Lennart Meri tundis suurt huvi Johannes Vares-Barbaruse surma asjaolude vastu

Paslepas istus Lennart Meri samas saunas, kus Johannes Käbin ja Karl Vaino olid leili visanud enne teda, kuid see erutas Lennartit vähem kui eelmise kirjanikust presidendi saatus. Kadrioru lossis pesi Lennart end samas vannitoas, kus luuletajast president Johannes Vares-Barbarus väidetavalt enesetapu sooritas, ja Lennart mõtiskles selle sündmuse üle tihti kriminalistikaeksperdi täpsusega. Nii kirjutab Paavo Kangur raamatus „Paslepa suveresidentsi lugu".

Lennart ja labidas
Lennart Meri, kes valiti 1992. aasta sügisel presidendiks, sai oma käsutusse Paslepa puhkebaasi ja välisminister Toomas Hendrik Ilves sai Kaare tänava residentsi, kus varem elas Johannes Käbin. Lennart Meril oli tingimus, et Paslepa oleks kasutatav aasta ringi. Seetõttu palgati arhitekt ja objekt renoveeriti 90ndate alguses. „Kuna oli vajadus külalistemaja järele, kõndis Lennart Meri peagi labidaga krundil ringi ja mõtles, kuhu maja ehitada. Lõpuks torkas labida mere äärde maha ja ütles, et saagu siia maja. Selleks anti ehitajale 30 päeva. Nii läkski. Presidendil olid külalised tulemas ja selleks ajaks pidi palkmaja valmis saama,” jutustab komandant Valdo Kivi.

Töö tal konti ei murdnud, aga muidugi sai mõelda, et on seda kõike ikka vaja. Enne presidenti oli rahulikum. Suvel käis triangel, aga talvel sai rahulikult paate ja kõike muud putitada. Kord toimunud Paslepas naljakas dialoog. ”Mis siin haiseb?” küsib Lennart autojuhilt. Mees, kes delikaatselt ei taha öelda, et meri haiseb, vastab: ”Avameri haiseb.” Ees autojuhi kõrval istuv presidendi käsundusohvitser Martin Avameri olla pärast seda veel tükk aega nohisenud.

Riigikantselei kinnisvara osakonna juht 1990ndatel Tõnis Rüütel vestab: „Ma olin 1993–96 riigikantseleis tööl riigivara peal. Peaminister Mart Laar ütles kord, et paneme asjad kirja, enne kui laiali tassitakse. Panime siis kirja hooned, sealhulgas Paslepa omad. Ma ise käisin seal harva, paar jutumärkides seminari sai peetud ja panime võrku ka. Saagiks oli paar ahvenat, veidi lesta, hauginolk ja part. Kõik läks suitsuahju.”

Riigikantselei taotlusel riigistati Paslepa kalaspordibaas 1994. aasta suvel. 5. juulil 1994 sõlmisid Eesti Vabariigi riigikantselei autobaas ja presidendi kantselei lepingu, millega autobaas andis Paslepa kalaspordibaasi (soetamismaksumus 444 599 krooni) tervikvarana tasuta ja tähtajatult presidendi kantselei kasutusse. President Lennart Meri vajas Paslepat nii vaimsetel kui ka majanduslikel põhjustel. Ta armastas korrata oma isa, diplomaadi ja kirjandusinimese Georg Meri sõnu kunagise Eesti välisministeeriumi aegadelt: iga riigiametniku päevakavas peaks pärastlõuna olema mõtlemiseks.

Tundus, et Paslepa kaptenisillal või roogu kasvanud rannal oli kergem mõtteainet leida kui Kadriorus. Kuid olid ka majanduslikud asjaolud. Siis oli puudus kõigest, isegi valgetest taldrikutest, mille serval poleks venekeelset kirja Ресторан. Paslepa andis talle võimaluse mööda hiilida etiketist ja pidevast vajadusest valitsusega kooskõlastada. „Kord, kui valitsus oli presidendi järjekordsele rahataotlusele ei öelnud, vajus Lennart mõttesse ja sõnas: Jüri, mine õige peaministri juurde ja ütle, et me teeme selle siiski ära, isegi kui ma pean külalistele ainult Värska vett pakkuma,” jutustab endine välisministeeriumi protokolliosakonna ametnik Jüri Trei, pidades iga sõna järel lennartmeriliku pausi.

Trei koordineeris protokollialast koostööd presidendikantseleiga. Riigi algfaasis tuli presidendikantselei iga soov valitsusega kooskõlastada. Samuti oli igapäevaseks probleemiks, kus korraldada protokollilisi vastuvõtte. Kord oli Lennart Meri sunnitud ütlema, et protokoll, see on saatana väljamõeldis. „Ta tahtis saavutada inimlikku kontakti ja rääkida asjast,” arvab Jüri Trei.

Strobe Talbott Paslepas

„Lennart suhtus alluvatesse ja isegi väliskülalistesse üpris isalikult, isegi peaminister Mart Laari vastu oli ta võrdlemisi isalik,” meenutab presidendi protokolliülem Madis Morel. „Vahel korjas ta õhtuseks ajaks tööle jäänud inimesed presidendi kantseleist kokku ja kutsus nad enda eraruumidesse.

Istusime kord nii, kell näitas südaööd ja Lennart küsis: „Ega sa näljane ei ole, Madis? Helle, kas meil jäi veel seda hommikust putru alles? Soojenda seda Madisele!” Helle tuleb kohale ja vaatab Madist ja Lennartit pika pilguga. „Olgu, tee meile paar võileiba. Ma tunnen ennast ka veidi näljasena,” kostis Lennart. Meie jutud võisid ulatuda väga vanadesse aegadesse nagu Konstantin Pätsi viimased päevad Kadriorus või president Johannes Vares-Barbaruse enesetapp,” meenutab Madis Morel. 29. novembril 1946. aastal kell 11.40 leiti president Johannes Vares-Barbarus oma korterist vannitoa põrandalt surnuna. Tema surma asjaolud on täpsemalt selgitamata.

Esialgu väideti, et ta suri „pärast lühikest, kuid rasket haigust”. Hiljem on peetud kõige tõenäolisemaks, et tegu oli enesetapuga, sest ta leiti põrandalt verisena ja tema kõrval lebas 7,65 mm püstol Walther ja padrunikest ning vannitoa aknalaual olid hüvastijätukirjad ülemnõukogu presiidiumi esimehe asetäitjale Nigol Andresenile ja abikaasale. Pool aastat hiljem suri salapärastel asjaoludel ka tema abikaasa Emilie Vares. Vahetult enne enesetappu külastas Barbarust NKVD. Vestlus olla peetud ähvardavas maneeris.

Nõnda konkureerivad kaks ajaloolist versiooni: kas Vares-Barbarus laskis end ise maha või ta lasti maha. „Lennart mõõtis oma vannituba ja arutas: kui Vares-Barbarus laskis ise end maha, kas ta võis siis kukkuda vanni kõrvale täpselt ukse ette, mis avanes sissepoole, ja kuidas ta sealt üldse üles leiti. Ajaloolise persoonina tõmbas Vares teda rohkem kui mõni teine,” meenutab Morel. Möödunud sajandi 30ndatel ehitatud Kadrioru presidendiloss oli huvitav koht. Näiteks pääses läbi presidenditoa riidekapi buduaari, kus oli pidulik vastuvõtutuba: tugitoolid, baar, diivan, diivanilaud. See oli olnud punaaegade asepresidendi Meta Vannase kabinet.

Kus on võim, seal on ka saladused, räägib Madis Morel, kellele oli Meri alluvuses töötamine üks elu tippaegu. Lennart Meri protokolliülem Madis Morel vastutas väliskülaliste visiitide eest: et toolid oleks olemas, lipud üleval, kohv laual. Suvel kandus töö üha enam Paslepasse, kus oli presidendi teine residents. Tihti olid seal õigusnõunik Vahur Glaase või haldusülem Margus Salu ja mõni Kadrioru sekretär. President asus peamajas, aga uues palkmajas peatusid presidendi kantselei töötajad. Riigisekretär Ülo Kaevats käis ka seal tihti.

Vahel kutsuti peaminister Laar kohvile. Kord ei olnud Lennart Meri rahul ja ta käratas riigisekretär Ülo Kaevatsile, et miks Mart Laar olukorda ei lahenda. Oli alatine jama, et presidendi kantseleil polnud raha. Lõpuks võttis president Meri riigisekretär Kaevatsilt riigipitsati ära ja pistis selle Kadrioru seifi. Pitsat oli üks suur kobakas masin, nii suur, et ei mahtunud presidendi taskusse ära. Sellised olid Toompea ja Kadrioru vahelised võimumängud. „President püüdis kõigega kursis olla. Ta luges palju välispressi. Tööajast kinni ei peetud ja Lennart Meri korrutas tihti, et riik peab töötama 24 tundi ööpäevas. Lennart käratas harva ja suhtus alluvatesse valdavalt isalikult, andes noomivalt, õpetavalt, kirjanduslike fraasidega, mõistukõne vormis edasi oma soove ja nõudmisi,” räägib Morel.

Paavo Kangur „Paslepa suveresidentsi lugu", Inglisilla Produktsioon OÜ