Enn Eesmaa tagasivaade 12.mai Florence Nightingale ja nelja Oscari võitja Katharine Hepburn
Enn Eesmaa vaatab igal tööpäeval Kuku raadio saates "Tagasivaade" kell 10.15 ajalukku ja meenutab, mille poolest on eilne, tänane või homne päev ajaloos eriline. Nüüd saavad tema mõtisklusi lugeda ka Elutark.ee lugejad.
Kaheteistkümnes mai valiti õdede päeva tähistamiseks täiesti loogilisel põhjusel. Kõigi aegade esimeste professionaalsete meditsiiniõdede hulka kuulunud legendaarne Florence Nightingale sündis rikka inglise perekonna teise lapsena just tänasel kuupäeval Toskaana suurhertsogkonna imekaunis pealinnas Firenzes aastal 1820. Tüdruku eesnimi tähistabki linna, kus Florence sündis, sest Florence, aga seda te kindlasti juba teate….
Vähem kui aasta pärast kolis pere Inglismaale. See üllas inimene sai tuntuks oma ennastsalgava ja erakordselt aruka tegevuse tõttu Krimmi sõjas, kus ta hoolitses õdede eest, kes päeval ja ööl hoolitsesid haavatuid tagasi elule ja tervisele tuues. Viimastel andmetel tegi Florence Nightingale’ist legendi juba eluajal suuresti meedia, kes sõjakuudel vajas nagu kogu inimkondki surma ja tapluste teadetele lisaks ka üksikisikuid, keda võis austada ja kangelasteks kiita.
Florence Nightingale jääb igavesti ajalukku naisena, keda põhjusega peetakse kaasaegse haiguspõetuse rajajaks. Kui aga kedagi seostatakse õenduse algusega, tähendab see revolutsiooni ravimispraktikais. Krimmi sõja karmides tingimustes liikus Florence Nightingale ringi pisut valgust andva väikese, Aladdini lugusid meenutava lambiga, mistõttu temast räägiti juba siis, kui daamist lambiga. See naine polnud nuriseja, vaid mehine tegudeinimene.
Sõjapäevade viletsusest ja välilaatsarettides valitsenud ebainimlikest tingimustest kirjutas Florence Nightingale mitmeid artikleid, millest oli käegakatsutavat kasu juba Krimmi sõja aastail. Aastal 1907 pälvis Florence Nightingale esimese naisena Teeneteordeni, mis avas ka õrnemale soole ukse sellesse priviligeeritud ordusse, mille liikmeiks on hiljem olnud ka Winston Churchill ja Margaret Thatcher.
Florence Nightingale elas üheksakümneaastaseks, pärast ta lahkumist taheti, et see erakordne naine maetakse teiste rahvuse suurkujude kõrvale Westminster Abbey võlvide alla. Ootamatult ei toetanud seda loogilist ettepanekut lahkunu omaksed ja Florence Nightingale puhkab aegade lõpuni Hampshire’i krahvkonnas Ida-Wellow küla kiriku kalmistul.
Rahvusvahelise Õdede Nõukogu otsusega kuulutati Florence Nightingale’i kiituseks kaheteistkümnes mai rahvusvaheliseks õdede päevaks. Igal teisel aastal antakse rahvusvahelise Punase Risti komitee poolt välja Florence Nightingale’i medaleid. Selle vapra naise elust on kirjutatud elulooraamatuid, lavastatud näidendeid, vändatud tele- ja kinofilme, neist esimesed jõudsid ekraanile juba tummfilmiajastul.
Seda hapra olemisega naist võinuks suurepäraselt kehastada senise filmiajaloo kõige auhinnatum näitleja Katharine Hepburn, kes ainsa inimesena on võitnud neli Oscarit peaosade eest kinolavastustes. Võluv ekraanistaar sündis täna täpselt 108 aastat tagasi Connecticuti osariigi pealinnas Hartfordis. Temagi oli peres teine laps, ta isa oli tunnustatud uroloog, kes tegi palju hügieeni olukorra parandamiseks oma linnas. Katharine kasvas poiste seltsis, ta tegi sporti ning
tüdruku juuksed olid poiste moodi lühikeseks lõigatud. Hepburn õppis liberaalses naiste kunstikolledžis Philadelphia lähedal. Seal ta huvituski tõsisemalt näitekunstist, eriti pärast esimest peaosa Elizabeth Esimese aega kujutavas näidendis „Naine Kuul“.
Professionaalse teatrikarjääri algus Baltimore’s ja New Yorgis midagi erilist ei tõotanud. Kauni naise diktsioon oli nigel, laval oli ta liiga närviline, unustas teksti ja käitus kohmakalt. Noor näitleja koguni vallandati mitmest teatrist. Hepburni läbimurderolliks oli peaosa Broadway näidendis „Sõdalase mees“, mis esietendus Morosco teatris märtsis 1932. Ühel etendusel viibinud Hollywoodi agent tegi näitlejale ettepaneku ning juba esimene osa oma säravat karjääri alustanud George Cukori filmis „Abielulahutus“ tegi punapea Katharine Hepburnist staari.
Võtete alguses nõudis Hepburn RKO stuudiolt tundmatu näitleja kohta ennekuulmata kõrget honorari – 1500 dollarit nädalas, kuid lavastaja riskis ning võitis suurelt. Temast sai Hepburni eluaegne sõber ja koos tegid nad ühtekokku kümme filmi. Juba oma teise rolliga kinonäitlejaks pürgivast noorest naisest filmis „Koidusära“ teenis Katharine Hepburn Oscari. Meedia rääkis pikalt, miks Katharine Hepburn ei läinud oma triumfiõhtul Oscarite jagamise tseremooniale. Selgus, et see oli tema stiil, mida staar enam kunagi ei muutnud. Katherina Hepburn oli mõne aasta abielus oma kolledžikaaslase ärimees Ludlow Ogden Smithiga. Staari suur ja kauakestev armastus oli aga kuulus kinonäitleja Spencer Tracy. Nad kohtusid aastal 1942 filmi „Aasta naine“ võtetel. Teise Oscarigi võitis Katharine Hepburn koos Tracy’ga mängides aastal 1967 esilinastunud filmis „Arva ära, kes tuleb lõunale?“, kusjuures mustanahalist külalist kehastas Sidney Poitier, mis omakorda viitas julgelt välja näidatud seisukohale rassismist väsinud riigis.
Järgmisel aastal ekraanidele jõudnud filmis „Lõvi talvel“ mängitud Prantsusmaa ja Inglismaa kuninganna Akvitaania Eleanori rolliga võitis Hepburn juba kolmanda Kuldmehikese. See ajaloofilm kaheteistkümnenda sajandi inglise kuningast Henry Teisest ja ühest kuninglikust perekonnatülist jõuluajal aastal 1183 jõudis õnneks ka meie ekraanidele. Samas filmis alustas oma hiilgavat ekraanikarjääri Anthony Hopkins, kes mängis Akvitaania Eleanori legendaarset poega Richard Esimest, keda ajalugu jääb igavesti mäletama Richard Lõvisüdamena. Siinkohal on ülihuvitav märkida, et Katharina Hepburn oli üsna kindlatel andmetel Akvitaania Elanori teise poja kuningas Johni ühe vallaslapse järeltulijate järeltulija.
Oma neljanda Oscari võitis Katharine Hepburn aastal 1981 ekraanidele jõudnud tippfilmis „Kuldjärve ääres“, milles ta partnereiks olid maailmastaaridest isa ja tütar Henry ja Jane Fonda. Katharine Hepburni viimased ekraanirollid jõudsid vaatajateni aastal 1994, neist kaks „Ühed jõulud“ ja „See ei saa olla armastus“ olid telefilmid, „Armulugu“ aga romantiline kinolugu, milles peaosas olid ka päriselt abielus olnud Annette Bening ja Warren Beatty.
Toona oli Hepburn juba tõsiselt hädas nõrga tervisega ning ta tudisema kippuvat pead oli raske ükskõik, mis kaameranurkadega varjata. Ometi kinnitas Hepburn korduvalt, et teda ei vaevanud Parkinsoni tõbi ning lisas, et väike viski peatab üsna hästi selle tudisemise. Katherine Hepburn oli aktiivne sõnaseadja. Ta kirjutas mitu raamatut, nende hulgas ka elulooraamatu „Mina“ ning lugematul arvul artikleid ajakirjanduses, milles siira otsekohesusega rääkis oma elu ja karjääri kõrg- kuid ka valuhetkedest. Ühe nendest pidi Katharine üle elama hetkel, mil teismelisena suvepuhkuse ajal leidis oma vabasurma läinud venna elutu keha.
Alati veidi enesekriitiline Hepburn ütles kunagi ühes intervjuus oma lõppematut edukust kommenteerides, et inimesed on temaga lihtsalt aastate jooksul ära harjunud nagu mõne vana hoonega, mis justnagu alati on olemas olnud. Objektiivsed vaatlejad pole kindlasti sellise tagasihoidlikkusega nõus. Aastal 1999 paigutas Ameerika Filmiinstituut Hepburni lõppeva sajandi naisnäitlejate seas esikohale. Katharine Hepburn lahkus jäädavalt üheksakümne kuue aastasena juunis 2003 oma sünniosariigis Connecticutis.
Enn Eesmaa "Tagasivaade" E-R Kuku raadios kell 10.15 ja kordusena kell 18.15
