Heidy Tamme lapsepõlve ilmumata lugu: isa etteheited ja vägivald jäävad kogu eluks
„Hing ei läinud lahti, kõrv oli kogu aeg avatud ja pingul, et mida ma jälle valesti tegin,” meenutab laulja Heidy Tamme oma lapsepõlve. „Pingutasin kogu aeg kõigest väest, aga isale sellest ei piisanud.”
Ühes „Kahekõne” saates tahtis Heidy Tamme mõni aasta tagasi Priit Kuusele lugeda oma luuletusi, aga talle öeldi, et laual ei tohi paberit olla. Parem rääkigu Heidy Tamme, miks ta raamat ei ilmunud.
Seitse aastat tagasi tegelikult ilmus Heidy Tammest raamat „Aeg annab kõik”. Heidy oli sellega väga rahulolematu ja soovitas seda mitte osta. „Minu värvikas elu on selles raamatus tehtud nii värvituks,” ütles Heidy 2008. aasta lõpus Naistelehele.
„Jaa, see n-ö hall ja pliiatsiga kirjutatud lugulaul lükkas minu elu hoopis teise voolusängi, kui ma olen olnud,” ütleb ta nüüd. „Tahtsin selle halli eluloo kaminasse visata, aga minu poeg Enzy päästis need raamatud tulest justnagu haned päästsid Rooma. Inimese elu pole projekt ja lugu. Vahel apsud just ergutavad ja on nagu sool ja pipar supis. Aga seekord tehti mu elu hoopis magedaks.”
Kaks hingekuju
Heidy ütleb, et temas on justkui kaks hinge. Üks neist on mehisem, niidab muru, remondib kodu, lööb naela seina. Teine nagu polekski kahe jalaga maa peal ja vaatab päikest ja pilvi ning kirjutab igast elu asjast luuletusi.
Aga lauluhääl on Heidyl olnud kaitse juba lapsest peale. Nad elasid suures ühiskorteris ühe köögi peal. Kõik tahtsid teada ja teadsid, mis kõigiga juhtub. „Naaber ütles emale, et kohe, kui te kodust ära lähete, hakkab laps klobadi-klobadi jooksma ja lõugama. Mängisin aknalaua peal klaverit, sest klaverit meil ju ei olnud. Ja laulsin. See oli minu kaitse, kui ootasin üksi oma ema koju. Ema küsis, miks mu kinga kontsad on kõverad, lakk krobeline ja huulepulk laiali. Laps pani aga ema lakk-kingad jalga, värvis huuled punaseks ja mängis suurt lauljat.”
Tahtis saada dirigendiks
Heidy õppis muusikakoolis dirigeerimist ja pedagoogid leidsid, et temast võinuks saada hea dirigent. Töötegemine ei ole Heidyle ju kunagi võõras olnud, enesepiitsutamine ja õppimine ka mitte, aga ta pole koolis kunagi reaalainetega silma paistnud ja ka kodus polnud neile keskendumine võimalik. „Faktide ja reaalainetega ma koolis ei hiilanud. Muusikakoolis mängisin kohustusliku klaveripala paar-kolm korda noodist ja hakkasin kohe improviseerima. Kooliõde leidis, et tema on parem õpilane, sest mängib noodist, aga mitte nagu mina peast. Ja ütles veel järsemalt: „Imelik, et just sind pannakse alati esinema.” Ma polnud mitte mingi eeskujulik õpilane, võib-olla pigem üllatus. Küllap ma tekitasin õpetajale lihtsalt hea tuju.“Hai-di,” ütles õpetaja, „mida sa nüüd oled kokku improviseerinud?”
Vaatamata eale ei oska Heidy siiani poes ikka veel raha kokku arvestada ja usaldab müüjat.
Johannes Jürissoni muusikatundmise tunnis ütles Heidy poolkogemata, et Bach on kirjutanud lisaks sümfooniatele veel ka klassikalist muusikat, aga tahtis öelda klaverimuusikat. „Mis nali see veel on!” imestas muusikateadlane Jürisson. See oligi põhjus, et Heidy sai hindeks nelja.
Isa ei olnud kunagi rahul
Keegi nähtavasti ei küsinud ja Heidy ei rääkinud kellelegi, kas tal kodus oli võimalik õppimisele keskenduda. Eriti sellistele ainetele, mis nõuavad süsteemset tegelemist.
Heidy ütleb, et tal oli küll kodu ja katus peal, aga puudus kodutunne ja mõistmine. „Kogu aeg oli isa piits seljas.”
See piits ei piitsutanud ainult ülekantud tähenduses. Kui isa pidas vajalikuks, andis ta millegagi tütrele vastu pead ka. Isa tujud sõltusid peamiselt sellest, kas ta oli purjus või kaine. Kui oli purjus, siis algas kodus torm ja peksa võisid saada nii Heidy kui tema ema.
Need ei olnud niisama hoobid, vaid vahel ikka niisuugused, et verevalumid tekkisid. Vahel lohistas isa tütart mööda põrandat. Heidy meelest takistas neid päriselt põgenemast ema hirm, et ega selle mehe niikuinii ei pääse.
Heidy ei tea, mis temast oleks saanud, kui ta poleks emaga väga lähedane olnud. Ema ikka ja alati ohutas ja hoidis teda.
Kui isa tüdruku välja viskas ja ütles, et ta pole keegi ega oska midagi, pidi koolitüdruk Heidy tihti naabrite juures õppima. Aga seal olid omad mured ja riiud. „Hing ei läinudki lahti, kõrv oli kogu aeg avatud ja pingul, et mida ma jälle valesti tegin. Pingutasin kogu aeg kõigest väest, aga isale sellest ei piisanud. Ikka oled loll ega oska midagi. Sellepärast olengi tuhkatriinu, kellel on vahel kuldking jalas.”
Heidy ütleb, et tunded nende kodus olid siiski põrandast laeni. Vahel kutsus isa teda „meie korolevakene” ehk kuningannake. „Isa oli Põlvas villavabriku direktor ja esines teiste kuuldes, et siin on minu korolevakene. Pärast sain ikka piitsa. Aga see n-ö slummis elamine ja vaesus on ka minu elu rikkus. Sest iga kogemus on rikkus ja iga kohtumine on kingitus.”
Isa etteheited ja vägivald jäävad kogu eluks
„Mis olek ja tuju isal parasjagu on, seda tundsin juba viisist, kuidas ta lukuaugus võtit keeras. Juba siis teadsin, kas pean jälle naabrite juurde põgenema või saan koju jääda. See jääb kogu eluks, see abituse ja küündimatuse tunne, mida isa oma lapsele sisendas, kui kogu aeg näpuga näitas, etteheiteid tegi ja ajusid kaapis.”
Heidyst oleks võinud saada küünik, aga sai professionaalne kretiin, nagu ta ise arvab end olevat. Kuidas kõik nii läks nagu läks ja miks ta on selline nagu on? „Ma arvan, et kõik me oleme oma ajast tulnud. Mõned löövad käega, kui elu neid ei hellita.”
Auahnust peab hindama
Heidy sai muusikakoolis vaevu kohustuslikud ained kuidagi selgeks. Kõige tähtsam oli dirigeerimine. „Ma tegin kõik selle nimel, et dirigeerida. Tahtsin saada dirigendiks. Kõik oli huvitav. Kui keegi ainult noka lahti tegi, kohe oli huvitav. Olin nagu kratt või harakas, kes midagi hiilgavat nähes haarab selle silmpilk endale.”
Dirigenti Heidyst ei saanud, aga ta ei osanud või ei saanud käega lüüa. Tallinna Muusikakooli lõpetas ta koori- ja orkestridirigeerimise erialal ja astus konservatooriumi. Selle kooli lõpetas ta aga 1966. aastal lauljana. Juba aasta hiljem sai temast ansambli Laine liige ja veel aasta hiljem hakkas ta esinema legendaarses saates „Horoskoop“.
Heidy ütleb, et auahnust peab hindama. „Jaa, kui see takistab tegemast halba tööd, siis on auahnus parim variant.”
Kuskilt peab see oma tulema
„Üksnes kohalolek on juba seismajäämine, see tähendab mahajäämine. Peame väga palju ehitama seda vundamenti, millele elu rajada. Et see köis ikka vastu peaks! Pole isiksust, pole dirigenti ega ka lauljat. Aga sa pead ära tundma, millal tuleb sinu hetk. Kuskilt peab see o m a tulema või sa jääd lihtsalt ilmale alla. Minul tuli kõik see aastatega. Ma olin hea ootaja, kuid mitte ainult ootaja, vaid kannatlik ja huvitatud ka teiste tegemistest.”
Heidy on näinud, kuidas paljud lauljad piltlikult öeldes piitsa saavad ja stressi langevad. „Mina usun ka nii-öelda piitsa jõusse proovide ja õppetundide käigus, kui asi areneda võiks ja kui üks präänik eriti ei aita.” Niisama möllata lasta oleks olnud ju ka kehv kool.
Heidy pole oma õpilasi kogu aeg vaimselt nüpeldanud nagu isa teda. Ta on püüdnud õpilasi alati innustada ja ka elukoolitust anda.
Tuntakse laulust
Kelmiküla bussipeatuses hõiskas üks Heidyt nähes: „Oi, ma tunnen teid, te olete Silvi Vrait!” Heidy hakkas ühte oma laulu ümisema, andes väikese vihje. „Ah, jaa,” ütles naine, „hoopis Heidy Tamme olete!” Tundis laulu järgi ära.
Heidy küsis naise nime. „Mina olen Luule,” ütles naine.
„Luule, see ei tule tuulest,” vastas Heidy.
„Kas te luuletate ka?” imestas Luule. Nähtavasti tundis ta selle vastu huvi, et näe, Tamme luuletab ka.
Miks Heidy sellest räägib? Tema meelest ühes saates ega raamatus ei säilitata sageli isikut, tema õiget tooni ja hoiakut, vaid tahetakse intriigi või vaatenurka, mis rohkem müüb. Püütakse inimese jaoks olulist mitte just olematuks muuta, aga sellest tasakesi mööda hiilida, kui see ei tundu põnev. „Aga mulle tundub, et vaataja ja raamatute lugeja tunneks huvi hoopis rohkema vastu kui pakutakse. Võib-olla oleks vaataja tahtnud vaadata, mida Tamme kokku on luuletanud, aga paberit ei tohtinud saate formaadi järgi laual olla. Minu meelest formaat ei ole ju kõige tähtsam, olgu see saade või raamat.”
