.
Ettevõtmine oli sunduspärane, sest Peeter Esimene oli sõjas Rootsiga allajäämise ääre peal. Narva lahingus oli tsaar saanud valusasti lüüa ning nüüd oli tema arvates viimane aeg midagi otsustavat Venemaa kaitseks ette võtta. Linna asukoha valik oli ühest küljest oivaline, sest Soome laht oli kiviviske kaugusel, teisalt aga hullumeelne plaan, sest linna hakati puuvaiadele ehitama sohu. Võimatu on üles lugeda Peterburi rajamisel hukkunuid, sest neid oli tuhandeid. Isevalitsejat see eriti ei heidutanud, sest pärisorjusliku Venemaa absoluutse monarhi tegevusi mingi parlamendi poolt vastu võetud inimesi kaitsvad seadused ei kitsendanud, sest need lihtsalt puudusid.
Isegi tema Keiserliku Majesteedi Isiklik Kantselei koos oma kohutava kolmanda osakonnaga oli alles nii-öelda tuleviku unistus. Pealegi tahtis Peeter akent Euroopasse, et Suureks saada. Samal aastal 1703 alustati ka sadama rajamist. Üheksa kevadet hiljem oli linn juba linna moodi ning pärast Peeter Esimese surma kinnistus kunagi Jänesesaarele rajatud muldkindluse hollandipärane nimi Sankt Pieter Burch, mis tulenes Peeter Esimese kaitsepühaku Peetruse nimest Venemaa pealinna nimeks.
Üsna kiiresti suudeti esialgu pigem teoreetilisele linnale eluvaim sisse puhuda. Energiline Peeter Esimene tiivustas ja sundis inimesi pealinna heaks üha rohkem tegema ning seda käsku oli targem täita, sest muidu, nagu vene muinasjutus öeldakse „Mõõk mul hea sul napsab pea“. Juba aastal 1724 asutati Peterburi teaduste kadeemia, järgnesid teatrid, kunstiakadeemia ning konservatoorium. Üsna kiiresti sai Peterburist tõelina pealinn, kuhu kippusid nii ilmalikud inimesed, kui kirikumehed. Peterburis on elanud ja loonud Venemaa ülimad geeniused Puškin, kes lausa jumaldas seda linna, samuti Lermontov, Gogol, Dostojevski, Glinka, Tšaikovski ja Repin, kui vaid kõige kuulsamaid meenutada.
Hiljuti lugesin raamatut Igor Stravinski kohta, kes samuti oli oma sünnilinnas elanud tubli kolmkümmend aastat. Tema arvates on Peterburg mitte niivõrd slaavipärane kui neoitaalialik linn, sest seda rajasid teiste hulgas mitmed Itaaliast pärit arhitektid, neist Talvepalee looja Bartolomeo Rastrelli vast kõige kuulsam.
Peetri linnaga meenuvad lisaks ülevale ja kaunile paraku ka dekabristide ülestõusu julm mahasurumine, Verine pühapäev ja niinimetatud Oktoobrirevolutsioon, millest algas vene rahva aastakümneid kestnud kannatuste ajajärk, millest pole veel tänagi samast linnast pärit Venemaa tänase liidri juhtimisel üle saadud. Peterburi linnaga on seotud ka üllatavalt paljud eesti kultuuriinimesed ja poliitikud. Tollase pealinna luteri kiriku eesti kogudust juhtis aastaid Jakob Hurt. Peterburis töötas Johann Köler, sealses konservatooriumis õppisid Rudolf Tobias, Cyrillus Kreek, Peeter Süda ja Artur Kapp.
Tema, samuti heliloojast poja Eugen Kapi õpilaste hulka kuulus teiste seas ka Eino Tamberg, kelle sünniaastapäeva on meil täna põhjust tähistada ja meest ennast meenutada. Seda rohkem, et tema sünnist möödub kahekümne seitsmendal mail täpselt kaheksakümmend viis aastat. Eino Tambergist sai tuntud helilooja ning rahvusvahelise komponistide konkursi võitja juba aastal 1957. Kõrgelt hinnatud teos oli „Concerto grosso“. Alles hiljuti oli autor lõpetanud Tallinna Riikliku Konservatooriumi. Noor Tamberg kahtles mõnegi pilli kasutamisvõimalustes soleeriva instrumendina. Siis meenuski talle hea vana concerto grosso, mille laialdasem levikuala oli Corelli, Vivaldi, Händeli ja Bachi päevil. See andis heliloojale võimaluse pillide võistluseks taustaks ja kontrastseks fooniks keelpilliorkester. Enne heliloomingule pühendumist kogus Eino Tamberg samblikke ja oli lootustandev sportlane.
Kuid ta koolivendadeks olid Lennart Meri, Hans Trass, Erast Parmasto ja Kulno Süvalep ning noormeeste jutud tiirlesid tihti ka kunsti ja muusika ümber. Koos otsustati kirjutada operett, mille pealkirjaks sai „Odüsseus“. Eino Tamberg lõi ühiselt kirjutatud libretole muusika ja koolikaaslase Ellen Liigeri lavastuses jõudis operett ka lavale. Mäletan neid helilooja üldiselt vähe teada elu detaile üsna hästi, sest tegin Eino Tambergist pika ja põhjaliku saate „Rahvakunstnike“ sarjast tubli kolmekümne aasta eest.
Tamberg tunnistas, et kirjutas tavaliselt kõik oma teosed nii-öelda algusest lõpuni. Mingeid põhiteemasid ega üksiknumbreid ta enne tööle asumist välja ei mõelnud. Helilooja kinnitas, et arenes lavateoseid luues koos oma kangelastega ning lasi sündmustikul end kaasa haarata. Kui esinebki mingit tegelast esindav leitmotiiv, tekkis see koos antud lavapersooni esmakordse ilmumisega. Nii valmisid Eino Tambergi ooperid „Raudne kodu“, „Cyrano de Bergerac“ ja „Lend“ ning ka balletid, neist tuntuim kindlasti „Joanna tentata“. Teater oli Eino Tambergi alati vaimustanud. Ta esimene töökohtki oli teatris, muide draamateatris, kus ju samuti vajatakse muusikat tundvaid ja kirjutavaid inimesi.
Tambergi looming on ilmestanud mitut eesti mängufilmi, paaris neist mängis ta ise näitlejana koguni kaasa. Aastaid oli Eino Tamberg Eesti Heliloojate Liidu juhatuse sekretär ja konsultant, kuigi ta ise suurt ei uskunud organisatsioonide võimesse suunata loovisiksuste tööd.
Hoopis teine tera oli tema meelest õpetamise ja juhendamisega. Eesti Muusikaakadeemia kompositsiooniosakonna juhatajana aastaid tegutsenud Eino Tamberg andis oma teadmisi noorematele edasi juba aastast 1968. Professor Tambergi tudengeiks on teiste seas olnud Raimond Kangro, Peeter Vähi ja Toivo Tulev.
Enn Eesmaa "Tagasivaade" E-R Kuku raadios kell 10.15 ja kordusena kell 18.15
