Külaskäigud soome-ugri rahvaste juurde: karbonaadi jaoks lusikas ja kahvel
„Eelkõige kajastavad minu lood soome-ugri rahvaste olukorda ja olustikku, tehes seda nii, nagu reisiraamatud või õpikud ei tee,“ ütleb sugulasrahvaste juures sageli käinud Jaak Prozes raamatu „Kas Putin on vepslane?" kohta. Selle katkendi teema on soome-ugri rahvaste söömistavad.
Üldiselt on soome-ugri rahvastel kombeks oma külalisi põhjalikult vastu võtta. Reeglina tähendab see seda, et laud on kogu aeg kaetud ja ega nad sellest eriti ei hooli, et kurdad kõhu täis olevat.
Kui viibid päev läbi küla peal, siis pead arvestama, et n-ö presiidiumis istumisi tuleb ette mitu-mitu korda päevas. Presiidium tähendab siis natuke pikemat söömalauda, mille keskele pannakse istuma kallis külaline või külalised. Kuna see külg on tavaliselt akende poole, siis tähendab see seda, et nii lihtsalt sa laua tagant välja ei pääse. Peale neljandat-viiendat presiidiumit, aga on alles lõunaaeg, tundub pea alati, et peaks endale rattad alla panema.
Samas aga pererahvas on hoolitsev ja tihtipeale tuleb küla pealt rahvast juurdegi, sest ikkagi, külla on saabunud kallid eestlased.
Söök, see on külalislahkuse mõõtühik. Sööki tuuakse aina juurde, ja kui endal ei ole, siis küsitakse naabrite käest.
Söömise juures käivad kombed on meiega üsna sarnased, vahe on eeskätt selles, et põhiliseks söömise instrumendiks, ja tihtipeale ka ainukeseks, on lusikas. Kahvleid on, aga ei pruugi olla, nuga ja kahvlit korraga nii lihtsalt ei kohta. Praeguseks on pilt mõnevõrra muutunud, kuid ikkagi. Sellest tulenevalt ka Venemaa soome-ugri rahvad noa ja kahvliga süüa eriti ei taha ega ka ei oska ning nad ei pruugi aru saada kallite külaliste teatavast kimbatusest.
Selge ju, et külas pole mõtet nõuda kahvlit ja nuga, piisab alumiiniumlusikastki, mis ongi kõige tavapärasem söögiinstrument.
Aga mõnikord juhtub nii, et nuga ja kahvlit pole esindushotelliski.
Marimaa pealinnas Joškar-Olas majutati mind hotelli Turist ja hotellis toimunud õhtusöögil, milleks oli karbonaad, toodi mulle lusikas ja kahvel. Küsisin siis, et kas nuga polegi.
Mind tabas ettekandja poolt pilk, mille kõrval lõgismao oma oleks kui leebe naeratus. Lõpuks suundus ta kööki ja tõi leivanoa.
Aga juhtum polnud sellega veel lõppenud: järgmine päev oli meil šnitsel ja selle tarvis ulatas ta mulle lusika.
1990-ndate alguses oli taas külas kõrge riigiametnik Marimaalt.
Pakun talle Gnoomi kohvikus karbonaadi, tuuakse noad ja kahvlid, hästi hoolitsetud proua jääb korraga väga nõutuks.
Kõrval askeldavad inimesed oma toitudega rahulikult, räägivad, valitseb tavapärane õhkkond. Värvitud huulte, peenelt hoolitsetud punaste küüntega kõrge soenguga mari proua aga piidleb kurvalt. Teeb paar katset kahvli ja noaga süüa, korraga aga tunnetab, et kõik teda jälgivad. Punastab. Üritab siis kahvliga karbonaadi küljest murda tükikest, aga karbonaad on vintske ja see ei õnnestu kuidagi. Lõpuks ohkab, lööb kahvli keset karbonaaditükki ja haukab servast. Kõik jälgivad pingsalt.
„Tule mulle homme külla! Teeme piduliku õhtusöögi!“ kutsub mind Ufas elav mari kunstnik Vjatšelav Valiullin. Valmistun taas presiidiumis istumiseks, panen pidulikumad riided selga ja lähen külla. Üheksakordne maja, esimene korrus, tüüpiline maridele, sõltumata sellest, kus nad elavad. Esimest ja viimast korrust kutsutaksegi mari korrusteks, sest kui Nõukogude süsteem kortereid jagas, siis põliselanikele eraldati just neid. Annan uksekella, uksel seisab poeg, küsin, kas ema-isa on kodus. Tema ütleb, et väljas.
„Väljas,“ venib mu nägu pikaks, „väljas on ju 10 kraadi külma ja palju lund.“ „Jajah, minge aga maja taha, seal peolaud kaetud ongi,“ ütleb poeg. Ja oligi – laud kaetud, šašlõkk valmimas. Pererahvas, nähes minu üllatust, oli muigel. Pidu läks käima ja aegajalt oli meie juurde ka majarahval asja, kõigiga jagati kõike, mis laual. Võimast peolauda ja pidulikku õhtusööki üheksakordse maja taga, mina mustas ülikonnas ja lipsus, mida külalistest õnneks keegi ei näinud, olen korduvalt meenutanud hiljemgi. Eelkõige mõeldes meie Mustamäele ja Õismäele, et kuidas ma külla tulnud maridele oma viiekordse maja taha peolaua katan ja natuke vahelduseks grillin. Kahtlen ainult, et kas minu süda on ikka nii suur, et söögilauda majarahvaga jagaksin. Aga ikkagi on kuidagi kosutav mõelda.
Lõunasöök on Venemaa soomeugrilastel, aga ka teistel sealsetel rahvastel, au sees. Ikka pervoje (supp), vtoroje (praad) i tretjeje (magustoit) – esimene, teine, kolmas. Toidunimesid, eriti kui nad on puha võõrkeelsed, ongi ju keeruline meelde jätta. Lisaks veel asjaolu, et valikuvõimalusi pole. Nii lihtne see ongi!
Lõuna – see on maagiline sõna. See silt võib rippuda pangas, poes, aga ka restoranis või kõrtsis. Tahad lõunat restoranis, aga näed, neil juba on lõuna. Elementaarne! Võib ka juhtuda nii, nagu minuga Ižkaris (Iževskis): sõidan trolliga ja korraga jääb troll seisma, trollijuht ütleb mikrofoni, et lõuna. Langetab sarved, võtab toidukoti ja hakkab einestama. Keegi ei karju, keegi ei pahanda, inimesed astuvad trollist välja ootama järgmist bussi või trolli, kel lõuna juba möödas või alles ees.
Praeguseks on olukord mõnevõrra muutunud. Kuid mõned aastad tagasi helistasin oma heale sõbrale, suurima tiraažiga soome-ugri ajalehe, täpsemalt, marikeelse päevalehe Marij El peatoimetajale Aleksandr Abdulovile. Räägime maast ja ilmast. Korraga küsin, et millega sa siis praegu tegeled. „Tead, tulen vastu oma ajakirjanike soovile ja teen töölepinguid ümber,“ vastab Abdulov.
„Oo, sa tõstad inimestel palka?“ uurin.
„Ei tõsta, tead, nad soovisid pikendada lõunaaega. Neile jäi ikka tunnist väheks, nüüd saavad nad kaks tundi lõunal käia,“ vastab Abdulov õnneliku häälega. See tähendab: nad jõuavad oma kodudesse, kus valmistavad lõunasöögi ja siis tulevad taas tööle. Nii lihtne
see ongi!
Sellised kiired ja operatiivsed ajakirjanikud on Marimaal ja nii hoolitseb oma töötajate eest riik. Ise aga mõtlen, mida kostaks küll selle peale Hans H. Luik?
Jaak Prozes "Kas Putin on vepslane?", kirjastus Argo
