Oma sisemisele appihüüdele reageerimata jätmine muudab elu ainult keerulisemaks
Mia Törnblom kirjutab raamatus „Enesehinnang“, et sellesse tundesse tuleb suhtuda tõsiselt, sest hing tahab tähelepanu. Paljud panevad veel kiirema käigu sisse, selle asemel et tempot aeglustada ja järele mõelda.
Mõni võtab rahutuse peletamiseks ühe dringi või ostab endale midagi mõttetut. Tegelikult püüab ta ignoreerida ja vaigistada endas seda osa, mis pole rahul. Sellest võivad tekkida süümepiinad või jõuetusetunne, konfliktid lähedastega. Oma sisemisele appihüüdele reageerimata jätmine muudab elu ainult keerulisemaks ning viib välja valusate kriiside või lahkuminekuteni. See on umbes sama kui jätta hambaarsti juurde minemata, ehkki hammas valutab. Lõpuks muutub hambavalu väljakannatamatuks, kuid ravida on juba palju raskem kui siis, kui oleksid kohe abi otsinud. Seepärast tuleb aeg-ajalt peatuda ja endalt küsida: kas mu hing on rahul?
Või: kuidas on lood minu enesehinnanguga? Seda on üsna lihtne diagnoosida järgmiste punktide abil.
MADALA ENESEHINNANGU OHUMÄRGID
Sa vaatad teistele ülalt alla ja räägid neist halvasti.
Kui maad hakkab võtma upsakus, on see selge märk kõikuvast enesehinnangust. Vajadus särada ja end teistest paremaks pidada põhineb vastupidisel – tegelikult tunneb inimene end alaväärsena.
Kui sa meeldid endale ning suhtud endasse austuse ja armastusega, pead sa vajalikuks ka teisi samamoodi kohelda. Kui oled enda ja oma tegemiste üle uhke, ei tunne sa tegelikult kunagi vajadust kellelegi ülalt alla vaadata ega kedagi hukka mõista. Sa ei võrdle ennast teistega ega võistle pidevalt. Sa tead, et teed oma asja hästi, isegi kui ruumi siseneb keegi, kes on samas asjas juhtumisi parem.
Sa teed asju selleks, et teistele midagi tõestada, selle asemel et teha asju, mida sa tahad teha.
Sageli teeme asju selleks, et teiste väidetavatele ootustele vastata, selle asemel et teha seda, mida me tegelikult tahame. Soovist näidata, et „ma saan sellega hakkama”, teevad inimesed igasuguseid asju. Näiteks nõustuvad seksiga, ise seda soovimata, või vastumeelsete seksuaalsete ettepanekutega. Mõni „tõestab”, et julgeb end täis juua või uimastit proovida, kuigi ise kardab kohutavalt. Inimene ütleb „jaa”, kuigi mõtleb „ei”. Teame palju õnnetuid elusaatusi, kus lapsed käivad vanemate ettekirjutatud rada pidi, selle asemel et valida endale amet, kus nende isiklikud võimed ja anded välja tuleksid. Naised, kes pedantselt kodu koristavad, et iga uksest sisseastuja silmis „tubli” olla, on järjekordne näide neist, keda „juhitakse väljastpoolt”.
Sa tunned end petisena ja kardad, et sind varsti paljastatakse.
Kui ma pean selgitama kõrgel positsioonil olevatele võimu omavatele inimestele, mille poolest eneseusk ja enesehinnang erinevad, kasutan üht spetsiaalset nippi. Madala enesehinnangu
selgitamiseks ütlen tavaliselt, et sa ju tead seda tunnet, kui mõtled: „Pagan, tegelikult ei peaks ma üldse sellel kohal olema.
Varsti nad saavad aru, et ma ei kõlbaks siia isegi praktikandiks ja avastavad, et ma tegelikult ei tea, mida ma teen. Iga hetk võib kõik vastu taevast lennata.”
Hirm, et iga hetk võidakse paljastada, et sa polegi nii tasemel, kui välja näitad, pole midagi muud kui märk madalast enesehinnangust.
Sa võrdled end pidevalt teistega ja oled enda silmis hea ainult siis, kui keegi teine pole parem.
Mõtle järele, kui tihti oled sa endamisi mõelnud: ma oskan seda ju päris hästi! Kuni tuleb keegi, kes oskab seda paremini. Äkitselt tunned, et sa pole midagi väärt. Olid enda arvates ühest viieni
skaalal number neli, aga kui välja ilmus keegi number viis, kukkusid sa järsku number kahele. Äärmiselt väsitav on ennast kogu aeg pingeritta seada. Igasugused top-nimekirjad ei tee asja
paremaks. Me oleme inimesed, mitte kaubad. Meid ei saa mõõta samade mõõdupuude järgi kui turul kaupu. Inimese väärtus on kauba väärtusest midagi sootuks erinevat. Kui keegi on minust
mingil kindlal alal parem, leidub kindlasti mõni teine ala, milles mina võin parem olla – vahest olen ma parem pedagoog või parem kuulaja, kärmem otsustaja või – miks ka mitte – parem mina ise olija? Igaüks oskab midagi meist paremini. Kui me end pidevalt võrdleme, on meil raskem inimestega sõbruneda.
Sa pead end inetuks ning usud, et oleksid ilusamana õnnelikum.
Seda ohumärki pole vist mõtet kommenteeridagi – õnn tuleb seestpoolt. Ehkki see kõlab sõnakõlksuna, on see siiski tõsi.
Kui oled õnnelik ja endaga rahul, siis sa muutudki ilusamaks. Ma näen praegu noorem välja kui üheksa aastat tagasi. Kurnav elu süütundes, häbis ja enesepõlguses tingis selle, et nägin välja vana ja kulunud.
Loomulikult pole selles midagi halba, kui inimene tahab võimalikult hea välja näha. Tore on end üles lüüa, see teeb meele rõõmsaks. Aga kui sa ei tee tööd oma sisemiste omaduste kallal, ei suuda sa kunagi oma välimuse üle tõeliselt rõõmu tunda.
Üks väga edukas naine, kellega ma oma töös kohtusin, on ühtlasi üks kõige ilusamaid naisi, keda tean. Tema keha teeb teised kadedusest roheliseks ja iga päev kuuleb ta oma ilu kohta kiidusõnu. Samas elab ta pidevas hirmus, et võtab kaalus juurde. Talle ei meeldi ennast peeglis näha. Mõistusega on ta oma ilust teadlik, aga peeglisse vaadates ta nii ei tunne. Hirm tüsenemise ees sunnib teda pidevalt dieedil olema – ta ei luba endale ilmaski šokolaaditükki ega kooki. Ta loobub enamastikutsetest kohtadesse, kus pakutakse süüa. Vestlesime temaga hiljuti ta tüsenemishirmust ja ta rääkis mulle, millises vanglas ta elab. Ta teab ise ka, et see on haiglane, kuid ta ei suuda sellest vabaneda. Ning ta ei julge ka ühessegi mehesse armuda. „Ma ei suuda kedagi armastama hakata, sest kui see läbi saab, on liiga raske,” arutleb ta. Seda on kurb kuulda – naine, kes on nii lummavalt kaunis ja andekas ning keda nii paljud mehed (või naised) tahaksid, ei julge kedagi lähedale lasta. Ta ei suuda endas näha seda ilu, mida teised temas näevad. Tühjus tema pilgus on muutnud ta ilu elutuks.
Tolle naisega kohtumise järel valdas mind tohutu tänutunne, et ma olen just mina. Ma pole absoluutselt mingi klassikaline iludus, aga ma meeldin endale päriselt, mistõttu teiste meelest
olen ma ilus. Ma olen 38-aastane. Mu rinnad pole enam kikkis ja ma olen elus nii palju kaalus juurde ja siis jälle maha võtnud, et mu kõht ja puusad on armilised. Kui ma alasti peegli ees seisan ja ennast vaatan, tundun endale üpris koomiline. Aga ma olen endaga rahul ja armastan ennast. Loomulikult kulus selle harjutamiseks aega ning vahel on mul kahju, et ma ei osanud varem oma keha hinnata, kui see oli objektiivselt võttes palju „ilusam”.
Aga sel pole enam mingit tähtsust. Tänasel päeval on mul oma välimusse loomulik suhe ja see on parem kui olla iludus, aga ikkagi rahulolematu. Asi on iseenda ja oma kehaga leppimises.
See võib küll kõlada lihtsana, kuid on paljudele terve elu kestev võitlus. Karta on, et kui ma oma enesehinnanguga enam tööd ei teeks, hakkaks varsti üks hääleke kollitama mind väidetega, et
ma olen väike inetu paksuke, kes ei kõlba õieti millekski.
Olen nüüd üsna pikalt välimuse teema juurde pidama jäänud.
Õigupoolest ei tahaks ma sellest üldse rääkida – vahel ma mõtlen, et maailm näeks palju ilusam välja, kui kõik oleksid pimedad.
Kahjuks mõjutavad meedia poolt pealesurutud iluideaalid meid tohutult ja me hakkame juba harjuma mõttega, et seitsmeaastased peavad dieeti. Seepärast on eriti oluline, et meie, täiskasvanud, töötaksime oma enesehinnangu kallal, et saaksime olla noortele heaks eeskujuks ning suudaksime meedias vohavale iluterrorile vastu seista.
Kui tahame, et meil oleks lihtsam elada, on hea ja stabiilne enesehinnang hädavajalik. Loomulikult ei muutu me raskuste ja õnnetuste suhtes immuunseks, aga raskusi, kurbust ja pettumusi on siis kergem taluda. Eluterve enesehinnang avab meile uusi võimalusi ning säästab meid süütundest ja enesesüüdistustest.
See aitab meil luua stabiilseid ja sügavaid suhteid, mis kaitsevad meid saatuselöökide puhul. Oma enesehinnangut tõstes paneksid nagu regulaarselt hea enesetunde kontole raha, et saaksid hädaolukorras korraga rohkem välja võtta.
Paljud ei suuda isegi edu üle rõõmu tunda. Mõni loobub madala enesehinnangu tõttu edukast armusuhtest, sest kardab, et ta jäetakse maha. Ta ei suuda uskuda, et keegi võiks teda
päriselt armastada. Ametialase edu puhul muretseb ta, et pärituul võib pöörduda, seepärast ei saa ta oma kordaminekute üle siirast rõõmu tunda.
Siinkohal tooksin enda elust paar näidet selle kohta, kui hea on omada head enesehinnangut juhul, kui asjad ei lähe päris nii, nagu ette kujutame.
Kord möödunud kevadel pidasin ühe päeva jooksul kaks loengut. Esimene oli naiste nõustamisvõrgustikule ja see läks suurepäraselt. Mu jutt jõudis tõepoolest kohale, õhkkond oli
mõnus, keelepruuk vürtsikas, kuid südamlik. Me naersime palju ja lõpupoole läksid naljad üpris pikantseks. Lahkudes mõtlesin: enam paremaks ei saagi minna!
Seejärel sõitsin taksoga kiiresti järgmisesse kohta. Minu uueks publikuks oli saalitäis õpetajaid ja professoreid, kes istusid ja ootasid seda, mis oli programmis pärast mind. Nimelt pidi siis välja kuulutatama ühe maineka võistluse võitja. Nii et keegi polnud otseselt mind kuulama tulnud. Mul ei jäänud aega end uue publiku jaoks ümber „häälestada” ning ma jätkasin samas vaimus mis naisnõustajatega. Tulemuseks oli katastroof. Uus publik ei pidanud mind põrmugi vaimukaks,
nad vaatasid mind halvakspanevalt ega naernud kordagi. Sel korral kukkusin ma täielikult läbi. Tunnetasin seda, kuid ei suutnud olukorda parandada. Publiku hulgas istus Per, ühe suure ettevõtte keskastmejuht, keda ma olin hiljuti hakanud nõustama juhtimise arengu teemal. Minu loengu ajal tegi ta lakkamatult märkmeid. Kui ma lõpetasin, oleksin tahtnud otseteed tualetti peitu joosta. Püüdsin end lohutada mõttega, et tagantjärele tundub see kunagi isegi naljakas. Uksel peatas mind Per ja küsis, kas ma soovin veidi tagasisidet. Kõige meelsamini oleksin karjunud: „Ei!” Olin valusalt teadlik kõigist vigadest, mida olin äsja teinud, aga ma mõistsin, et Peril on head kavatsused ning otsustasin ta ära kuulata. Ta alustas nii: „Mia, sulle kuluks üks retoorikakursus ära.” Ja siis ta analüüsis peensusteni kõiki mu vigu. Need olid nagu noahoobid rindu.
Kui ma poleks oma enesehinnanguga tööd teinud, oleks see jäänud ilmselt minu viimaseks loenguks. Kuid õnneks suutsin ma enda isikul ja oma saavutustel vahet teha. Tänaseks on see minu jaoks vaid lõbus ja tänuväärt lugu, mida teistele näiteks tuua.
Teine näide on minu armuelust. Vanuses 12–29 oli mul alati poiss-sõber. Mul on oma suhetest nii häid kui halbu kogemusi, kuid viimased aastad olen olnud üksi. Need on olnud kasulikud aastad, vajasin neid, et parandada haavu ja iseennast. Mõni aeg tagasi tutvusin ühe kutiga ja me hakkasime kohtamas käima. Paari nädala möödudes olin temast tohutus vaimustuses. Mul polnud üle aasta kedagi olnud ning armumine tundus imeline.
Otsustasime Tais kokku saada ja seal üheskoos saartel ringi reisida. Kujutlege minu üllatust ja pettumust, kui ta mulle seal teatas, et teeb minuga lõpu, ning takkapihta kihlub ja abiellub
oma ekspruudiga!
Tema eks oli väike võluv tõmmu naine, kelle jumal lõi ilmselt oma eriti heal päeval. Tal oli kikkis rindadega täiuslik keha, ta oli jumalikult naiselik ja kaunis – lühidalt öeldes selline, nagu mina pole kunagi olnud ega hakkagi olema. Ta oli minu täielik vastand.
Kui see õudus oleks minuga juhtunud mõni aasta varem, oleksin kindlalt arvanud, et ta valis teise, kuna mina olen kas paks, inetu, rumal või voodis vilets. Oleksin raisanud aega tema idioodiks sõimamisele ja tema eksi laimamisele, sest ehkki too on tõeline kaunitar, oleksin temas raudselt ka midagi laiduväärset leidnud. Oleksin teinud ükskõik mida, et end sellest naisest paremana tunda.
Nüüd oskan ma õnneks tunnetel vahet teha ning alanduse ja mahajäetuse tunde endast eemal hoida. Nutan oma nutmise ära ega juurdle selle üle rohkem.
Niisiis – mind jäeti maha. Aga otse loomulikult elasin ma ka selle üle. Pärast mõnenädalast jäätisepugimist ja visasid katseid oma eneseusaldust taastada, sain selle lõpuks tagasi. Vahel
kipub see ikka kaduma, kuid siis lohutan ennast, et kohtan kindlasti kedagi. Ma ei mõtle kordagi, et mind jäeti maha, sest ma polnud piisavalt hea. See on tohutu vabadus, kui ei pea end enam ohvrina tundma. Võimalik, et kunagi olen ma üks naeruväärse kübara ja täpilise kleidiga vanatüdruk, kes käib igas pulmas ja kõikidel matustel ning kes pole leidnud kedagi, kellele oma armastust anda, kuid kes sellegipoolest on õnnelik.
Ma muidugi ei looda seda, vaid loodan elus palju armastust anda ja ka vastu saada. Aga kui see peakski nii minema, pole ka midagi hullu. Olen otsustanud teha kõik endast oleneva, et õnnelik olla. Kui lootus kipub kaduma (vahel ikka juhtub), siis sisendan endale, et mu elu armastus saab olema nii fantastiline mees, et ta on ootamist väärt. Seni aga naudin elu.
Mia Törnblomi raamat „Enesehinnang“ ilmus sarjas „Tarkusepuu" Maalehe ja kirjastuse Varrak koostöös.
