OLAVI PIHLAMÄGI EUROVISIOONI-MÄRKMED: Pisarad ja naer, Venemaa edu oli oodatav, Soome jäi viimaseks

Kui Marko Reikop oma Eurovisiooni kommentaaris Elina Borni silmast nägi pisarat veeremas, arvas ta, et ehk mina tean, kui palju pisaraid üle lauljannade palgete on selle võistluse ajaloos veerenud. Võin kinnitada, et lugematu hulk.

Ka sellel võistlusel ei suutnud venelanna Polina Gagarina oma silmi kuivana hoida, Gruusia laulus olid pisarad suurel ekraanil ja rõõmupisarad on pingelanguse märgiks pea kõigil võitjail silmis.
Kõigepealt tähtsamast – Eestil läks igati hästi. 7. koht oli just see, kuhu me pidime tõusma, sest poolfinaalide punkte analüüsides olime isegi veidi paremas seisus.

Venemaa võitis suurelt poolfinaali

Me väljusime omast ehk I poolfinaalist kolmandana 105 punktiga (Venemaa 182 ja Belgia 149 järel). Vaadates II poolfinaali esikolmikut, siis nende punktiskoorid olid kõrgemad ehk neid hinnati kõrgemalt : Rootsi 217, Läti 155 ja Iisrael 151 punkti.
II poolfinaali neljas ehk Norra väljus finaali 123 punktiga. Kui lisada juurde kaks trumpässa ehk juba finaalis ootavad Itaalia ja külalisesineja Austraalia, kelle reitingud olid väga kõrged, siis matemaatiliselt oleksime pidanud jääma 3+4+1+1 ehk 9. kohale, olime aga 7. ehk edestasime Iisraeli ja Norrat, kelle tulemused olid poolfinaalis paremad. Aga me ei teadnud seda siis ning parem ju oligi.

Kas meie paar esines hästi? Stig laulis poolfinaalis kindlamalt, Elina minu arvates ka, neis oli siis rohkem võistluspinget. Finaalis oli kaameratöö paigas, kuid meie artistid kuidagi loiud. See mõjub ehk norimisena ja eks ta seda olegi, sest tublid olid nad igati ja tulles tagasi Eestimaale, on nad suure tänu ära teeninud, sest Eesti on paari viimase aasta tagarivist taas esikümnes, mis on väga tore. 

Viimati olime esikümnes 2009 ja 2012 ja mõlemal korral kuuendal kohal. Seitsmendad pole eestlased seni veel olnud. Ja veel, meid oleks kõrgemale tõstnud see, kui me oleksime saanud veidi kõrgemaid punkte, kuid meie laeks oli vaid soomlastelt saadud 10 punkti ja Leedult 8, siis tulid juba Venemaa ja Ungari 7 punktiga, Läti, Austria ja Taani 6 punktiga ning muud pisipunktid veel juurde. Lohutuseks vahest niipalju, et Eurovisiooni fännid hääletasid meie laulu kolmandaks. Esimene oli Itaalia ja teine Rootsi.

Soome jäi poolfinaalis viimaseks

I poolfinaali põletavaim küsimus, miks soomlased finaali ei pääsenud, on nüüd teada. Neile andsid vaid Eesti ja Serbia 4 punktikest, Taani ja Ungari 2 ning Valgevene 1. Kokku 13 punkti ja viimane tulemus. Praegu ei saa ma veel öelda, kas need punktid moodustusid publiku või žürii hinnangute põhjal. Pigem küll publiku omast.

Vaadates finaali lõpptulemust, oli selge, et liidergrupp jooksis lihtsalt eest ära ja need kolm ehk Rootsi, Venemaa ja Itaalia olid teistele püüdmatud. Kuigi Venemaa ja Itaalia vahel käis lõpuni tihe rebimine ning ainult üks täisskoor kolmele itaallasele oleks neid venelannast mööda viinud. Ja üllataval kombel sai Itaalia 9 korda täispunktid, Venemaa vaid 5 korral. Rootsi aga 12 riigilt.

Vapustav efektsus

Rootsi laul polnud ehk nii ere kui nende visuaalne poolt. Kriipspoisid olid veidi ümaramaks tehtud ja vihmavarjud õhupallidega asendunud, kuid see vapustav efektsus, mida tajusin juba Melodiefestivaleni finaali vaadates, oli säilunud. Julgen väita, et võidu tõi pilt, mis ületas laulu, kuid kokku moodustasidki nad võidulaulu. 

365 punkti oli tugevam skoor kui aasta tagasi Austriale antud 290 punkti, kuigi tänavu oli ka 3 riiki rohkem, on see ikkagi väga hea tulemus ja Mans Zelmerlöw pöördub koju tagasi tõelise kangelasena (laulu nimi Heroes) , kes on teinud Rootsist Eurovisiooni ajaloos edukuse poolest riigi, mis oma kuue võiduga on Iirimaa 7 võidu järel teised. Kuid rootslased on sel aastatuhandel olnud võitjad kaks korda, iirlaste suursaavutused jäävad eelmise sajandi 90-ndatesse.

Bakuus sama seis

Kas mäletate, et kolme aasta eest Bakuus oli sama tulemus: Rootsi esimene Loreeniga ja Venemaa Buranovo memmed teised. Tänavu oli põhjust olla ettevaatlikumad, sest teada on meie suure naaberriigi praegune poliitiline patiseis Euroopas, kuid õnneks olid laulud kõrgemal poliitikast ja blond Polina Gagarina lihtsalt väga võluv. Ning rootslastel oli põhjust topelt õnnelikud olla, kuna selle laulu autorite põhituumik oli Rootsist.

Kolmandad olid itaallased, kes tõid võistlustulle tõelised maailmastaarid, noored ja edukad ooperikoolitusega lauljad Il Volo. Kuid väga noored (20-21 aastat) ja kuulsad lauljad komistasid oma etteaste jooksul korduvalt ning kahjuks olid vokaalsed apsud kraapivalt kuulda. Eks ee neid kolmandaks viiski, sest vahe Venemaaga oli vaid ühe täispanuse suurune. Kahju on Itaaliast ka sellepärast, et nad oleks võitu väärinud ja eks Itaalias oleks seda võistlust pärast 1990.aastat olnud ka tore korraldada.

Ma olen seda meelt, et „suure viisiku“ ja külalise Austraalia otse finaali lubamine on küll kena žest, kuid kõrgemaid kohti nopivad ikka need, kes poolfinaalides karastuse läbi teinud. Nii ka tänavu. Austraalia superstaar Guy Sebastian oli hea oma laulus, kuid lavaliselt jäi nõrgaks ja saavutatud 5. tulemus jättis ta „teise“ rühma Belgia ja Lätiga.

Läti oli tõeline üllataja, keda polnud reitingutes üldse hinnatud, kuid tumedanahalise Aminata vapustav esinemine tõstis ta meie ette. Olla esikümnes efektse ja võimsa lätlanna järel ja tugeva norralaste dueti ees pole üldsegi häbi.

Häbi on aga sellest, et suure viisiku ehk põhiliselt Eurovisiooni rahastavate riikide saak oli kesine ja mul on tõeliselt hirm, mis saab siis, kui nad oma rahakraanid kinni keeravad? Kas ma tahaksin olla sakslaste nahas, kui nende esindaja saabub koju ainsagi punktita? Lohutuseks pole seegi, et korraldajamaa Austria jäi samuti nulli ja viimane koht oli jagamisel. 

Conchitat oli liiga palju! 

Austria rock-ballaad polnud üldsegi vilets ja esituski hea, vindi keeras üle põlev klaver, mis võis põletada ka punkte. Teine, mis ilmselt punkte andmast takistas, oli habemega naine Conchita, kes Austriale eelmisel aastal küll võidu tõi, kuid nüüd oli teda nii palju, et tekkis tülgastus. Ma pole Eurovisiooni 60-aastase ajaloo jooksul veel näinud, et eelmise aasta võitja esitab finaali alguses ühe laulu, lõpus kaks ja vahepeal eputab pidevalt laval. Õudne oleks veel leebelt öeldud! 

Samas mindi kunagisest võitjast, kes 1966.aastal Austria võidule laulis, Udo Jürgensist lihtsalt mööda, näidati pilti ja oligi kõik. Mees, kes eelmisel detsembril meie seast lahkus, püüdis omaaegset võitu kolm aastat järjest ja lõpuks sai see talle. See visadus oleks pidanud saama väärika meenutuse, kuid selle asemel nägime Conchitakest.

Kuid 21.kohalt leiame Hispaania, mitte kehva lauluga (jälle rootslaste tehtud), britid olid 24. ning nende järel prantslanna. Nukker ja kurb, kuid ega need riigid seda võistlust väga tõsiselt ja südamesse ka enam võta, kahjuks.

Kui lõpetuseks mõned tõrvatilgad veel üldiselt kaunilt kujundatud saali ja lavale tilgutada, siis režiis oli mõnevõrra palju apse ja kaameradki oskasid fookusest välja vajuda ning saanud õigeks ajaks plaane paika. Punktilugemise ajal tekkinud tehnilised augud oleks võinud jääda ikka eelmisesse sajandisse. Muide, saatejuhtide naljad selle eel olid igati õigustatud kartusest. Täitsa arusaamatu oli kolme naissaatejuhi roll, kelle esinemist täiendas pidevalt esile trügiv Conchita. Ma oleksin tahtnud laval näha ka mõnda tõelist Austria meest, kes oleks tervele üritusele suutnud anda maskuliinset tooni. Olnuks ta siis habemega või ilma.

Kired veel lõõmavad, esinejad jõuavad koju ning sügisel käivitub taas karusell, mis võtab endaga koos keerlema vähemalt 40 riigi muusikud. Ikka on nende näos alguses naeratus ja enamikul karusellilt maha tulles pisarad.