Enn Eesmaa tagasivaade 19. mai: Dante Alighieri „Jumalik komöödia“ ja Oliver Cromwelli Inglismaa vabariik

Enn Eesmaa vaatab igal tööpäeval Kuku raadio saates "Tagasivaade" kell 10.15 ajalukku ja meenutab, mille poolest on päev ajaloos eriline. Tema mõtisklusi saavad lugeda ka Elutark.ee lugejad.

Tänagi tulevad jutuks oluliselt huvitavad teemad. Neist esimese leiame üsna täpselt seitsmesaja viiekümne aasta tagant, mil sündis kirjandusgeenius Dante Alighieri. Täpset päeva ei mäleta enam keegi, kuid üldise arvamuse kohaselt nägi Dante ilmavalgust mais aastal 1265 ja kindlasti Firenzes.

Ta vanemad kuulusid väikeaadli hulka. Sel karmil kontrastide ajastul oli Itaalia võimueliit lõhenenud niinimetatud mustadeks ja valgeteks lähtuvalt sellest, kas toetati või vastustati tollast paavsti Bonifacius Kaheksandat. Dante Alighieri kuulus valgete hulka, kes usuliidrit ei sallinud. Hiljem tuli tal selle jumalavallatuse eest maksta kallist hinda, sest mustad saavutasid ülemvõimu ja kirjandusgigant mõisteti tagaselja koguni surma.

Seetõttu pidigi Dante elu lõpuaastad veetma paguluses, kus ta Ravennas viiekümne kuue aastasena septembris 1321 suri. Kuid see oli Dante Alighieri ajalik elu ja saatus. Tema tähendus inimkultuurile on vaevalise viiekümne kuue eluaasta kõrval igavene. Oma geniaalsuses kirjutas ta vaimusilla keskaja ning renessansi vahele. Ühelt poolt on Dante loomingus ohtrasti keskaja elemente – nägemuse vorm, rikkalik arvusümboolika (põrgul oli ju 9 ringi, Puhastusmäel 7 astet), teiselt poolt aga kuulub Dante looming, ennekõike aga „Jumalik komöödia“ realistliku, toonase aja ning ajastu poliitilist elu hindava ja analüüsiva vaatlusega kindlalt renessanssi. Juba Dante Alighieri esimene suurem teos “Uus elu“ oli etapiline, seda peetakse Euroopa esimeseks lüüriliseks autobiograafiaks.

Dante oli suurkirjanikest esimene, kes hakkas ladina asemel kirjutama itaalia keeles. Oma kuulsas filosoofilises traktaadis „Pidu“ ütleb ta ise, et tahab rahvale pakkuda odraleiba, millest toituvad tuhanded. Itaalia keelele on pühendatud ka Dante ladinakeelne traktaat „Rahva keelest“, mis on esimene keeleteaduslik uurimus Euroopas. Dante teaduslik-publitsistliku loomingu viimaseks teoseks jäi ladinakeelne „Monarhiast“, milles on paavstlusele vastandatud tugevasti idealiseeritud keisri võimu, oli ju ikkagi alles neljateistkümnenda sajandi algus. Dante nägi keisrile orienteerumises Itaaliat vabastavat poliitilist tegurit ning pidas konkreetselt silmas Saksa-Rooma keisrit Heinrich Seitsmendat, kes oli tuntud paavstide vastu võitleja.

Asketismi ja keskajal nii soositud elust irdumise veendunud vastane Dante ei halastanud isegi oma suurteoses kirikutegelastele.
„Jumalikus komöödias“ on ta kõik paavstid peale ühe paigutanud põrgusse! Seegi ainus on pääsenud vaid Puhastustulle. Paradiisis paavstidele Dante arvates garanteeritud kohta pole, mis neljateistkümnenda sajandi alguses oli põrgulikult julge arvamuseavaldus. Dante Alighieril oli tavatult selge maailma ning universumikäsitlus, mis sest, et tagasivaates väär. Dante uskus Ptolemaiost ning tema geotsentrilist kosmosesüsteemi. Selles oli ju kõik mugavalt paigas ning igaüks teadis peast talle määratud kohta. Kui inimene polnud elu jooksul küllaldaselt head teinud, et taevasse pääseda, aga ka mitte nii palju paha, et põrgupiinu pälvida, oli tema surmajärgseks saatuseks eelpõrgu, otsekui kunagises kompartei süsteemis liikmekandidaadi staatus. Seesinane eelpõrgu oli Dante arvates mitte kuskil kaugel ega kõrgel, vaid nii-öelda siinsamas me oma planeedil, õigemini selle sügavustes ning tekkis siis, kui Lucifer ehk kodusemalt Saatan taevast alla suure pauguga maa peale visati. Kui olid elus olnud üleaisalööja ning perelõhkuja, siis palun väga, sinu koht on põrgu teises ringis, seitsmendas aga pidid vaevlema tapjad, ka enesetapjad, üheksanda ja kõige antisanitaarsema põrguringi oli Dante reserveerinud reeturitele, kusjuures tollase inimkonna kolme suurimat äraandjat Juudast, Cassiust ja Brutust järasid väsimatu aplusega Luciferi lõuad ning neid oli kokku koguni kolm, lõugasid nimelt.

Loomulikult oli põrgusügaviku vastasküljel, siis nagu eestlased vahel ütlevad, planeedi kuklapoolel, analoogne antisügavik ehk mägi, mis Dante arvates asetseb ookeani saarel. Mine tea, äkki ta mõtles selle all Atlantist. Dante arvates oli tegemist Puhastusmäega, kuhu oli siis ainsana pääsenud erandkorras ka üks paavst. Siinkohal peab imestama, et teoreetiliselt uskus Dante just täpselt seda juttu, mida kirikus räägiti, paavstide vastaseks sai kirjanik tõenäoliselt nähes, et pühad isad olid tegelikus elus kõike muud kui puhtamaist puhtad. Nüüd aga tagasi Puhastusmäele, millel ülespoole ringe pidi liikuv hing vabaneb järk-järgult seitsmest surmapatust, läbib Puhastustule ning jõuab maisesse paradiisi. Maa ümber aga keerlevad 9 taevast, mis kannavad taevakehadele vastavaid nimetusi. Seega olid nende seas Dante arust nii Merkuuri- kui Veenusetaevas, kuid ka Kinnistähtede- ja Kristalltaevas. Kõigi nende kohal on aga Kinnistaevas, mis on jumala asukoht ja Kõigelooja aadress. Ühest taevast teise tõustes kaotavad hinged aegamööda inimese näo, omandades näiteks tuleleekide või vääriskivide kuju. Peab ausalt tunnistama, et Dante süsteem tundub samapalju korrastatud kui mõnus, andes küll mõista, et ega pärast surma ükski väsinud hing rahu ei leia, vaid askeldamise, tõuklemise ning üles- või allapoole rühkimisega peab tõsiselt arvestama. Seega vaatamata oma paavstivaenule pidas Dante peamiseks ikkagi usku isegi neile, kes polnud usklikud.

Oliver Cromwell oli erakordselt usklik mees, ta kutsus ennast koguni puritaanide Mooseseks ning uskus, et jumal isiklikult juhib ta võidule. Esialgu tundus, et Cromwellil oli ka põhjust nii kõrgesti iseendast arvata. Täna päevapealt kolmesaja kuuekümne kuue aasta eest toimus midagi enneolematut – pärast kodusõja lõppu ja kuningas Charles Esimese hukkamist võttis niinimetatud Päraparlament vastu seaduse, mis kuulutas Inglismaa vabariigiks. Inglise keeles kasutati sõnamõistet Commonwealth, mitte Republic, nagu tänapäeva inimene kergesti võiks arvata. Kuninga surmaotsusel oli teiste seas ka Cromwelli allkiri.
See tegus mees sai aastal 1653 lordprotektoriks, sest uuelaadseks valitsusvormiks oli siis protektoraat. Selleks ajaks olid uued valitsejad riiki mõneti suutnud stabiliseerida, vähenenud oli majandussurutis, samuti aastaid Iirimaalt ja Šotimaalt lähtuv sissetungioht. Uut võimu olid tunnustanud nii Prantsusmaa kui Hispaania. Maksud olid Cromwelli ajal kõrged, mis maa-aadli tõsiselt närvi ajas, kümnis riigikirikule oli endistviisi kohustuslik. Rahva ja riigi arengule tuli kasuks kõigil kohtuistungitel ladina ja kohtuprantsuse keele asemel kasutusele võetud inglise keel. Millegipärast sulges Päraparlament teatrid kui moraalitud asutused ning nõudis pühapäeva ranget pühitsemist.

Cromwell saatis peagi kogu Päraparlamendi laiali ning sisuliselt valitses armee toetusel üksi. Cromwelli ajal võeti vastu Inglismaa ja hiljem Briti esimesed põhiseadused, millest esimene kandis nimetust „Valitsuse vahend“ ja teine „Alandlik palve ja nõuanne“. Oliver Cromwell oli kõike muud kui alandlik liider. Pärast ta surma sai lordprotektoriks ta poeg Richard Cromwell. Teda armee ei toetanud ning võim läks uuesti üle Päraparlamendile, veidi hiljem niinimetatud pikale parlamendile. Aprillis 1660 oli nii-öelda pukis juba konventsiooniparlament, mis kuulutas, et seaduslik monarh on isa hukkamisest alates tegelikult olnud Charles Teine, kes aasta hiljem krooniti Westminster Abbey võlvide all ametlikult kuningaks.

Samas pühakojas puhkas rahulikult Oliver Cromwelli põrm, paraku mitte kuigi kaua, otsekui oleks jumal oma sulase hüljanud. Laip kaevati varsti välja, suures vihas pandi põrm ahelaisse ning raiuti kadunukesel koguni pea otsast, mis omakorda tõsteti teiba otsa Westminster Halli ees kõigile vaatamiseks ja mõtisklemiseks, mis võib juhtuda, kui valitsejatele tõsimeeli vastu hakkad. Võimalik, et vihjest oligi kasu, sest Inglismaal pole pärast Cromwelli enam keegi eriti tõsiselt vabariigist rääkinud.

Enn Eesmaa "Tagasivaade" E-R Kuku raadios kell 10.15 ja kordusena kell 18.15