Enn Eesmaa tagasivaade 5. mai: Euroopa päev ja Stockholmi olümpiamängud 1912
Tere teile ja head Euroopa päeva, mida kogu me kontinendil tähistatakse. Tuletan meelde, et just see kuupäev valiti kõigiti loogilisel põhjusel. Aastal 1949 ehk täna täpselt 66 aastat tagasi asutati niinimetatud Londoni lepingu alusel Euroopa Nõukogu. Selles dokumendis oli kirjas Euroopa Nõukogu põhikiri, mis allkirjastati kümne riigi poolt. Põhjalat esindasid Norra, Taani ja Rootsi.
Mõtet Euroopa Nõukogu vajadusest rõhutas korduvalt oma esinemistes Winston Churchill. Eesti koos Leedu ja Sloveeniaga ühinesid Nõukoguga 14. mail 1993. Mäletan seda päeva hästi, sest olin siis ka ise Strasbourgis, tegin Eesti Televisioonile terve saate meile toona erakordselt olulisest sündmusest, intervjueerisin Eesti delegatsiooni liikmeid, teiste seas Tunne Kelamit ja Mati Hinti, aga samuti prantslannat Catherine Lalumière’i, kes sel päeval ja veel tubli aasta oli Euroopa Nõukogu peasekretär.
Täna kuulub Euroopa Nõukokku 47 liikmesriiki, neist mõned esindavad muide Aasiat, samas pole Nõukogu liikmesriigid veel Valgevene ja Vatikan. Euroopa Nõukogu on aktiivne inimõiguste, hariduse- ja kultuuri küsimustes. Kuna Euroopas ja Euroopa Liidus mõned institutsioonid kattuvad tahan rõhutada, et eksisteerib ja töötab ka Euroopa Liidu Nõukogu, mille eesistujariik vahetub iga poole aasta järel. Täna on selles mõttes Euroopa liidrid veel ühe kuu lätlased. Ega mõnikord seda vahet Euroopa paljude institutsioonides üleliia kerge teha olegi.
Piisab, kui öelda, et nii Euroopa Nõukogul, kui ka Euroopa Liidul on samasugune lipp ja hümn, seega Beethoveni „Ood rõõmule“. Euroopa Nõukogu juhtorganid on parlamentaarne assamblee ja ministrite komitee. Nõukogul oli otsustav roll Euroopa inimõiguste konventsiooni koostamisel, mille raames asutati Euroopa Inimõiguste Kohus, kus aastate jooksul on ka mõned Eesti Vabariigi kodanikud protsessimas käinud. Euroopa Nõukogu tööd juhib praegu endine Norra peaminister Thorbjorn Jagland, sest Põhjamaade poliitikuid ja diplomaate hinnatakse kõikjal kõrgelt nende põhjaliku professionaalsuse ja tasakaaluka, kuid ometi printsipiaalse tegutsemise pärast. Euroopa Nõukogu kuulutas viienda mai Euroopa päevaks oma viieteistkümnendal aastapäeval mais 1964.
Viiendal mail 1912 algas Stockholmis suursündmus, millele elati aktiivselt kaasa nii Euroopas, kui kogu maailmas. Juttu teen rootslaste pealinnas just sel päeval alanud viiendatest kaasaegsetest suveolümpiamängudest, mis igavesti jäävad ka Eesti spordiliikumise ja eriti maadluse ajalukku. Põhjala kesksuve leitsakus püstitas meie Martin Klein uskumatu rekordi, rassides soomlase Alfred Alpo Asikaisega kreeka-rooma maadluses keskkaalumatšis 11 tundi ja 40 minutit!
Tarvastu vägimehe võimule pidi isegi soomlase sisu alla vanduma. Mehed olid matil nii kaua, et Rootsi kuningas Gustav Viies pidi vahepeal Stockholmi mängud lõppenuks kuulutama ning siis pusisid Põhjala pojad edasi. Otsekohe järgnema pidanud finaaliheitluseks polnud isegi Kleinil enam jaksu, osaliselt „aitasid“ kaasa ka rootsi kohtunikud, sest lõpuks võitjaks tulnud Claes Johansson maadles nii-öelda loosi tahtel oma rivaalist tunduvalt vähem. Üldiselt hästi õnnestunud mängude rohkearvulised protestid anti hiljem välja eraldi raamatuna.
Kuid nüüd teistest, kes Stockholmis spordiajalugu tegid. Esmakordselt võistlesid olümpiamängudel naisujujad. Maailma kiireimaks kuulutati Fanny Durack Austraaliast. Hannes Kolehmainen alustas Stockholmis soomlaste legendaarselt pikka võitudeseeriat pikamaajooksudes. Muhelev Hannes tuli kolmekordseks olümpiavõitjaks, lisaks kullale viies ja kümnes tuhandes meetris polnud tal õiget vastast ka kaheksa kilomeetri murdmaajooksus.
Muide kõiki neid distantse joosti olümpiakonkurentsis Stockholmis esimest korda. Kunagi enne polnud keegi võistelnud ka teatejooksudes. Mängude kangelaseks ja paraku ka märtriks tõusis indiaani päritolu ameeriklane Jim Thorpe, kes ülekaalukalt võitis kuldmedali nii viie-, kui ka kümnevõistluses. Tänaseni segastel, tõenäoliselt rassismile viitavatel kaalutlustel teatas USA Olümpiakomitee peaaegu aasta hiljem, et Jim Thorpe oli kunagi mänginud ühes elukutseliste pesapallimeeskonnas. Atleedilt võeti kuldmedal ära, tegelikult süütu kannataja nii-öelda rehabiliteeriti postuumselt alles aastal 1976.
Odaviske võitis, justnagu nelja aasta eest Londoni mängudel kodupubliku ovatsioonide saatel rootslane Eric Lemming, kelle olümpia-aastal püstitatud maailmarekord oli toona lausa ulmeline - 62 meetrit ja 32 sentimeetrit. Stockholmis visati viimast korda oda nii parema, kui vasaku käega ja medalid jagati välja tulemuste kogusumma põhjal. Sama tehti muide ka kettaheites ja kuulitõukes. Eric Lemmingu meeskonnakaaslased tulid püstolilaskmises meeskondlikule hõbedale, ent mängude täpseim laskur oli kolme kuld- ja kahe hõbemedaliga nende meeskonnakaaslane Gustaf Vilhelm Carlberg, kes oligi ainuke sportlane, kes Stockholmis viis medalit võitis. Stocholmi mängudel võistles 2547 sportlast kahekümne kaheksalt maalt. Esmakordselt nähti olümpiamängudel Egiptuse, Jaapani, Luksemburgi, Portugali ja Serbia sportlasi. Lisaks Martin Kleinile kaitses Tsaari-Venemaa spordiau jõukohaselt veel 13 eestlast. Nad kõik said kogemuse, mida kindlasti elu lõpuni mäletasid.
Maailmarekordeid püsitati Stockholmi mängudel 12, olümpiarekordeid loomulikult rohkem – 41. Riikide medaliarvestuses olid edukaimad ameeriklased, Rootsi ja Suurbritannia sportlaste ees. Soomlased tegid supertulemuse ja tulid medaliarvestuses koguni neljandaks. Stockholmis tehti ka olümpiamängude korralduses mõned uuendused. Esimest korda said pealtvaatajad tulemusi näha suurelt tabloolt, katsetati ka fotofinišit ning tulemusi võeti elektrooniliste ajanäitajatega null koma ühe sekundilise täpsusega, mis toona tundus uskumatu juuksekarva lõhki ajamisena.
Spordialasid oli Stockholmi mängudel 15, võistlusalasid 107, neist 31 kergejõustikus. Jätkusid ka kunstialade konkursid. Paljud polnud rahul otsusega, mis Stockholmi mängudelt kõrvaldas vabamaadluse, poksi, vibulaskmise ja tõstmise. Paraku tõid Stockholmi mängud kaasa ka esimese surmajuhtumi kaasaegses olümpialiikumises. Maratonimees Francisco Lazaro Portugalist sai karmil distantsil päikesepiste ja suri järgmisel päeval haiglas. Tragöödia spordimaailmas aga alles algas. Nelja aasta pärast otsustati küll sõbralikult kohtuda kuuendatel kaasaegsetel olümpiamängudel Berliinis, kuid selle maailma vägevad otsustasid teisiti, päästsid valla Esimese ilmasõja, mis tappis ja sandistas rekordilise arvu inimesi, teiste seas ka palju sportlasi. Need, kes taplustes ellu ja koguni terveks jäid, eriti aga kaheksa aastaga peale kasvanud uued atleedid kohtusid olümpiaheitlustes alles Antwerpenis aastal 1920. Toona alustas oma kullajookse Paavo Nurmi.
Enn Eesmaa „Tagasivaade“ Kuku raadios E-R kell 19.15 ja kordusena 18.15
