Kaika Lainelt abi saanud Helve: Ta ütles meile ikka, et kui jõuate, kasvatage oma toidud kõik ise
Õde Maie, kes elas Lainest vähem kui kilomeetri kaugusel, juhatas Helve Laine juurde. Erilist usku Helvel tol ajal Lainesse ei olnud.
Laine masseeris haiget kohta ja Helvel hakkas paar korda päris halb. Ta sai Lainelt kaasa määrimisrohtu ja sõitis Poolasse. Helve ei julgenud siiski haige jala peale kindlalt toetada. Varssavis hakkas jalg nii valutama, et ta läks polikliinikusse.
Sealne röntgeniarst oli algul väga skeptiline. Kui pilt valmis sai, kutsus ta teised arstid ka ülesvõtet vaatama. Need vaatasid ja lõpuks hakkasid kõik naerma. „Mul kästi kõndida üle toa ja siis lausus tõlk, et arstid ei saa aru, miks terve jalaga inimene niimoodi longates kõnnib.“ Selgus, et mingit põletikku enam ei ole. Hoopis Helve ise oli oma ülimalt ettevaatliku kõndimisega jala ära hõõrunud ning sellest tekkisid turse ja valu. „Siinkohal kummutaksin väite, et rahvameditsiinis on peamine roll uskumisel. Minul selle näite puhul igasugune usk puudus, oli vaid kerge lootus.“
Järgmine kord, aastaid hiljem, oli Helve Laine suhtes juba lootusrikkam, kuigi haigus oli palju tõsisem. Kevadel tekkis tal ootamatult nohu ning kadus igasugune lõhna- ja maitsetunnetus. Nii vaevles ta augusti keskpaigani. Nohutilkade abiga sai ta kuidagi suve üle elatud. Järgmisel aastal samal ajal kõik kordus, kuid palju rängemini. Allergiatestid näitasid talumatust paljude taimede suhtes.
Kõigepealt saatis Laine abivajaja tagasi, sest ravi alustamiseks ei olnud õige kuufaas. Järgmisel korral käskis ta Helvel endal saialillesalvi teha ja selle kaasa võtta. Helve sai teada, et mõjusa salvi tegemine polegi nii lihtne. Esimene tegevus on pilguheit kalendrisse või öisesse taevasse, et teada saada, milline on kuuseis. Pidi olema vanakuu. Edasi tuleb valida päikesepaistelise päeva hommikupoolik, kui taimes on väge kõige rohkem. Korjates tuleb seista nii, et taim jääks korjaja ja päikese vahele.
Salv sai valmis ja Laine andis selle koos omapoolsete õpetustega tagasi. Suvi aga kulges sama raskelt kui eelminegi ning Helve kaotas lootuse. „Mõtlesin, et miks ta mind niiviisi jooksutab, ju allergia on tõepoolest ravimatu haigus.“ Lihtsalt igaks juhuks käis ta Laine juures veel mitu korda oma uute salvidega. Nendest lihtsatest salvidest tegi Laine oma tagatoas imerohud.
Imerohud, sest sest järgmisel kevadel olid kõik imelised lõhnad taas Helve ümber. Ei mingit allergiat! „Eriti olen lapsepõlvest peale nautinud taimede lõhna pärast vihma. Sel kevadel kartsin, et kuna Laine on lahkunud, kaob ka tema ravivõim. Aga kevad lõhnas täpselt samamoodi nagu varemgi.“
Tänu Lainele ei olnud Helve suved enam kardetavad ja õudsed, vaid oodatud ja ilusad ning tal kujunesid usk ja veendumus, et maailm on tunduvalt keerulisem, kui meie seda tunnetame või näeme. „Annab Jumal haiguse, annab ka rohu, vaja on see üles leida. Alati peab Loojat tänama iga korjatud taime eest, ka iga korjatud ubina eest.“ Selline oli Laine põhimõte.
Paljude aastate jooksul aitas Helve Laine juurde abi saama oma sugulasi igast Eestimaa nurgast. Eredaimad mälestused on tal seotud abikaasa vanaemaga Muhumaalt, kelle jalg ei tahtnud kuidagi paraneda. Nad juhtusid Laine juurde minema maikuu algul, kui Lainel oli just olnud sünnipäev.
„Mind, õde ja vanaema pandi ootama ühte tuppa koos kahe härraga, kellest vähemalt üks oli sensitiivsete võimetega. Laine käskis meestel ootamise ajal meile šampust pakkuda. Vanaema võttis pokaali kätte ja jõi põhjani. Mehed täitsid pokaali uuesti ja vanaema jõi jälle põhjani. Mehed täitsid pokaali kolmandat korda ja vanaema jõi jälle põhjani. Pärast seda ei julgenud nad talle enam valada. Õues auto juures, kui olime lahkumas, küsis vanaema: "Ei tea, miks see tohter küll nõnna palju seda haput vett käskis juua?“ Alles siis taipasime, et tema pidas sünnipäevašampuse pakkumist raviprotseduuri alguseks.“
Vanaema jalg sai igatahes terveks. Kuidas Laine rohud teisi sugulasi aitasid, seda Helve täpselt ei tea. Ta kuulis, et keegi jättis ravi pooleli ja kedagi kutsus Laine tagasi, aga see ei läinud. Laine rohu pidi alati tarvitama lõpuni ja vajadusel minema uuesti tema juurde.
Laine poole minnes tuli kaasa võtta erinevaid aineid, sõltuvalt tõvest. Kõige sagedamini olid selleks viin, allikavesi, suhkur, määrimiseks salv või õli. Muide, Laine soovitas Laua viina, kui see juba müügil oli.
Laine istus nendega laua taha, kohale, kus ta oli sündinud. Mis toimus edasi, sellest teadis täpselt ainult ravitseja ise. Bulgaaria selgeltnägija Wanga, kes oli ise täiesti pime, nägi väidetavalt patsiendi saabudes tema elu nagu jooksvat filmilinti. Helvele tundub, et Laine nägi tõbede põhjusi siis, kui ta „sisestas“ toodud ainetesse abivajaja nime ja sünniaja. Tihti oli Lainel rohu tegemisel nuga käes, millega lõikas läbi ainult talle nähtavaid niite. Taolisest tegevusest on Helve lugenud ka indiaani ravitsemisvõtteid käsitlevast raamatust. Kui rohi sai valmis, järgnesid juhised kasutamiseks. Sissevõetavad rohud tuli ka kohapeal ära proovida.
Helve teab, et tasu osas on vastakaid jutte. Tema mäletab, et algul pani igaüks Laine põlletaskusse raha enda äranägemise järgi. Mingil aastal ilmusid vastuvõtutuppa trükitud sedelid visiiditasu summaga, millalgi ilmusid ka tšintšiljapuurid koos loomadega ja Laine seletas, et tal on nüüd noored ka majas. „Kõikide aastate jooksul ei kuulnud ma Lainet kordagi kellelegi mingit rahasummat nimetamas. Küll aga tegi ta ristimärgi ja ütles: „Mine Jumala nimel.““
Laine armastas väga suhelda. Eriti meeldis talle saada tagasisidet oma ravialuste kohta. „Kui talle helistasin ja tal oli algul enesetunne vilets, siis sageli juba pärast lühiajalist vestlust kõlas tema hittlause „Hätä ei olõ sittagi“. See tähendas, et enesetunne on tunduvalt paranenud.“
Laine viimastel eluaastatel ei käinud Kaikal just palju inimesi ning suhtlemine sõpradega toimus peamiselt telefonitsi. Rääkimine aitas Lainel mõtted oma tervisemuredelt eemale juhtida. Ta jutustas helistajatele tihti, kuidas noorpõlves igal laupäevaõhtul pere koos laulis ja pilli mängis. Ta oli huvitatud kõigist ja kõigest, ka sellest, mis laias maailmas toimus. Laine eluõhtu ideaalvariandiks olnuks Helve meelest igapäevane põetaja-seltsiline, kes vahendanuks telefonikõnesid, võtnuks vastu sõpru ja tuttavaid ning lihtsalt oleks rääkinud temaga.
„Kas oli Laine selline eluõhtu, nagu ta oli, kirjas juba tema saatuseraamatus… kes teab. Ikkagi jättis ta nii mulle kui teistele sõpradele terve rodu küsimärke. Ka selle, miks olime kõik nii jõuetud ja abitud teda aidata püüdes.“
Helve teab, et Laine ei mõistnud kunagi kellegi üle kohut. Ta ütles, et see pole inimese pädevuses. Ta oli ainult nukker selle üle, kui palju on maailmas kadedust ja kurjust. Aga kõik kuri tulevat nagunii endale tagasi. "Kui keegi Laine ära pahandas, siis sõnas ta, et „saadame kuu peale kurke müüma“. See oli tema kõige rängem karistusviis.“
Kui Laine millegi üle väga rõõmustas, kõlas ikka lause „Mul vunts õkva naard“. Kord tsiteeris ta ootamatult: „Läbi raskuste ja vaevade viib tee meid õnnele.“ Laine selgitas, et inimese õnn sõltub sellest, kuidas ta läbib talle ette määratud raskused ja takistused ning kuidas ta suhtub teistesse inimestesse. Kui inimene muutub kurjaks, mõistab teiste üle kohut ja näeb ainult oma kadeda meelega seda, mis teistel head on, siis ei ole tal endal tulevikus midagi head loota, tuleb ainult üks äpardus teise järel. Ka võivat karistus tulla juba enne halba tegu.
Laine tundis muret ka selle üle, et inimesed kaugenevad loodusest. „Ta ütles meile ikka ja alati, et kui jõuate, kasvatage oma toidud kõik ise. Ise külvates ja harides oleme juba enne söömist selle taimega kuigipalju seotud. Ta rõõmustas alati omakasvatatud tomatite ja kurkide üle, kui talle neid kaasa võtsime, neid tõid ka paljud tema sõbrad. Talle meeldis väga punapeet, tehtuna nõrga äädikalahuse ja suhkruga. See oli siis, kui tal endal enam jaksu nende kasvatamiseks polnud.“
Lainele ei meeldinud, et iga väiksemagi tõve puhul ruttavad inimesed apteeki rohu järele, samas kui põllud ja aasad on rohtusid täis ja veel täiesti tasuta. Kui Laine ise enam ravimtaimi ei kogunud, viis Helve talle vahel oma lemmikut – kortslehte. Taim peab kuivatades säilitama värvi ja just kortsleht tuli tal alati ilus roheline.
Mõni aasta enne oma surma helistas Laine Helvele ja palus tulla koos õega tema juurde. Ütles, et väga tähtis asi on arutada.
Laine võttis oma toas kapist helesinise kleidi, mida oli kandnud ühel oma juubelil. Ta käskis Helvel kleidilt kõik kunstroosid ära võtta, selja tagant kleidi lahti lõigata ja sinna paelad õmmelda. Laine soovis, et sellest kleidist saaks tema viimase teekonna riietus.
Helve pidi kleiti nii kaua enda käes hoidma, kui õige aeg käes. „Üritasin protestida, et olen vilets õmbleja ja et ma ei pruugi seda Laine öeldud õiget aega just täpselt õigel ajal üldse teada saada. Laine vaatas mulle ainult korraks otsa, silmades kummaline naeratus, ja läks järgmise teema juurde.“
Järgmine teema tol päeval Laine toas oli hauakivi. Laine soovis lihtsast maakivist sammast, millel on märgid uss, rist ja karikas. Edasi pidi tulema tekst „Siin hingab rahvatohter Tädi Laine“.
„See nimi meeldis talle alati kõige rohkem. Segasin lõbusama tooniga selle kurva jutu vahele, et ei hinga sa seal enam midagi, ja seetõttu jäi edasine jutt pisut segaseks. Ilmselt tuli tema sünni- ja surmadaatumite ette panna ta pärisnimi. Ja siis oli teema lõpetatud, rohkem ei rääkinud Laine sellest enam kunagi.“
Esimese ülesande täitmine osutus Helvele keeruliseks, nagu ta oligi kartnud, kuid soovitud kleit jõudis siiski Tartusse päris viimasel hetkel.
„Ja nii ta siis selles taevasinises kleidis oma teed läks…“
Einar Ellermaa, Inge Pitsner "Kaika Laine inimesed", kirjastus Pilgrim
