Enn Eesmaa tagasivaade 15.mai: Lübeki õigus Tallinnale, Claudio Monteverdi, Pariisi ülestõus ja Pierre Curie
Enn Eesmaa vaatab igal tööpäeval Kuku raadio saates "Tagasivaade" kell 10.15 ajalukku ja meenutab, mille poolest on eilne, tänane või homne päev ajaloos eriline. Tema mõtisklusi saavad lugeda ka Elutark.ee lugejad.
Tere ja head rahvusvahelist perepäeva teile kõigile, samas ka Tallinna päeva, mida võiks kindlasti võtta kui tuhandetest peredest koosneva kogukonna ehk kodulinna päeva. Viieteistkümnenda mai kinnitamine me pealinna päevaks pole mitte ühe teatava erakonna ega selle liidri väljamõeldis, vaid tuleneb kolmeteistkümnendast sajandist, mil just sel kuupäeval aastal 1248 andis Taani kuningas Erik Adraraha Tallinna kodanikele samad õigused mis Lübeki elanikelegi.
Ajaloolaste arvates kehtis enne seda me kaunis linnas ebaloogiliselt mitte Tallinna vaid Riia õigus. Eesti linnadest elati Lübeki õiguse alusel ka Rakveres ja Narvas. Lübeki õigusel oli vähe ühist tänaste linnaõiguslike normatiivaktidega. See sisaldas raadi ja raehärrasid puudutavaid sätteid, kriminaal- ja tsiviilõiguslikke norme, ka heakorra- ning ehituseeskirju. Seega paljud linnaelu korraldavad normid Lübeki õiguses puudusid. Lübeki õigusele rajatud õiguskord kehtis meil kuni aastani 1865, mil jõustus Balti eraseadus, teatud osas aga selle kaudu isegi aastani 1944.
Nüüd aga meenutame aega, mil Lübeki õigusest veel keegi unistadagi ei osanud. Oli 15. mai 1004. Sel kaugel päeval krooniti Saksi kuningas Heinrich Teine ka Lombardia kuningaks. Heinrich Teine kuulub nende väheste Saksa kuningate hulka, kes hiljem kuulutati pühakuks, muide koos oma vaga naise Kunigundaga. Juba aastal 1002 aitasid Heinrichil kuningaks saada kirikumehed. Kümme aastat hiljem sai Heinrich Teine koguni keisriks, kelle nimele liidetakse kuni aegade lõpuni ülistav Püha. Seegi suhteliselt napp teave on küllaldane, kui räägime üheteistkümnenda sajandi algusaastate suurmehest Euroopas, mil iidset Tallinna ametlikult isegi veel olemaski polnud.
Kuid viieteistkümnendal mail on eri sajandeil muudki huvi- ja mälestusväärset juhtunud. Sel kuupäeval aastal 1567 sündis, õigemini ristiti heligeenius Claudio Monteverdi. Tema elu ja looming on üsna põhjalikult teada ja läbi uuritud, välja arvatud ta täpne sünnikuupäev ning mõned teosed ta ulatuslikust loomingust. Monteverdi sündis Cremonas kiriku organisti pojana. Claudio oli imelaps, teismelise autori kirikulaulude kogumik anti juba ametlikult välja. Laiemalt tuntuks sai Monteverdi õukonnamuusikuna Mantovas, kuulsaks Veneetsias Püha Markuse kiriku kapellmeistrina. Kui aga kanalitelinnas avati aastal 1637 ooperiteater, sai Claudio Monteverdist selle peamine helilooja. Monteverdi muusika ühendas hilisrenessansi varabarokiga. Ta teened ooperi arengus on kustumatud. Monteverdi esimene ooper oli „Orpheus“, mis valmis juba aastal 1607. Paljud asjatundjad peavad just seda teost toona alles kujunema hakanud žanri esimeseks meistritööks.
Juba järgmisel aastal valmis „Ariadne“, mis jällegi hämmastas uudse vormi ja dramaatilisusega. Monteverdi muusikat iseloomustavad julged harmooniauuendused ning ooperi tegelaskujude tollal ennekuulmatult veenev iseloomustus. Kokku kirjutas Claudio Monteverdi 21 suurt draamateost, neist vaid neli on tänaseni hästi teada. Hilisemates ooperites „Odysseuse kojutulek“ ja „Poppea kroonimine“ kõlavad uuelaadsed aariad ning Monteverdi poolt ooperisse toodud arioosod, niisamuti ka orkestraalsed eel- ja vahemängud. Monteverdile võlgneme tänu pizzicatode ja tremolote eest orkestri kõlapildis. Lisaks ooperitele kirjutas helilooja ohtrasti menuette, madrigale ja missasid aastatel, mil ta veel peamiselt kirikut teenis. Claudio Monteverdi suri kõrges vanuses novembris 1643.
Kakssada aastat hiljem, viieteistkümnendal mail 1848 algas Pariisis ülestõus, mis oli otseselt seotud sama aasta veebruaris toimunud revolutsiooniga, mille käigus kukutati kahvatu kuningas Louis-Philippe, kes kramplikult oli püüdnud rikaste võimu säilitada. Muuhulgas kõrgete maksude abil. Prantsusmaal kuulutati välja vabariik ning presidendiks sai luuletaja Alphonse de Lamartine. Kuigi prantslased said üldise valimisõiguse, ei läinud kõik kohe libedamalt. Kui ajutise valitsuse liikme sotsialist Louis Blanci nõudel asutatud töölistele olulised sotsiaaltöökojad valitsuse otsusel kaotati, puhkes Pariisis tööliste mäss, millest on meie päevadeni säilinud mõned dagerrotüübid.
Tööliste vastuhakk suruti julmalt maha ning presidendiks valiti, ime küll, Napoleon Esimese vennapoeg Charles Louis Napoleon Bonaparte, kes alles suhteliselt hiljuti oli teinud kaks ebaõnnestunud riigipöördekatset ning mõistetud elu lõpuni vangi. Ometi suutis ta bonapartistide toel türmist põgeneda ning redutas Inglismaal. Nii ta suurkodanluse ja jõuka talurahva toel presidendiks valitigi. Kuid ega tal sellest veel küll saanud. Mõni aasta hiljem tegi ta kolmanda ning sedakorda õnnestunud riigipöörde ja haaras võimu, mida pidas suuremaks, kui tal presidendina oli. Detsembris 1852 sai temast keiser Napoleon Kolmas. Kõlab ju tõesti nagu tõhusamalt.
Keiser Napoleon Kolmanda seitsmendal valitsemisaastal sündis viieteistkümnendal mail Pariisis mees, kelle nimi jääb igavesti teaduse ajalukku meenutamaks väljapaistvat füüsikut ja keemikut Pierre Curie’d. Algõpetust andis poisile ta arstist isa. Neljateistkümneselt huvitus Pierre erakordse tõsidusega matemaatikast, milles tegi kiiresti hämmastavaid edusamme. Ometi sai temast Sorbonne’i ülikoolis ennekõike keemik ja füüsik. Tuntuks sai Curie koos oma andeka venna Jacques’iga kristallide sümmeetria uurijana. Aastal 1880 avastasid nad piesoelektri, mis tekib näiteks piesokvartsi kokku surumisel. 15 aastat hiljem avaldas Pierre Curie põhjapaneva töö magnetismi kohta.
Sealtpeale tunnebki teadus Curie seadust ja Curie temperatuuri ehk teisisõnu Curie punkti, mille saavutamisel tekib aine sümmeetria hüppeline muutumine. Samal aastal 1895 abiellus Pierre Curie Maria Sklodowskaga, kes samuti oli õppinud Sorbonne’s. Koos alustasid nad teedrajavaid radioaktiivsete ainete uuringuid.
Peagi mõõtis Marie valmistatud aparaat, et uraanipigimaagiks nimetatud aine, millest ekstraheeriti uraani. oli tuhat korda radioaktiivsem kui uraan ise. Veel enne sajandi vahetust avastasid nad polooniumi ja raadiumi andes sedaviisi tõuke tuumafüüsika ja –keemia arenguks. Pierre Curie jätkas teadustööd uurides raadiumi füsioloogilist toimet ning mõõtis raadiumi lagunemisel vabanevat soojust. Aastal 1903 omistati kuulsale teadlaste paarile Nobeli preemia. Järgmisel aastal sai Pierre Curie’st Pariisi ülikooli professor, aasta enne surma valiti teadlane Prantsuse Teaduste Akadeemia liikmeks.
Maailmakuulsa õpetlase elu katkes õnnetus autoavariis aprillis 1906. Oma mehe tööd jätkas Marie Curie, kes aastal 1911 teenis veel ühe Nobeli preemia.
Enn Eesmaa "Tagasivaade" E-R Kuku raadios kell 10.15 ja kordusena kell 18.15
