Enn Eesmaa tagasivaade 8. mai: Jean d’Arc, Saksamaa kapitulatsioon, rünnak Prahale, ENSV asemel Eesti Vabariik

Enn Eesmaa vaatab igal tööpäeval Kuku raadio saates "Tagasivaade" kell 10.15 ajalukku ja meenutab, mille poolest on eilne, tänane või homne päev ajaloos eriline. Nüüd saavad tema mõtisklusi lugeda ka Elutark.ee lugejad.

Esimene kaheksanda mai tähetund tuleb aastast 1429, mil Prantsusmaal lõppes Orleansi linna piiramine inglaste poolt. Vabanemiseks andis otsustava tõuke Jean d’Arc, kes mitmete nägemuslike ennustuste innustusel pakkus oma abi tulevasele prantsuse troonipärijale.
Sel kaugel päeval algas Orleansi neitsi kiire ja ausalt öeldes ju uskumatu tõus, kuid kahjuks ka languse algus, sest suuresti tema pärast sõja kaotanud inglased ei unustanud teotust. Mitme reetmise ja mahamüümise järel lõpetas see vimm ja vaen inimajaloo erakordsemate naiste hulka kuulunud Jean d’Arci elutee juba kahe aasta pärast tuleriidal. Ohvrisuitsust aga algas selle tavaliseks maatüdrukuks sündinud, kuid prantsuse rahva mehisuse võrdkujuks kujunenud naise surematus.

Veel teinegi tänane meenutust vääriv tähtpäev, olgugi, et traagilist lõppu tähistav on seotud kaheksanda maiga. Oli aasta 1794 ja häbiväärseks tegevuskohaks Pariis. Just tänasel kuupäeval giljotineeriti revolutsioonilise tribunali otsuse põhjal geniaalne keemik, vaid viiekümne aastane Antoine Laurent de Lavoisier. Teda süüdistati monarhistliku finantsrühmituse liikmeks olemises. Täpsemalt oli Lavoisier maksurentnik, sisuliselt aga meie mõistes investeerija, püstirikas mees, mis tollases tegelikult ju terroristlikus Pariisis oli küllaldane põhjus ükskõik kui kuulsa inimese hävitamiseks.

Õnneks jõudis Lavoisier enne traagilist lõppu nii paljut alustada, veel rohkem aga suunavaid tõukeid anda. Tema tegi esimesena kindlaks, et põlemine pole mingi flogiston vaid keemiline protsess, mis tegelikkuses on aine ühinemine hapnikuga ehk oksüdeerumine. Teadlane kasutas selleks avastuseks nutikat aparaati, mis koosnes ahjust koos põletatavate ainetega ning sellega ühenduses olevast klaaskuplist. Veetaseme muutus klaaskupli all näitas selgesti, kui palju kulutati põlemise ajal õhku. Lavoisier taipas, et isegi hingamine on oma olemuselt põlemine, millel rajaneb organismide soojusvahetus. Teadlane tõestas esimesena, et vesi on liitaine, vesiniku ja hapniku ühend. Lavoisier’ tööd panid aluse keemiale kui täppisteadusele.

Moodsa keemia isaks kiidetud mees koostas ka esimese tõeliste keemiliste elementide nimistu, andis paljudele neist nimed, mis tänagi kasutusel, ning jaotas elemendid rühmadesse. Raske on isegi tänastel asjatundjatel ennustada, mida kõike see geenius oleks veel teha suutnud. Aasta enne hukkamist oli Lavoisier igatahes väga lähedal orgaanilise keemia põhialuste avastamisele. Hukatu järele jäänud märkmetes oli kirjas lause: “Hiljem tulen nende probleemide juurde tagasi.“ Lavoisier paraku ei tulnud, küll aga ta järglased teaduses.

Täpsel 34 aastat pärast Lavoisier’ mõttetult ebainimlikku hukkamist sündis Genfis rahvusvaheliselt tunnustatud inimlikkuse sümbolisik Jean Henri Dunant, tulevane Nobeli rahupreemia esimene kavaler, Punase Risti ja Noorte Meeste Kristliku Ühingu maailmaorganisatsiooni asutaja. Dunant nägi liigagi lähedalt Solferino lahingut aastal 1859, milles Napoleon Kolmanda vägi purustas austerlased. Verises tapluses langes või sai haavata vähemalt nelikümmend tuhat meest. Jean Henri Dunant korraldas lahinguväljal nii Austria kui Prantsuse haavatuile abi andmist.

Pärast läbielatud lahingukoledusi kirjutas Dunant raamatu „Mälestus Solferinost“, milles mõtiskles sõjaohvrite rahvusvahelistest õigustest ja nende õnnetute abistamisest. Veristest tapatalgutest väsinud inimestes leidis üleskutse ootamatult otsustavat toetust ning juba aastal 1863 asutati Dunanti eestvõttel Rahvusvahelise Punase Risti organisatsioon, mille sümboliks on Šveitsi tagurpidi värvides ristilipp.

Juba aasta pärast sõlmisid kuusteist riiki esimese Genfi konventsiooni haavatud ja haigete sõjaväelaste, sõjavangide ning eraisikute kaitseks sõja ajal. Jean Henri Dunant lähtus konventsiooni sõnastades inimlikust loogikast, et sõda peetakse vastase relvajõudude, mitte aga rahva, rahvuse ja üksikisikute vastu. Dunant oli koos prantslasest rahuvõitleja Frederic Passy’ga esimene vastasutatud Nobeli rahupreemia kavaler. Selle mehe ning ta ülla töö ja tegevuse jätkajate auks tähistatakse täna kogu planeedil Punase Risti ja Punase Poolkuu päeva.

Punase Risti töötajad tegid uskumatult palju, leevendamaks Teise maailmasõja inimlikke tragöödiaid ja kannatusi, mida rahuaja lastel on võimatu ettegi kujutada. Seda suurem oli rahvaste rõõm, kui kaheksandal mail 1945 kuulutati Teine maailmasõda Euroopas lõppenuks. Hitler oli juba nädalapäevad surnud, nõukogude väed lõpetasid Berliini operatsiooni. Kuigi Karl Dönitz juhtis veel Flensburgis natsivalitsust, ei võtnud teda enam keegi tõsiselt ega mitte kuuldagi.

Täna 70 aastat tagasi kirjutasid Saksa ülemjuhatuse esindajad eesotsas Hitleri lähima sõjalise nõuandja kindralfeldmarssal Wilhelm Keiteliga marssal Žukovi mehiselt karmil juuresolekul alla tingimusteta kapituleerumise aktile, mis jõustus veel samal päeval. Tegelikult polnud sõda isegi Euroopas veel lõplikult lõppenud. Praha poole sööstsid praegusel tunnil aastal 1945 Nõukogude tankid, mis tšehhide pealinna saabusid üheksandal mail. Kuigi saksa sõdurid püüdsid end vangi anda USA vägedele, oli juba liiga hilja ning verine Praha militaaroperatsioon lõppes alles üheteistkümnendal mail.

Siis polnudki enam Euroopas ja kogu maailmas üldlevinud arvamuse kohaselt enam kedagi vabastada või kui mõni rahvas siiski teisiti arvas, tuli neil ja meilgi see töö ligi pool sajandit hiljem iseendil ette võtta, Eestis koguni veretult. Sellest pikemalt ja kindlasti mõnes hilisemas saates, praegu aga mainin seoses kaheksanda maiga, mis ju suuresti seotud millegi lõppemise ja uue algusega vaid seda, et täna täpselt veerand sajandi eest, siis üle aasta enne Eesti Vabariigi ametlikku taassündi, päeval, mil Eesti kasarmutes olid veel tuhanded nõukogude sõjaväelased, täistuuridel töötas KGB ning Toompeal tegi rahva jaoks seadusi parlament, keda rahvas vabatahtlikult ei valinud, võttis Eesti NSV Ülemnõukogu Arnold Rüütli ja ta mõttekaaslaste initsiatiivil vastu seaduse Eesti sümboolikast.

Sellega tunnistati kehtetuks nimetus Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ja taaskehtestati riigi nimena Eesti Vabariik. Kehtetuks tunnistati Eesti NSV lipp, vapp ja hümn. Eesti NSV Ülemnõukogu ja Valitsus nimetati Eesti Vabariigi Ülemnõukoguks ja Valitsuseks. Nii lõppes üks ajastu, mida eesti rahva valdav enamus vabatahtlikult ei soovinud, ning algas uus, millest rahva rõhuv enamus oli unistanud, vähesed unistuse täitumist lootnud, kuid õnneks leidus neidki, kes oma karjääri ning koguni eluga riskides oskasid ja suutsid meie kõigi jaoks sini-must-valge unistuse teoks teha. Igavene au neile kõigile aegade lõpuni!

Enn Eesmaa "Tagasivaade" E-R Kuku raadios kell 10.15 ja kordusena kell 18.15