Enn Eesmaa tagasivaade 25. mai: urbanipäev, ballett „Coppelia“ ja stepptantsu päev
Enn Eesmaa vaatab igal tööpäeval Kuku raadio saates "Tagasivaade" kell 10.15 ajalukku ja meenutab, mille poolest on päev ajaloos eriline. Tema mõtisklusi saavad lugeda ka Elutark.ee lugejad.
Tere ja head urbanipäeva teile kõigile. Meie aladel tavatseti sel päeval alustada lina- ja kaerakülvi, sest öökülmad olid vanarahva meelest selleks päevaks juba kindlalt seljataga ning kätte oli jõudnud paras aeg ka ilmastikuõrnemaid taimi istutama hakata. Urbanipäev on oma nime saanud paavst Urbanus Esimeselt, kes elas teisel-kolmandal sajandil, mil kristlasi ikka veel taga kiusati, sest Constantinus Suure Milano ediktini jäi toona veel ligemale sajand. Urbanus Esimene mingil põhjusel hukati ja maeti just tänasel kuupäeval aastal 230. Teda peetakse pühakuks, kes inimlapsi pidavat kaitsma tormi ja välkude eest.
Nii välku kui vilet, ennekõike aga ebainimlikku kohtlemist on sajandite jooksul saanud tunda mustanahalised inimesed planeedil Maa. Läinud aastasajal hakkasid aga Aafrika riigid iseseisvuma, vabanenud rahvad moodustasid oma organisatsioone ning üks neist, Aafrika Ühtsuse Organisatsioon, asutati kolmekümne kahe iseseisva riigi poolt kahekümne viiendal mail 1963 Musta mandri maade ja valitsuste konverentsil Etioopia pealinnas Addis Abebas. Samal päeval võeti vastu ühine otsus tähistada seda päeva tulevikus Aafrika vabastamise päevana. Alates juulist 2002 jätkab Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni tegevust Aafrika Liit, kuid Aafrika vabastamise päeva tähistatakse edasi ikka kahekümne viiendal mail.
Nüüd aga läheme ajas mõned aastakümned tagasi, jäädes ikka tänase kuupäevaga seotud sündmuste juurde. Oli kahekümne viies mai 1870. Pariisi kuulsas Operas esietendus „Emailsilmadega tütarlaps“. Hoopis selgemaks saab kõik, kui lisan, et tegemist oli Leo Delibes’i balletiga „Coppelia“. Saal oli vaimustuses ning peagi olid piletid ka mitmele järgmisele etendusele juba välja müüdud. Kuid paraku puhkes järgmisel aastal Prantsuse-Preisi sõda ning „Coppeliat“ etendati esimesel hooajal vaid kaheksateist korda. Balleti aluseks on legendaarse kultuurinähtuse Ernst Theodor Amadeus Hoffmani novell „Uneliivamees“. Kõiki võlus balleti muusika, kusjuures lisaks suurejoonelistele rühmastseenidele tantsiti laval ka masurkat ja tšaardaši, sest teiste rahvaste meloodiad ning tantsud olid Pariisis just moodi minemas. Kriitikud panid tähele, et oma lühikeste kontrasti pakkuvate tantsunumbritega sarnanes „Coppelia“ Adolphe Adami „Giselle’le“. Ning arvustajatel oli suuresti õigus. Leo Delibes oli olnud kuulsa „Giselle’i“ autori õpilane Pariisi konservatooriumis. Pariisi Opera’s töötas Delibes koormeistrina juba mitu aastat. Varsti sai Delibes’ist Pariisi konservatooriumi kompositsiooniprofessor. Ta kirjutas veel ühe menuka balleti „Sylvia“, mille esietendus oli aastal 1876.
Maailma ooperipärlite hulka kuuluv Leo Delibes’i „Lakme“ jõudis lavale kaheksa aastat enne autori surma. „Coppelia“ lavastati „Estonia“ teatris esimest korda juba aastal 1922. Siis tantsis meespeaosa Agu Lüüdik, doktor Coppeliusena aga tegutses ja pisut ka tantsis laval Hugo Laur. Oh oleks vaid toona juba videokaamerad olemas olnud! Läbi aastate on Swanildat „Coppelias“ tantsinud me rahvusteatri parimad baleriinid alates Tiiu Randviirust ja Aime Leisist kuni Age Oksa ja Abigail Sheppardini välja.
Väljapaistev, otse maailmakuulus tantsija oli oma alal ja ajal Bill „Bojangles“ Robinson. Tema on aegade legendaarsemaid stepptantsu virtuoose, kelle mälestuseks on selle mehe sünnipäev kahekümne viies mai USA-s, Austraalias, Indias, Jaapanis ja ka Islandil stepptantsu päev. President George Bush kuulutas oma riigis aastal 1989 välja lausa sellekohase seaduse. Bill „Bojangles“ Robinsoni on oma õpetajaks pidanud enamus hilisemaid tantsusuurusi, Fred Astaire ja Sammy Davis juunior esimestena nende seas. Kes näinud Astaire’i filmi „Swingi aeg“, mäletab kindlasti, kuidas see liikumisvõlur tantsis korraga oma kolme varjuga. Kogu number oli aga pühendatud Robinsonile ning kandis nime „Harlemi Bojangles“.
Bill Robinson ise sai rahvusvaheliselt kuulsaks kolmekümnendate aastate muusikafilmides, kus ta sageli tantsis koos tollase lapstähe Shirley Temple’ga. Kui olete kuulnud ja meelde jätnud tuntud laulu „Stormy Weather“, siis see on pärit kinomuusikalist „Tormine ilm“, milles Bojangles mängis sisuliselt iseennast, tõsi küll Bill Williamsoni nime all. Tema ekraanipartneriks oli džässilegend Lena Horn, kes seda kuulsat laulu esimesena esitaski. Teine sama muusikaliigi staar Duke Ellington kirjutas „Bojanglesi“ nimelised menukad rütmiimprovisatsioonid, mida sageli oma kavades kasutas. Kõige populaarsemaks sai aga „Mister Bojanglesi“ laul kantrimuusiku Jerry Jeff Walkeri aastal 1968 ilmunud samanimeliselt albumilt. Seda on tänaseni esitanud ja plaadistanud pikk nimekiri esimese suurusjärgu artiste alates Harry Belafontest ja Chet Atkinsist kuni Elton Johni ja Robbie Williamsini välja. Bill „Bojangles“ Robinson lahkus taevastele lavadele juba aastal 1949, kuid tema taset ja kunsti on täna võimalik kõige erinevamaid meediakanaleid kasutades kasvõi otsekohe nautida.
Bill Robinsoni lapsepõlv oli raske, pärast ta vanemate surma kasvatas poissi vanaema. Tantsimist alustas Bill juba varakult, saatus viis ta Washingtonis kokku kuulsa Al Jolsoniga ning teismelisena oli Robinson juba kohalik kuulsus. Ta hüüdnime Bojangles võib mitmeti mõista ja tõlkida, sageli loetakse selle tähenduseks õnneseen. Robinson kinnitas tavaliselt ise, et hüüdnime sai ta juba oma sünnilinnas Richmondis, seega võis selles peituda ka ivake irooniat. Robinsoni tantsuoskus andis talle tööd paljude teatrite muusikalavastustes, neist nii mõnedki olid Broadway saalid.
Kinos tegi ta kaasa kaheksateistkümnes filmis, neist viimne oligi „Stormy Weather“ aastast 1943. Pool sajandit hiljem vaimustus maailm stepptantsijast, kelle nimi oli Gregory Hines. Aastal 2001 esilinastunud telefilmis „Bojangles“ kehastas ta menukalt Bill Robinsoni, kes oli läinud sajandi esimesel poolel kõige rohkem teeninud mustanahaline meelelahutaja USA-s. Ometi suri Bojangles novembris 1949 puruvaese mehena ning ta matused korraldas ja kandis kulud Bill Robinsoni vana sõber telestaar Ed Sullivan, kelle saadetes käisid meeleldi nii Elvis Presley kui noored biitlid.
Kuna täna on stepptantsu päev, siis lisan, et see vaid suurtele meistritele jõukohane stiil arenes ja kasvas välja iiri, inglise clog ja haiiti juba-tantsust. Stepptantsu esimene suur nimi oli William Henry Lane, kellest kirjutas Charles Dickens oma „Ameerika märkmetes“. Läinud sajandi alguses räägiti palju John William „Bubbles“ Sublettist, kes tavaliselt esines koos klaverimängija Ford Buckiga moodustades lavaduo „Buck and Bubbles“. Muide John Sublett oli esimene, kes mängis, laulis ja tantsis Sportin’ Life’i rolli George Gershwini ooperis „Porgy ja Bess“, mis esietendus New Yorgis septembris 1935. Stepptantsu hiilgeajad on jäänud läinud sajandisse, kuid mõnikord näeb seda imelist liikumist veel tänagi, eriti kunagisi aastaid meenutavates lavastustes või filmides.
Enn Eesmaa „Tagasivaade“ E-R kell 10.15 ja kordusena 18.15 Kuku raadios
