Enn Eesmaa tagasivaade 11. mai: Eesti esimene raadiosaade, Mihhail Šolohhov, Thomas Staerns Eliot ja „Kassid“
Kuna kuuldavuse kohta vettpidavad andmed puuduvad, loetakse esimeseks raadiosaateks riigi raadiojaamade ülema Ernst Laurmani õhutusel Haapsalus toimunud kontserdi raadioülekannet. Esines Läänemaa Gümnaasiumi õpilaste segakoor õpetaja Tigase juhatusel. Kuulata sai tuntud laule „Kas tunned maad?“ ja „Kaunimad laulud“. Selgitati ka raadioülekannete tehnilisi tagamaid. Raadiosignaali edastas tavalise telefoniaparaadi mikrofon. Lainel 2500 meetrit oli kontserti ja kogu saadet kuulda Pärnus, Vändras, Tallinnas ning kuuldavasti koguni naaberriikides.
Sel mälestusväärsel päeval sai üks üheteistkümnendal mail sündinud maailmakuulsaid mehi üheksateistkümne aastaseks. Noormehe nimi oli ja on igavesti Mihhail Šolohhov. Ta oli üsna hiljuti oma Doni äärsest Vjošinskaja kasakastaniitsast suurde Moskvasse siirdunud ning kirjanikuks hakanud. Šolohhovi esimesed avaldatud lood olid följetonid. Ootamatult loobus Šolohhov vene inimestele tavaliselt nii ihaldusväärsest elust Moskvas ja pöördus oma kodukohta tagasi. Aastal 1926 ilmunud „Doni jutustused“ andsid tunnistust, et vene kirjandusse oli ilmunud uus ja jõuline anne. Kuid see oli alles kahvatu eelmäng. Juba kaks aastat hiljem hämmastas Mihhail Šolohhov kogu lugevat maailma meisterliku romaanisarjaga „Vaikne Don“, millest sai Venemaa kasakluse mälestuspiibel.
Ühe kasakapere elusaatuste ja kannatuste kaudu suutis Šolohhov lugejateni tuua selle rahvakillu rõõmud ja tragöödia läinud sajandi esimesel kahel kümnendil. Šolohhov sai oma romaaniseeria eest Stalini preemia ning 24 aastat hiljem esimese nõukogude vene kirjanikuna Nobeli kirjandusauhinna. Ometi leidus juba siis inimesi, kes kahtlesid, kas maailmatasemel teose autoriks võib ikka olla
provintsistaniitsas sündinud ja elav Šolohhov. Pärast Shakespeare’i autorluse tänaseni lõpuni lahendamata probleeme polnud maailmakirjandus samaväärset klaperjahti ning uljaid arvamuseavaldusi näinud ega kuulnud. Küll räägiti sellest, et Šolohhov, kel kooliharidust olnud vaid nelja klassi jagu, omandas ühe tundmatu geeniuse tekstid, teistel andmetel koguni vägisi. Kuid Mihhail Šolohhov tegi seda, mida kõige õigem antud olukorras võiski teha – ta kirjutas üha
edasi.. Üldtuntuks sai „Ülesküntud uudismaa“, mille põhjal kirjutasin teiste seas minagi lõpukirjandi juunis 1964 Tallinna 7. keskkooli küpsuseksamitel. Tänaseni on meeles romaani peategelane, linnast maale kolhoosi asutama tulnud Pjotr Tšernov, keevaline Makar Nagulnov, elutark Štšukari-taat ning armastusestki kangemad kired, mis puhkesid oma maatüki pärast. Šolohhovi raamatud oleks otsekui rahva suust üles või maha kirjutatud, meisterlikud olid ta looduspildid ja olustikukirjeldused.
„Ülesküntud uudismaa“ tõi kirjanikule hiljem Lenini preemia. Suure Isamaasõja aastail oli Šolohhov „Pravda“ kirjasaatja. Tema sulest ongi jõulisemaid sõja ebainimlikkuse kiuste inimeseks jäämise ülevust kujutavaid raamatuid, vapustav jutustus „Inimese saatus“, millest Sergei Bondartšuk tegi unustamatu filmi. Aastal 1959 võitis see kinolavastus Moskva rahvusvahelise filmifestivali peapreemia. Mäletan, et usutlesin Bondartšukki paarkümmend aastat hiljem kui žürii esimeest ühe toonase Moskva festivali päevil. Juba siis oli ta mures nõukogude kinokunsti saatuse pärast, osaliselt selle tõttu, et Šolohhovi tasemel kirjanikke andis tippfilmide tegemiseks tikutulega otsida. Mihhail Šolohhovi romaan „Nad võitlesid kodumaa eest“ jäi millegipärast lõpetamata. Aastaid NSV Liidu Kirjanike Liidus mitmeid ameteid pidanud Mihhail Šolohhov, keda vahete-vahel ka erinevatel põhjustel kritiseeriti, suri veebruaris 1984 oma kodukülas.
Alles hiljuti avastati ühes arhiivis „Vaikse Doni“ käsikiri, mis pidavat absoluutse kindlusega tõestama Šolohhovi autorlust. Miljonid lugejad pole selles õigupoolest küll kunagi eriti kahelnud, pealegi elab geniaalne looming oma autorist kauem ning mõneti ka eraldi.
Samu sõnu võib kasutada ka ameerika päritolu Thomas Staerns Elioti kohta, kes noore mehena kolis Inglismaale ja sai peagi kuningriigi kodanikuks. Tänasel kuupäeval huvitab meid ennekõike Elioti luulekogu „Vana Possumi teaduslik kassiraamat“, millest geniaalne Andrew Lloyd Webber kirjutas koos lavastaja Trevor Nunni ja multitalent Richard Stilgoega kõigi aegade ühe menukama muusikali. „Kasside“ esietendus toimus täna kolmekümne nelja aasta eest West Endi New Londoni teatris. Lavastuse produtsent oli legendaarne Cameron Mackintosh, kelle kontos on praktiliselt kõik suured viimaste aastakümnete muusikalid alates „Oliverist“ ja „Mary Poppinsit“ kuni „Ooperifantoomi“ ja „Hüljatuteni“ välja.
„Kasside“ lavastuses oli kõik uudne, Gillian Lynne’i koreograafiast ning kassikostüümidest kuni uskumatult hea muusika ja samal õhtul hitiks saanud „Memory“ lauluni välja. Betty Buckley ja Elaine Paige Grizabellana olid koheselt kõikide lemmikud. Muide seda unelmaterolli pidi mängima algse mõtte kohaselt hoopis Judy Dench, kelle lauluoskust võivad paljud kadestada, kuid jalavigastus andis võimaluse ta kolleegidele. „Kassid“ tõestasid taas kord, et andekatele inimestele pole teatris miski võimatu. Sama juhtus küll õigupoolest juba paljude, ka minu arvates kõigi aegade parima muusikaliga „Jeesus Kristus superstaar“, sest panna Õnnistegija levimuusikaorkestri saatel laval laulma ning Pontius Pilatus tantsima pole verevaestele tegijatele lihtsalt jõukohane. Londoni „Kassid“ teenisid nii Lawrence Olivier’ kui Tony auhinna.
Etendus püsis Londoni teatri laval uskumatud 21 aastat ning ühel õhtul vaatasin seda koos oma perega minagi. Elamus oli põhjalik ning kindlasti olnuks lausa vapustav, kui muusikali muusikanumbrid poleks vaatajail juba ammu peas ja südames olnud. Sama lavastusmeeskond tõi „Kassid“ aasta pärast lavale ka Broadwayl, kus see samuti pidas vastu erakordselt kaua ning pidi alla vanduma alles Webberi uuele muusikalile „Ooperifantoom“, kus säras Sarah Brightman, kellest sai helilooja teine naine.
Webberi kolmas naine on kunagine tuntud ratsasportlane Madeleine Gurdon ja neil on kolm last. Esimesest abielust sündinud tütar Imogen Lloyd Webber on USA Fox-telekanali tuntud poliitikakommentaator ja mitme raamatu autor. Isa-papa Andrew Lloyd Webber kirjutas veel ühe menuka muusikali „Päikeseloojangu bulvar“, mille Londoni lavastuses kasutati mingit erakordset tehnikat lavapiltide ja dekoratsioonide ülikiireks vahetuseks. Aastal 1997 löödi Webber rüütliks. Helilooja on oma laulu eest „Pead mind armastama“ muusikali „Evita“ kinolavastuses teeninud Oscari ja Kuldgloobuse.
Andrew Lloyd Webber on püstirikas inimene, tal on varandust rahavääringus ligi 800 miljonit inglise naela. Poliitorientatsioonilt on ta konservatiiv ja esindab oma maailmavaadet Briti parlamendi ülem- ehk lordide kojas, sest ta isegi on ametlikult The Lord Lloyd-Webber. Juba ta isa William Lloyd Webber oli tunnustatud helilooja ning organist, paar aastat enne surma sai temast Briti impeeriumi ordu komandör, mis isa-Williamist siiski veel rüütlit ega sööri ei teinud, auväärse kuningriigi kodaniku aga küll.
Enn Eesmaa "Tagasivaade" oli kavas Kuku raadios aasta tagasi
