Külaskäigud soome-ugri rahvaste juurde: handid kuulutasid hiinlastele sõja ja Mari metsades räägitakse rootsi keelt
„Eelkõige kajastavad minu lood soome-ugri rahvaste olukorda ja olustikku, tehes seda nii, nagu reisiraamatud või õpikud ei tee,“ ütleb sugulasrahvaste juures sageli käinud Jaak Prozes oma raamatu „Kas Putin on vepslane?" kohta. Selle katkendi teemaks on aga naljakad lood soome-ugri rahvastest.
Üldiselt on anekdoodid nagu muinasjutud üsna rahvusvaheline suulise kultuuri edasiandmise vorm. Venemaal on väga levinud anekdoodid tšuktšidest, mis tihtipeale seda sõjakat ja uhket rahvast naeruvääristavad. Aga on ka levinud anekdoodid eestlastest, eriti meie aeglusest ja sõnaahtrusest „Daleko li do Tallina?“ – „Kas Tallinn on veel kaugel?“ või „Gorjatšije estonskije parni“ – „Kuumad Eesti poisid“.
Üldiselt, peale väheste erandite Venemaa soome-ugri rahvaste kohta anekdoote pole. Aga omal ajal levis, ja aeg-ajalt olen ka tänapäeval kuulnud anekdooti, mida tahaks pidada autentseks. Ehkki kardan siin eksida.
Hantidel on tundras igav, tuul hullab lumehelvestega,kevad ei tule ega tule. Saavad perepead kokku ja arutavad, et ammu pole midagi juhtunud. Teeks õige midagi! Korraga ütleb üks, et kuulutaks õige sõja kellelegi. Aga kellele? Neenetsite ja venelastega on juba sõditud. Lõpuks ütleb targim, et kuulutaks õige hiinlastele sõja. Hiinlastele – see tundub perepeadele hea mõte olevat. Kirjutavadki Hiina RV peasekretärile Mao Zedongile kirja, milles seisab sõjakuulutus. Saab peasekretär kirja kätte ja kutsub kokku sõjanõukogu, et näete, handid kuulutasid sõja välja. „Kas te olete kuulnud sellisest rahvast nagu handid?“ küsib Mao. Kindralid vangutavad päid, üks aga ütleb, et on kuulnud Siberis sellist rahvast elavat.
Siber aga on suur ja pole teada, kui palju neid on. Küsib siis Mao kindralitelt, et mida teha. „Ootame, uurime,“ arvavad kindralid. Otsustavadki nii teha. Läheb aga nädal, kaks nädalat, kolm. Hantidest pole kuulda midagi. Hiinlased aga on selgeks teinud hantide elukohad ja saanud Moskvast nõusoleku hantide juurde lendamiseks. Lendavadki hiina kindralid kolmel helikopteril hantide juurde tundrasse. Astuvad helikopteritest välja ja handid võtavad nad vastu. „Olete meile sõja kuulutanud, kas te olete arust ära, kui palju teid õieti on?“ küsivad kindralid.
"Siin me olemegi: Griša ja Maša oma lastega, Leonti oma perega ja Vitja koos poegadega,“ räägivad handid. „Ja see on kõik?“ küsivad hiinlased. „Kõik,“ vastavad handid. „Aga kas te ka teate, kui palju meid on?“ küsivad kindralid ähvardavalt.
„Ei tea,“ vastavad handid. „Meid on terve miljard!“ karjuvad hiinlased. Handid on jahmunud, korraga haarab targim neist kahe käega peast kinni ja hakkab halama: „Vai-vai, mis me teinud oleme! Vai-vai, kuhu me teid küll matma hakkame? Kuhu me teid ometi matame?“
Meil siin Marimaa metsades on igasuguseid
See lugu pole juhtunud minuga, kuid näitab samuti, kuidas tõesti võib kohtuda uskumatute teadmistega inimestega.
Nullindate alguses tunneb Rootsi riik suurt huvi Volga-äärsete piirkondade vastu, mitmel pool avatakse Rootsi infopunktid.
Rootsi delegatsioon tuleb ka Marimaale ja külastavad siis Mäemari rajooni. Rootslased pildistavad hoolikalt ja tunnevad suurt huvi kõige vastu. Mikräki (Mikrjakovo) külas otsustati sisse astuda kohalikku poodi. Korraga aga kostab poe lähistelt põõsastest rootsikeelne tervitus. Seejärel tulid juba pikemad fraasid.
Rootslased on šokis, siis aga tuleb juba Rootsi luuleklassiku Carl Bellmani luulet ja lihtsalt toredat laulujorinat.Rootslaste šokk süveneb. Kes see selline on, kes rootsi keelt nii oskab? Mõni eksinud poolrootslane või rootsi sõjavangi järeltulija, arutavad nad omavahel.
Pöörduvad siis neid saatnud kunstnik Aleksandr Ivanovi poole, kes pole kade ütlema: „Ah, teate, meil siin Marimaa metsades on igasuguseid tüüpe, oskavad igasugu keeli, oskavad mida iganes, mis siin erilist, et keegikülapoe ees rootsi keelt räägib?“ Rootslased soovivad lähemalt tutvuda, aga on kiire ja tutvumata jääbki.
Õhtusöögilauas siis selgitatakse, et tegemist oli oma kodukanti külastanud ja parajalt napsitanud filoloog Sergei Tšerasoviga, kes oli Gorkis spetsialiseerunud Skandinaavia keeltele.Nii ongi, et pole mingi ime kohata Venemaal väga huvitavate rahvaste esindajaid, neist tavalisemate, rootslaste ja sakslaste järeltulijaid jagub. Oli ju näiteks Jaroslavli, Kostroma ja Ivanovo ümbrus 16.–18. sajandil tuntud väljasaatmise koht. Vanalt Liivimaalt võidi sinna küüditada keda tahes, rääkimata hilisemast 18. sajandi teise poole Saksa kolonistide lainest.
Praegust Komimaad aga juhib Gajzeri nimeline mees.
Jaak Prozes „Kas Putin on vepslane?", kirjastus Argo
