Enn Eesmaa tagasivaade 26. mai: suur Aleksandr Puškin ja filmilegend John Wayne
Enn Eesmaa vaatab igal tööpäeval Kuku raadio saates "Tagasivaade" kell 10.15 ajalukku ja meenutab, mille poolest on päev ajaloos eriline. Tema mõtisklusi saavad lugeda ka Elutark.ee lugejad.
Täna tahan teile alustuseks rääkida kirjandusgeeniusest, keda armastavad ja austavad isegi need, kes tema teoseid eriti lugenud pole – see aga ongi tõeliste suuruste eripära ja privileeg. Jutt ja lugu on Aleksandr Puškinist, kelle sünnipäeva tavaliselt tähistatakse uue kalendri kohaselt kuuendal juunil. Ometi näitas aastal 1799 Venemaal kasutusel olnud kalender kahekümnene kuuendat maid, kui see naaberrahva kultuuri alustalaks arenenud lapsuke Moskvas sündis.
Kõik meie kandi täna juba ammu täiskasvanuks saanud koolilapsed pidid kunagi venekeelse maailma esipoeedi teoseid kohustuslikus korras lugema. Tihti alles aastate pärast aga avastasime Puškini poeesia uuesti ning nautisime vabatahtlikult suure sõnameistri loomulikult ja lihtsalt ent ometi tavatult ideerikkalt voogavaid värsse. Aleksandr Puškini erakordset välimust vormisid emapoolse suguvõsa geenid, sest üks tulevase poeedi esivanematest oli Peeter Esimese etiooplasest ristipoeg, Eesti ja Tallinnaga eluliselt seotud Abram Petrovitš Hannibal.
Esimese luuletuse avaldas Aleksandr Puškin Tsarskoje Selo lütseumi õpilasena aastal 1814. Pärast õpinguid teenis Puškin Peterburi Välisasjade Kolleegiumis, kuid ta poeedikuulsus kasvas kiiresti. Esimene suurteos, värsspoeem „Ruslan ja Ljudmila“ avaldati aastal 1820, mil algas Puškini pagendusperiood. Loomulikult mitte muinasloo kirjutamise, vaid dekabristide saatusest inspireeritud tsaarivastaste luuletuste pärast. Nende seas olid ka legendaarsed „Tšaadajevile“ ning „Priius“, mida demokraatlik Venemaa oskas peagi peast. Luuletaja saadeti pealinnast kaugemale ning ta rändas Kaukaasias ja Krimmis.
Ligi kolm aastat teenis Puškin Moldovas väikeametnikuna, kuid õnneks jätkas kirjutamist. Pagenduses pani ta kirja „Kaukaasia vangi“, „Bahtšisarai purskkaevu“ ja alustas oma peateost, värssromaani „Jevgeni Onegin“ nimitegelase onu iseloomustavate sõnadega „Moi djadja samõh tšestnõh pravil, kogda ne v šutku zanemog on uvažatj sebja zastavil i lutše võdumatj ne mog“. Mõned värsid kohe jäävad teistest kauemini pähe, Puškini omad aga kindlasti. Ka Moldovas lävis Puškin dekabristidega ning oli sunnitud Odessasse kolima, kui kohalikud dekabristid purustati. Neil aegadel elas poeet üle ka loomingulise kriisi, sest ta geeniusele jäid dekabristliku romantismi piirid ja võimalused liiga kitsaks.
Puškinis nähti pidevalt ohtu ja kirjanik saadeti asumisele Mihhailovskojesse, mis täna kuulub luulemaailma Mekade hulka. Seal maavaikses rahus süvenes vene geenius Shakespeare’i loomingusse, ta kogus kohalikke rahvalaule ja muinasjutte, kuid kirjutas ka realistliku ajalootragöödia „Boriss Godunov“ ning jätkas oma „Jevgeni Oneginit“. Pärast dekabristide ülestõusu ja uue tsaari troonile asumist kutsus Nikolai Esimene kuulsa poeedi uuesti Moskvasse ning lubas hakata ta teoste ainutsensoriks. See oli ennatlik otsus, sest Puškin oli jõudnud oma parimaisse loomeaastaisse ning kirjutas palju. Vene salapolitsei pealik, kurikuulsa kolmanda osakonna ülem, Tallinnas sündinud Alexander von Benckendorff kiusas poeeti taga nii elus kui ta loomingu kaudu, mida pidevalt tsenseeriti ja venitati trükistaadiumis.
„Jevgeni Onegini“ lõpetas Puškin Boldinos, seal pani ta kirja ka „Belkini jutustused“ ja meisterlikud „Väikesed tragöödiad“. Trükki jõudsid „Padaemand“, „Vaskratsanik“ ja „Kapteni tütar“. Aasta enne hukkumist hakkas Puškin välja andma kiiresti Venemaa demokraatide lemmikuks tõusnud ajakirja „Sovremennik“. Võib vaid ette kujutada Aleksandr Puškini pingeid, sest ühelt poolt oli ta Venemaa vabaduspüüete sümbol ja rahva lootus, teisalt aga keisri õukonnaga tihedalt seotud kammerjunkur, kes pidevalt oli võlgades vaatamata sellele, et tsaar laenas mõnigi kord talle isiklikult raha.
Kirjanikku rõhusid ka klatšijutud ta kauni kuid vallatu kaasa Natalja Gontšarova truudusetusest.
Meeleheitele viidud poeet püüdis piiramisrõngast välja võidelda ning kutsus duellile ohvitser Georges d’Anthesi. Kaheksandal veebruaril 1837 kordus autori jaoks Lenski saatus ta kuulsast „Jevgeni Oneginist“. Puškin sai duellil raskesti haavata, piinles kaks päeva ja siis suri. Venemaa oli mõttetult kaotanud suurmehe, kes õnneks oli olnud kirjanik.
Tema looming on surematu. Seda on paljude teiste seas eestindanud Betti Alver, kes tõlkis „Jevgeni Onegini“. Juri Lotman kirjutas kirjandusliku monograafia Puškini loomingust, mis äratas rahvusvahelist tähelepanu ja heakskiitu. Omaette pika saate saaks teostest, mille aluseks on olnud Aleksandr Puškini looming. Siinkohal piisab, kui nimetada vaid Pjotr Tšaikovski nime ning tema kirjutatud oopereid. Puškini vanema tütre Maria välimuse võttis Lev Tolstoi aluseks, kui sõnades kujutas oma legendaarset kangelannat Anna Kareninat. Puškini teosed on alati innustanud kineaste ning ekraanil on tegutsenud pea kõik poeedi tuntumad tegelased.
Hoopis teistlaadi mehi kehastas oma filmides kinolegend, kes sündis kauni looduse rüpes Iowa osariigis kahekümne kuuendal mail 1907. Poisile pandi nimeks Marion Mitchell, Morrison oli ta juba oma esivanemate tõttu. Siinkohal peab kohe lisama, et juttu tuleb John Wayne’st, sest Marion Mitchell Morrisoniga on ligi kahtsada tema osavõtul vändatud filmi automaatselt raske seostada. Noore mehena alustas ta suveabilisena Foxi stuudio massistseenides. Sportlik, aastaid edukalt jalgpalli mänginud Marion tutvus algaja lavastaja John Fordiga, kes kasutas teda Duke Morrisoni nime all mõneski oma algusaja filmis.
Rohkem kui tosina filmi pärast mängis noor näitleja end kuulsaks aastal 1939 esilinastunud Fordi menufilmis „Postitõld“, millest peagi sai vesterniklassika. Muide, talle tundus, et kolm M-tähega algavat nime on vaatajail raske meeles pidada ning otsustas omale artistinimeks võtta John Wayne’i. Koostöö Fordiga jätkus ja tõi ekraanile veel rohkesti filme. Viiekümnendate aastate alguses asutas John Wayne koos poegadega filmitootmsifirma Wayne-Fellowes, millest pisut hiljem sai Batjac. Howard Hawksi lavastatud „Rio Bravo“ sai kümnendi lõpus niivõrd menukaks, et filmile tehti kaks jätkuosa. John Wayne’i esimene produtsenditöö oli „Ingel ja pahamees“ aastast 1947. Ta debüüt lavastajana oli „Vereallee“, millele järgnesid legendaarsed „Alamo“ ja „Rohelised baretid“ kuuekümnendatel aastail. Oscari võitis John Wayne peaosaga aastal 1969 esilinastunud filmis „Tõeline vastupidavus“.
Ekraanilegendi viimseks rolliks jäi vähki põdev vana püstolikangelane aastal 1976 kinodesse jõudnud vesternis „Laskja“. Sama tõbi viis kolm aastat hiljem seitsmekümne kahe aastase John Wayne’i enese igavikku. Oletatavasti haigestus staar koos mitme teise kolleegiga filmi „Vallutaja“ võtetel Utah osariigis üsna lähedal paigale, kus USA oli hiljuti aatomipommi katsetanud. John Wayne’i saatust jagasid paraku ka Susan Hayward, lavastaja Dick Powell ning veel mõned Tšingis-khaani seiklusi kujutanud filmi tegemisest osa võtnud inimesed.
Enn Eesmaa "Tagasivaade" E-R Kuku raadios kell 10.15 ja kordusena kell 18.15
