Enn Eesmaa tagasivaade 20. mai: meeter, Vasco Da Gama ja Honore de Balzac

Enn Eesmaa vaatab igal tööpäeval Kuku raadio saates "Tagasivaade" kell 10.15 ajalukku ja meenutab, mille poolest on päev ajaloos eriline. Tema mõtisklusi saavad lugeda ka Elutark.ee lugejad.

Tere ja head merendus- ja metroloogiapäeva teile kõigile. Maailma metroloogiapäeva tänavune teemalause on „Mõõtmised ja valgus“, igati loogiline moto, sest 2015 on ju kuulutatud valguse aastaks.

Metroloogiapäev on aga kahekümnendal mail ajalooliselt olulisel põhjusel, sest just täna saja neljakümne aasta eest kirjutasid seitsmeteistkümne riigi esindajad alla Meetri Konventsioonile, millega algas kõikvõimalike mõõtmiste ühtlustamine.

Nagu teame, pole seda eesmärki tänaseni saavutatud, sest inglased ja ameeriklased joovad õlut ikka veel pintide, mitte liitrite kaupa, vahemaid aga mõõdavad miilides. Olen küll kaugel sellest, et oma mõõtesüsteeme peaks nemad ja mitte meie muutma, tahan vaid öelda, et kõigile oleks parem, kui need süsteemid oleks lõpuni ühtlustunud. Tänane metroloogia- ning Euroopa merenduspäev, mille tähistamise keskpunkt on sedakorda Pireuse sadamas, kutsub küsima, kui mitu meetrit või kilomeetrit on ühes meremiilis. Vastust annab maismaamehel meeles pidada, sest see on 1,852 kilomeetrit.

Hoopis keeruline oleks välja arvutada, kui mitu tuhat meremiili oli kahekümnendaks maiks 1498 koos oma laevade ja sajakonna sõjamehega läbinud Vasco Da Gama, kui Indias randus. Kuna läänekursil Indiat otsinud Kolumbus lõpetas teate isegi kus, otsustati Lissabonis saata toona peamiselt sõjamehena kuulus Vasco Da Gama Indiat otsima idakurssi pidi. Koos saja seitsmekümne relvavennaga purjetas Portugali meredehunt oma sihi ja surematuse poole neljal väikesel laeval. Da Gama kaugenes otsustavalt Aafrika rannikust ning võttis sihi Hea Lootuse neemele. Laevad sattusid tormi kätte, mõned mehed hakkasid mässama, kuid Da Gamal õnnestus nad trellide taha pista. Siis pöördus tuul purjetajaile soodsaks, laevad tegid mitu vahepeatust ning tänases Mosambiigis andis kohalik sultan India otsijatele teejuhiks kaasa kaks maa- ja mereteadustes tugevat araablast, kelle juhatusel Vasco Da Gama tänasel kuupäeval aastal 1498 India edelarannikul praeguses Kerala osariigis leiduva Kožikode lähistel randuski.

Muide, toona tunti seda kohta veel Calicutina. Da Gama oli osav diplomaat, sõlmis kohalike ülemustega Portugalile soodsad kaubanduskokkulepped, laadis allesjäänud kaks laeva vürtse täis ning purjetas koju tagasi. Hiljem käis ta veel kahel korral Indias ning temast sai koguni India asekuningas. Kaua ta kõrget ametiposti nautida ei saanud, sest varsti pärast Goasse jõudmist jõululaupäeval 1524 legendaarne meresõitja suri.

Kuupäevast lähtudes tahan märkida, et kahekümnendal mail 1506 oli Valladolidis eluhorisondi taha purjetanud kõigi aegade kuulsaim maadeavastaja Kolumbus, kes küll surmapäevalgi oli veendunud, et jõudis läänekursil seilates Indiasse. Mõlema suurmehe elust ja meresõitudest on kirjutatud väikese raamatukogu jagu teoseid, tehtud näidendeid ja viimasel ajal ka filme.

Honore de Balzaci maailmakuulsus ei põhinenud merejuttudel ega raamatutel suurmeestest vaatamata sellele, et oma esimese teose kirjutas Oliver Cromwellist. „Inimlikus komöödias“ portreteeris ta tollast aega ja inimesi oma ümber. Paljudest neist said tänu autori geniaalsusele kirjanduslikud suurkujud, mõned lausa inimtüübi sümbolid.

Prantsusmaa ja kogu inimkonna uhkus sündis Toursi linnakeses tänasel kuupäeval aastal 1799, mil suurem osa maadest ja meredest oli juba avastatud. Nüüd oli järg inimhinge avaruste ja sügavuste mõõtmiseks. Vastsündinu nimi oli Honore de Balssa, kuid hiljem hakkas perekond kasutama kõlaliselt kahtlemata graatsilisemat nimevormi Balzac, kuid võimalik, et oleme sellega lihtsalt harjunud. Balzaci noorus oli kindlustatud, sest ta talupoja päritolu isa oli Suure Prantsuse revolutsiooni tõmbetuultes riigiteenistujana omale korraliku varanduse kokku kogunud. Kirjaniku ema põlvnes Pariisi rikkast tekstiilikaupmehe perekonnast. Seetõttu õppis Honore korralikes koolides, muide ka Sorbonne’s.

Kahekümneselt hakkas algaja autor kirjutama õudusjutte ning avaldas neid varjunimede all. Üks neist oli kaunis pretensioonikas Lord R’Hoone. Noorel Balzacil polnud isa ärivaistu, ta küll katsetas kirjastajana, kuid maksis võlgu kuni elu lõpuni. Aastal 1829 ilmunud romaan „Šuaanid“ tegi Balzacist kuulsa mehe. Surematuks kirjutas Honore de Balzac ennast ennekõike maailmakirjanduses tavatute mõõtmetega romaanisarjaga „Inimlik komöödia“, milles ligikaudu 2000 tegelast ligemale sajas teineteisega mõtteliselt seotud teoses elavad ja tegutsevad revolutsioonijärgsel Prantsusmaal.

Tuntud ja paljuloetud on ka Balzaci „Antsakad lood“, satiirilised lühipalad ning kirjanduskriitilised artiklid. Vahete-vahel lavastatakse teatrites ka Balzaci näidendeid. Omaette suur väärtus on kirjaniku säilinud kirjavahetusel, sellest ühe osa moodustavad läkitused elu nautinud Balzaci viimsele armastusele, poolatar Ewelina Hanskale, kellest sai kolm kuud enne kirjaniku surma Balzaci naine. Kirjandusliku realismi suurkuju Honore de Balzac suri pärast rasket haigust vaid viiekümne ühe aastase mehena Pariisis.

Kuuekümne aasta eest hakkasid eesti keeles ja viieteistkümnes köites ilmuma Balzaci valitud teosed. Tänasel metroloogiapäeval tasub lisada, et Balzaci raamatuid on eesti keeles saadaval vähemasti meetri jagu ja see on üks väga väärt meeter.

Vahemaad New Yorgist üle Atlandi Balzaci linna Pariisini peame mõõtma tuhandetes kilomeetrites. Kahekümnendal mail 1927 startis neid neelama inimkonna esimesel soololennul vapper Detroidist pärit Charles Augustus Lindbergh. Tol ajaloolisel päeval istus kahekümne viie aastane isa poolt rootsi päritolu Lindbergh ühe mootoriga õblukeses monoplaanis „Spirit of Saint Louis“, millega enamik meist kardaks isegi tuulevaiksel päeval lennata ükskõik kui lühikesel marsruudil.

Kuigi Charles Lindbergh oli juba kogenud lennuposti piloot, oli tegemist hulljulge ettevõtmisega. Korraliku preemiaraha lootuses olid vahemaandumiseta lendu New Yorgist Pariisi üritanud juba mitmed lendurid. Nad kõik hukkusid. Algelistele tingimustele vaatamata lendas Charles Lindbergh otsejoones prantslaste pealinna, maandus õnnelikult Le Bourget’ lennuväljal ning püstitas ligi kuue tuhande kilomeetrisel peaaegu kolmkümmend neli tundi kestnud teekonnal kauglennu rekordi. Vägisi meenuvad siinkohal Honore de Balzaci sõnad selle kohta, et geenius on see, kes alati oma mõtted teoks teeb. Hiljem töötas Lindbergh lennufirma Pan American Airways piloodina, tegi veel
mitmeid pikki lende ning külastas aastal 1933 ka Tallinna. Elu lõpuaastail oli oma väikese poja röövimise ja surma üle elama pidanud Charles Lindbergh aktiivne looduskaitsja. Surmani oli ta ülehelikiiruslendude vastane, kartes, et need saastavad me planeedi atmosfääri.

Selle sajandi alguses kordas oma vapra vanaisa kangelaslendu üks Lindberghi lastelastest Erik Lindbergh. Tema lend väikelennukil Long Islandilt Pariisi kestis pisut üle seitsmeteistkümne tunni. Et veel kord nautida kuupäeva kokkusattumisi, lisan, et esimese naisena alustas päevapealt viis aastat pärast Charles Lindberghi Amelia Erhart esimese naisena soololendu üle Atlandi ookeani. Tema startis Newfoundlandilt ja maandus Iirimaal.

Enn Eesmaa "Tagasivaade" E-R Kuku raadios kell 10.15 ja kordusena kell 18.15