Enn Eesmaa tagasivaade 6. mai: Manhattani ostmine, Robespierre, Sigmund Freud ja Rudolph Valentino
Enn Eesmaa vaatab igal tööpäeval Kuku raadio saates "Tagasivaade" kell 10.15 ajalukku ja meenutab, mille poolest on eilne, tänane või homne päev ajaloos eriline. Nüüd saavad tema mõtisklusi lugeda ka Elutark.ee lugejad.
Täna alustan maailma suuruselt ühe väiksema, kuid tähenduselt hiigelsuure maatüki ostmise tähtpäevast. Täna aastal 1626 tegi võimalik et aegade õnnestunuma maaostutehingu Hollandi Lääne-India kompanii kohalik pealik Peter Minuit, kes tänases vääringus umbes kahekümne viie dollari eest ostis indiaanlastelt Manhattani. Peagi sai Saksamaal Weselis sündinud ja kohalikus kirikus noore mehena teeninud Minuit Uus-Hollandi peadirektoriks.
Mees tegi Uus-Amsterdamist Manhattani keskuse, millest hakkas arenema tänane maailmalinn New York. See tõenäoliselt prantsuse või koguni vallooni päritolu mees pani Delaware’s aluse ka Uus-Rootsi kolooniale, muide koos soome sugu admirali Klas Flemingiga ning asutas Uus-Rootsi kompanii. Uus-Rootsi kolooniast olid pooled elanikud soomlased, seega pole päris välistatud, et sekka võis sattuda ka mõni eestlane. Peter Minuiti surm oli traagiline, ta jäi orkaanitormis kadunuks ookeanil, mida püüdis ületada järjekordse tulusa tehingu lootuses. Kalender näitas sel tunnil aasta 1638 juunit.
Sada kakskümmend kevadet hiljem sündis kuuendal mail 1758 Suure Prantsuse revolutsiooni sümbolkuju Maximilien-Francois-Marie-Isidore de Robespierre, õpitud ametilt advokaat, heitlikult hingelt aga suurkodanluse surmavaenlane ja jakobiin. Muide aadlitiitli kasutamisel polnud tegelikult mingit alust, seega tulevane kuulsus püüdis ennast vähemasti karjääri alguses ehtida valesulgedega. Näiteks siis, kui alustas värvikate kõnedega generaalstaatides, mis oli ju seisuste esinduskogu.
Koos Jean-Paul Marat’ga oli Robespierre revolutsiooni poliitiline juht, hiljem ka üleminkvisiitor, kes Rahvapääste komitee liikme ja revolutsioonilise valitsuse sisulise liidrina saatis halastamatult giljotiini alla tuhandeid inimesi. Neist nii mõnedki hukati ilma erilise põhjuseta, osa pelgalt põhimõtte pärast. Nende seas oli ka Prantsusmaa kuninganna Marie-Antoinette. Robespierre ei säästnud isegi teda kritiseerinud jakobiine. Nii sattuski fanaatiline mees ebasoosingusse, mis aga tollasel Prantsusmaal lühendas eluiga tavaliselt terve pea jagu. Nii juhtus ka Robespierre’ga.
Toonase Prantsusmaa kõrgeima võimuorgani Konvendi saadikud kartes oma elu pärast otsustasid mõrvata Terrorimeistriks nimetatud Robespierre’i, kellest oli saanud peaaegu, et paberitega paranoik. Revolutsiooni teisel aastal juulis 1794 saadeti vaid neljakümne kuue aastane Robespierre ilma kohtuotsuseta giljotiini alla. Küllap on suuresti õigus neil, kelle arvates sööb revolutsioon aplalt oma kangelasi.
Neil veriselt karmidel aegadel psühhoanalüüsi ei tuntud ega harrastatud, vastased lihtsalt likvideeriti, kusjuures otsustavalt ja lõpuni. Kuuendal mail 1856 sündis toona Austria keisririigi koosseisu kuulunud Moraavias Freibergi linnas, mis täna kuulub Pribori nimelisena Tšehhi riigi koosseisu, maailmakuulus ja ehk isegi kõige tuntum hingetohter Sigmund Freud. Targa mehena oleks ta kindlasti õiglase diagnoosi pannud ka prantsuse revolutsiooni pealikele, kuid ennekõike selleks, et neid mehi terveks teha. Viini ülikoolis arstiks koolitatud Freud rajas psühhoanalüüsi, kui ravimeetodi, rakendas alateadvuse uurimist psüühikahäirete, eeskätt neurooside raviks. Tema avastuste hulka kuulub muuhulgas teedrajav idee sellest, kui oluline on varajane lapseiga inimese kujunemisel.
Freudi õpetused on suuresti mõjutanud kogu kahekümnenda sajandi kultuuri kirjandusest filosoofiani ning seda on tänagi tunda. Kui aga lähtuda kompleksidest, kui aktiivsuse allikatest ja käitumismotiividest, siis on Sigmund Freudi ideedega seotud absoluutselt kõik inimühiskonnas alates väikelapse jonnist kuni riigimeeste sageli sõdu põhjustanud kapriisideni. Tema nimi kõlab igavesti ka teadusmõistetes freudism ja neofreudism.
Sigmund Freud elas kaheksakümne kolme aastaseks ja suri eluohtlike natsineurooside eest Londonisse põgenenud maapagulasena septembris 1939. Isa tööd psühhoanalüüsi vallas, eriti laste ravis jätkas Freudi tütar Anna Freud, kes sündis ühel ja samal aastal kinomaailma esimese ülilemmiku, kuuendal mail 1895 ilmavalgust näinud Rudolph Valentinoga.
Itaalias Castellaneta linnas sündinud kinostaari nimi oli pikem, kui ta esimesed naisterahvaid hullutanud filmid – Rodolfo Alfonso Raffaeli Pierre Filiberto Guglielmi di Valentina d’Antonguolla – paras pähkel isegi karastunud tekstiesitajaile. Pooleldi prantsuse, pooleldi itaalia päritolu poisi isa oli rändtsirkuse loomaarst, kes suri malaariasse, kui poeg oli vaid üksteist aastat noor. Kuigi Rudy’l oli ka vanem vend ja noorem õde hellitati poissi liigselt, temast sai tõeline marakratt. Ta heideti välja nii mõnestki koolist enne, kui poolvägisi suutis lõpetada Genova põllumajanduskooli. Mõnda aega elas Rudy Pariisis, kus õppis hästi tangot tantsima. New Yorki kolis ta detsembris 1913 ning töötas esialgu koristaja, aedniku ja hiljem professionaalse tantsijana.
Pärast üht põhjalikult meedias käsitletud abieluskandaali pandi Valentino, keda süüdistati abielurikkumisele ahvatlemises mõneks päevaks koguni vanglasse. Kautsjoni vastu noormees siiski vabastati ning sellega asi piirdus. Ometi oli Rudy’l raske pärast meediakära New Yorgis tööd leida ning ta otsustas Läänerannikule kolida. Valentino tegi kaasa mõneski teatritükis, käis koos Al Jolsoni menulavastusega „Noor Robinson Crusoe“ külalisetendusi andmas ning saabus lõpuks Los Angelese linna, mis toona veel polnud filmipealinn. Esimene kinotöö Hollywoodis oligi tango esitus filmis „Alimendid“, mille eest teenis 5 dollarit.
Muide, esialgu kehastas Valentino negatiivseid tegelasi. Siis aga huvitusid tõsisemad tegijad kahvatust noormehest ning lavastaja Rex Ingrami filmis „Apokalüpsise neli ratsanikku“ sai Rudolph Valentinost staar. Järgnesid uued menukad kinolavastused „Šeik“, „Veri ja liiv“ ning „Kotkas“, mis tegid Valentinost naisvaatajate arvates kõigi aegade esimese seksisümboli ekraanil meesnäitlejate seas. Rudolph Valentino oli kaks korda abielus, nii Jean Acker, kui Nataša Rambova olid toona ka ise suhteliselt tuntud näitlejad, eeskätt küll tänu Ackeri skandaalidele üleaisa löömises naise lesbisuhete tõttu kahe teise tuntud näitlejaga, mis toona polnud veel kiiduväärt, kuid kindlasti ka tänu Valentinole, kelle mehelikud võlud ja väärtused olevat põhimõttekindla Jean Ackeri küll sedavõrd külmaks jätnud, et isegi pulmaööl magas noorpaar eraldi tubades.
Kolm aastat enne surma avaldas Valentino luuleraamatu „Päevaunelmad“, mis naispubliku vaimustuse tõstis hüsteeria piirimaile. Staar ise võttis oma ulmelist menu suhteliselt kainelt öeldes vahel pisut küüniliselt, et naistele keskenduda on ohtlik, neile spetsialiseeruda aga veelgi halvem. Kui ühegi ametliku tunnustuseta jäänud Rudolph Valentino vaid kolmekümne ühe aastasena taevastele võtteplatsidele hääbus läksid mõnedki naised meeleheitest vabasurma. Valentino sugulased kartsid, et murest hullunud austajad võivad kadunukese koos kirstuga tükkideks rebida ning tellisid staari matusetalitusel asendama vahakuju. Valentino matustest koos umbes saja tuhande inimesega osa võtnud Pola Negri tegi üllatava avalduse, mille kohaselt ta olnud Rudolph Valentinoga kihlatud. Keegi teine polnud nende romansist midagi kuulnud, mis muidugi suurt midagi ei tõesta. Rudolph Valentino mängis ligi neljakümnes filmis, hiljem on teda ennast ekraanil vähemalt kuus näitlejat kehastanud. Kuulsamad Valentinot mänginud mehed on seni olnud Rudolf Nurejev ja Franco Nero.
Mõnes järgmises saates oleks ehk põhjust neidki lava- ja ekraanilegende tagasivaates meenutada.
Enn Eesmaa „Tagasivaade“ Kuku raadios E-R kell 19.15 ja kordusena 18.15
