"Kui sa tahad õnnelikku suhet, pole midagi olulisemat enesehinnangust – nii sinu kui tema omast.”

Oma 29. sünnipäeval ärkasin selle peale, et Stockholmi Kronobergi eeluurimisvangla preester tõi mulle papptaldrikul torditüki,“ kirjutab n-ö põhjas ära käinud Mia Törnblom. Raamatus „Enesehinnang“ tunnistab ta, et kohtuotust oodates pidas ta end õnnetute asjaolude, vähese vedamise, reetlike sõprade, ahnete tüüpide ja mitteusaldusväärsete meeste ohvriks. „Olen täna see, kes olen, tänu sellele, mida olen läbi elanud, ja et olen sellest õppinud.“

Mia jätkab: „Ma ei suutnud ise ka uskuda, kuhu olin välja jõudnud. Hoolimata kõigest, mida ma olin teinud ja läbi elanud, pidasin oma suurimaks probleemiks seda, et mul polnud kusagil elada. Ma ei andnud endale aru, et olin elanud kõigi oma tõekspidamiste ja väärtushinnangute vastaselt, kaotanud oma perekonna usalduse ning sandistanud uimastitega oma keha. Minu enesehinnang oli nii madal, et sellest oli saanud enesepõlgus. Ja ma andsin oma parima, et seda varjata, põlastades ja halvustades teisi. Lõpuks mõistsin, et midagi peab muutuma, kuid läks aega, enne kui taipasin, et mina ise pean selleks vaeva nägema.

Täna, üheksa aastat hiljem, on mul maailma kõige toredam töö. Isiksuse arengu nõustajana on mul võimalik kohtuda paljude väga erinevate inimestega. Enamasti on nad jõudnud elus punkti, kus tunnetavad vajadust midagi muuta.“

Miks hea enesehinnang on tähtis?

Madala enesehinnanguga inimene ei tea kunagi, mida ta parajasti väärt on. See sõltub teda hetkel ümbritsevatest inimestest. Ta võrdleb ennast teistega, ta on alati kas parem või halvem. Või õigem oleks öelda, et kui ta pole parem, siis ta ei olegi midagi väärt. Mul oli aastaid kombeks end teistega võrrelda. Ma olin „hea” ainult siis, kui keegi teine polnud „parem”.

Järgmiseks üks stsenaarium, mis tuleb kindlasti paljudele noortele tuttav ette.
Kujutle, et sa istud ühes ruumis omavanuste poiste ja tüdrukutega. Sa näed enda arvates hea välja – igatahes selles ruumis oled sa kõige kenam. Te räägite igasugustel teemadel, sul on palju öelda ja sa tunned end targana – enamikust targemana! Mõne aja pärast astub sisse üks uus tüdruk. Ta sekkub kohe diskussiooni ja ütleb palju huvitavaid asju. Teised naeravad ta jutu peale valjusti.Tüdruk tundub väga lahe. Temast kiirgab positiivsust ja ta näeb väga hea välja: ilusad juuksed, stiilsed riided...

Korraga tundud endale igav ja inetu. Unustad, mida tahtsid öelda, oled vaikne ja mossis. Miks küll? Aga sellepärast, et su eneseusk on suur, kuid enesehinnang madal. Lõpeta enda võrdlemine teistega, hakka endast lugu pidama ja endale kinnitama, et oled hea just sellisena nagu sa oled, ning su elu muutub palju kergemaks ja toredamaks! Sa ei muutu ju teiseks inimeseks ainult seetõttu, et keegi teine ruumi siseneb, ega ju? Alati on keegi sinust nutikam, targem, vaimukam või ilusam, kuid keegi pole seda kõike korraga.

Mõni aeg tagasi küsiti minult, kas ma enam ei võistle. Tavaliselt vastan, et nüüd võistlen ma ainult iseendaga. Kuid seekord enda vastust kuuldes tundsin, et see pole ka nagu päris õige. Õhtul kodus hambaid pestes taipasin äkki: ma ei võistle enam üleüldse, isegi mitte iseendaga. Sest ma olen juba võitnud. Selles tundes on tohutu jõud ja vabadus.
Loomulikult on mul tuleviku suhtes visioone, unistusi, soove ja eesmärke, kuid mulle on tähtsamad rõõm ja uhkus, mida ma teel olles tunnen, kui iga hinna eest võita.

OHVRIRÜÜ

Teine ebameeldiv asi, mis madala enesehinnanguga sageli kaasas käib, on enesekesksus. Inimene on ennast täis ja arvab, et kõik tiirleb tema ümber. Ta tähtsustab end üle, samas on ta teiste kommentaaride, tegude, tujude ja muu taolise suhtes ülimalt haavatav. See, mida teised temast mõtlevad, või õigemini, mida ta endale sisendab, et teised temast arvavad, mõjutab tema minapilti. Ta tunneb end ohvrina. See tunne on destruktiivne – vähesed asjad kulutavad nii palju jõudu ja energiat kui ohvri mängimine. Lisaks on see pisut naeruväärne.

Miks hea enesehinnang on tähtis?

Siis on lihtsam elada. Ma võitlen ka praegu raskustega ja teen endiselt vigu, nagu kõik inimesed. Aga mu suhtumine raskustesse on teistsugune ja ma suudan oma eksimusi huumoriga võtta. Kui ma rohkest julgustamisest innustatuna otsustasin selle raamatu kirjutada, rääkisin sellest oma ajakirjanikust sõbrale Olale. Raamatu ilmumise tähtaeg oli üsna lühike ja Ola pahvatas: „Aga Mia! Isegi Jeesus poleks suutnud nii kiiresti raamatut kirjutada ja sina pole ju kuigi hea kirjutaja.” Sellise
kommentaari peale oleksin võinud ehmuda ja paanikasse sattuda. Aga õnneks olen ma oma enesehinnangu kallal tööd teinud ja mul on piisavalt enesekindlust, et oma kirjutamiskiiruse
ja -taseme pärast mitte muretseda. Olen otsustanud, et need kõlbavad väga hästi. Ola saatis veel samal õhtul SMS-i: „Anna andeks! Ma pole paha inimene, lihtsalt pisut ohmu. Loomulikult saad sa sellega hakkama.”

Mul veab, et saan oma tegevuse tõttu tihti noortega suhelda. See on tohutult õpetlik. Ükskord oli mul kohtumine ühe tüdrukuterühmaga (rühm saab korra nädalas juhendajaga kokku, enamasti
ühe aasta vältel) ja tehes nendega väärtushinnangute harjutust, esitasin väite: „Tähtsam on arvestada sõpradega kui iseendaga!”

Rühm koosnes vahvatest 13–15-aastastest tüdrukutest. Enamik neist astus numbrile 5 või 6, ehk nad toetasid väidet, et tähtsam on arvestada sõpradega kui iseendaga. Tahan rõhutada, et kuna tegemist on väärtushinnangute harjutusega, pole mingit õiget ega vale vastust olemas. Enamik tüdrukuid astus niisiis 5 või 6 peale ja me rääkisime sel teemal. Veidi aja pärast hakkas üks pealtnäha enesekindel tüdruk nutma. Ta ütles: „Ma tean küll, et nii pole õige... Kui ma koolist koju
jõuan, siis tahaksin tegelikult puhata, aga kui keegi helistab ja küsib, kas teeme koos midagi, ütlen ma alati „jah”, kuigi ma tegelikult ei viitsi. Kardan, et kui ära ütlen, siis järgmine kord enam ei helistata. Mulle ei meeldi nii teha, aga ma kardan, et muidu ei võeta mind kampa.”

Minu arvates oli sellest tüdrukust väga vapper kogu rühma ees oma tunnetest rääkida. Teismeeas mängivad kaaslased väga suurt rolli ja hirm, et mind ei aktsepteerita, on kerge tekkima.
Kõikidest suhetest kõige tähtsam on suhe iseendaga, kuid meie heaolu ei sõltu ainult meist endist. Elu koosneb väga paljudest suhetest ja kui need ei toimi, mõjutab see meid negatiivselt.
Loengutel küsitakse minult sageli: mida saan teha, et mu lapsel oleks parem enesehinnang?

Enesestmõistetav vastus sellele küsimusele on: kui tahad, et sinu lastel oleks hea ja stabiilne enesehinnang, pead neid indiviididena tunnustama, näitama neile, et nad kõlbavad sellistena, nagu nad on, mitte ainult kiitma, kui nad on tublid. Aga kui tahad neile eluks tõeliselt hea stardi anda, siis alusta iseendast. Sa ise vajad head enesehinnangut, kui tahad seda oma lastele anda. Nimelt ei saa anda midagi, mida endal pole. Lapsed käivad meie tegude, mitte meie sõnade järgi. Parim viis pakkuda oma lastele lihtsamat ja turvalisemat elu on olla neile heaks eeskujuks. Lapsevanem on siis hea eeskuju, kui ta püüab elada oma tõekspidamiste järgi ning areneb pidevalt.

Kuid keegi meist pole täiuslik. Seepärast on tähtis ka oma vigu ja puudusi tunnistada. Täiesti lubatud on öelda, et sa midagi kardad või et sa ei tea vastust lapse küsimusele. Ütle: „Ma ei tea, aga ma uurin järele.” Pole olemas kõiketeadjaid ega veatuid vanemaid. Kui sa näitad välja, mida sa millegi suhtes tunned, „näitad” sa oma lastele, et ebatäiuslik olemine on täiesti lubatud. Sellega annad neile mänguruumi ja nad ei karda vahel vigu teha. Heaks eeskujuks lastele ja noortele on inimene, kellest kiirgab turvalisust ja mõistlikkust, kellel on endast midagi anda ning kes ei püüa olla perfektne.

Viisin ühes ettevõttes läbi töötajate koolitust ja üks harjutus seisnes selles, et igaüks pidi iseenda kohta kirja panema viis head asja või omadust. Seejärel tuli kolm neist töökaaslastele ette lugeda. Ma kasutan seda harjutust tihti, sest paljude jaoks on täiesti uus asi enda juures häid külgi näha ning neid kolleegide ja sõprade ees välja öelda. Kui kõik on ennast „ära kiitnud”, peavad töökaaslased vastastikku üksteise heade omaduste nimekirja pikendama. Seejärel saab igaüks öelda, mis oli tema meelest raskem – kas teiste ees enda kohta positiivseid asju öelda või kuulda kolleegide positiivseid ütlusi enda kohta.

Koolitusel oli üks väga sümpaatne, kuid pisut ebakindel naine. Talle oli see harjutus äärmiselt ebamugav, tema jaoks oli nii positiivse tagasiside andmine kui saamine ühtviisi raske.
Enda juures nägi ta ainsa hea asjana seda, et ta oskab hästi koristada ja kellaaegadest kinni pidada. Tema kolleegid seevastu ütlesid, et ta on usaldusväärne, lojaalne, hea sõber, hooliv, täpne ja alati abivalmis. Kui harjutus läbi sai, küsis ta minult murelikult, mida teha oma kahe teismelise tütrega, kellel on probleeme enesehinnanguga. Olin sunnitud talle vastama, et ta peab alustama iseendast. Kui sa ei näe kõike seda positiivset, mis sinus on, ei oska sa ka oma vigu näha ning seetõttu ei saa neid parandada. Kui tõsimeeli arvad, et sinu parimad küljed on koristamine ja kellaaegadest kinnipidamine, siis just niisugust eeskuju annad sa ka oma tütardele. Muidugi on raske oma suhtumist muuta, kui sind on kasvatatud vaimus, et kiitlemine on patt. Aga nagu kõige muu puhul, aitab ka siin harjutamine.

Siinkohal tahaksin mainida ka meie suhtumist oma kehasse.
On nii palju naisi ja mehi, kes ei armasta iseennast ega oma välimust ja räägivad muudkui dieetidest. Paraku võtavad lapsed meie suhtumise üle. Me ei pruugi suuta mõjutada ühiskonna arvamust, kuid saame kehtestada normid oma kodus. Olen kohanud palju poisse ja tüdrukuid, kellel on anoreksia, buliimia või ortoreksia. Ma ei ütle, et see on reegel, kuid väga tihti on nende söömishäired alguse saanud just kodust. Nii mõnigi on pidanud kuulma, et ta on liiga paks ja sööb liiga palju. Teised on saanud kooke ja kommi preemiaks või lohutuseks. Üks mu hea sõber paranes hiljuti anoreksiast ja alles nüüd oskab ta näha, kui haige oli tema ema ja vanaema suhtumine toidusse ja oma kehasse. Kui laps kasvab üles vanematega, kes päevast päeva räägivad kaalust ja dieetidest, muutub see tema jaoks enesestmõistetavalt normiks. Mõni ime siis, et ta haigeks jääb.

Madala enesehinnanguga inimene ei suuda sageli valida, kellega lävida. Kui inimene ei tea oma väärtust, rahuldub ta halbade sõpradega, ebausaldusväärsete partneritega, türanlike tööandjatega jne.

Ja vastupidi. Hea enesehinnanguga inimene on väga hea sõber, ülemus ja partner. Aeg-ajalt tuleks endalt küsida: millised on minu suhted? On mul mõni sõber, kes ei suuda minu kordaminekute üle rõõmustada (kui tal endal muidugi veel paremini ei lähe)? Ma tean mitmeid mehi ja naisi, kellel on
palju sõpru ja suur suhtlusringkond, kuid kes usaldavad siiski vaid mõnda üksikut. Sõbraga, keda usaldad, saad jagada nii õnnestumise rõõmu kui ebaõnnestumise kibedust. Ma arvan, et raske on luua armastavaid suhteid nendega, kellel on madal enesehinnang.

Hea enesehinnang on parim relv kahjurõõmsate ja pahasoovlike inimeste vastu. Kui su enesehinnang on hea, ei võta sa neid inimesi südamesse või „viskad” nad oma elust üldse välja. Kui oled sisemiselt rahulik, armastad ennast ja usaldad elu, siis meeldid sa ka teistele rohkem. Mida kõrgem enesehinnang sul on, seda enam oled valmis looma terveid suhteid, mis ei kahjusta sind ennast ega teisi. Mina näiteks ei karda enam inimesi ega tunne, et peaksin end nende eest kaitsma. Kui keegi on ebasõbralik või ülekohtune – mida tuleb ju aeg-ajalt ikka ette –, mõtlen ma: huvitav, miks ta nii pahas tujus on, võib-olla on tal millegi ees hirm. Ja siis ma ei tunne end enam ähvardatuna.

Varem võtsin ma alati isiklikult, kui bussijuht minuga mühaklikult käitus, nüüd aga mõtlen, et küllap tal oli raske hommik, kuid mina võin sellegipoolest sõbralik olla.

Nathaniel Brandeni raamatust „Naiste enesehinnang” leidsin ma ühe väga hea lause: „Kui sa tahad mehega/naisega õnnelikku suhet, pole midagi olulisemat enesehinnangust – nii sinu kui tema omast.”

Töötan paljude väga erinevate huvitavate inimestega ja muidugi saan ka pildi nende suhetest. Elu koosnebki ju suures osas suhetest. Lähisuhted peegeldavad meie enesehinnangut kõige paremini. Üks tüüpilisi madala enesehinnangu avaldusi on armukadedus. Kui see tunne hakkab suhtes maad võtma, on armastusega varsti lõpp. Põhjuseta armukadedust põhjustab madal enesehinnang ja seetõttu peab armukade isik ise sellega tegelema. Tihti süüdistab armukadetseja oma armukadeduses partnerit.

Kui sinus tärkab õigustatud armukadedus, ehk kui oled koos inimesega, keda ei saa usaldada, on sul targem sellest suhtest „minema kõndida”. Enamasti on armukadeduse põhjuseks aga madal enesehinnang, sest inimene ei suuda uskuda, et see fantastiline isik just teda tahab, ning on pidevalt valvel, ega keegi ei tule temalt partnerit ära võtma. Ent kui püüad armastatud inimest kontrollida, võid ta sellega hoopis eemale peletada ja armastuse hävitada. Ma ei räägi praegu väikesest torkest südames, kui oled armunud ja kardad seda inimest kaotada, vaid ma räägin ehtsast armukadedusest. Ja ma tean, millest ma räägin.

Minu elus oli periood, kui ma olin koos tõeliselt armukadeda mehega. Kui jäin näiteks toidupoodi kauemaks, kujutas ta kohe ette, et ma sain poes mõne mehega kokku. Või kui olime väljas inimeste seas, leidis ta alati, et ma flirdin iga vastutuleva mehega. Selles destruktiivses suhtes sain tunda nii füüsilist kui psüühilist vägivalda. Enne selle mehega kohtumist olin alati arvanud ja öelnud, et „üks löök ja ma olen läinud”!

Aga läks teisiti. Mõistsin liiga hilja, mis toimub, püüdsin end muuta ja tõestada, et mind võib usaldada. (Ma ei murdnud sellele mehele kunagi truudust, aga asi polnud ju tegelikult üldse minus.)
Mul kulus kaua aega ja palju tööd, et sellest suhtest saadud haavad parandada. Aga nüüd on see möödas, kõik haavad on paranenud ja edaspidi olen partneri armukadedusele viitavate märkide suhtes eriti tähelepanelik.

Tahan, et mind usaldataks samadel alustel, mille järgi mina olen otsustanud teisi usaldada. Alati on oht, et see, keda sa armastad, ei taha enam sinuga koos elada või hakkab koguni kedagi teist armastama. Sa ei saa seda takistada, seepärast armasta täiel rinnal, kui selleks on võimalus. Parim pika õnneliku suhte garantii on selle eest hoolitsemine ja olevikus elamine.

Armastust anda ja vastu võtta on õnnis tunne, aga vahel on see ka raske ja teeb haiget. Ning mõnikord, erinevatel põhjustel, ei jaksa me anda armusuhtele nii palju kui vaja, et see püsiks
terve ja tugevana. Kuid iga murtud süda paraneb kord, kui sa muidugi tahad, et see paraneks. Kui oled kurvastamise lõpetanud, tunne rõõmu, et said armastust anda ja vastu võtta, sest armastus on alati kingitus.

Ma langetasin enda jaoks tähtsa otsuse mitte midagi kahetseda, isegi mitte seda destruktiivset suhet, millest just äsja kirjutasin. Olen täna see, kes olen, tänu sellele, mida olen läbi elanud, ja et olen sellest õppinud. Tahan uskuda, et kõigel on mingi mõte, kui mitte käesoleva hetke jaoks, siis vähemalt tuleviku seisukohalt. Ja ma usun kindlalt, et tänu oma läbitud teekonnale olen nüüd palju parem nõustaja, sõber ja kaasinimene, kui ma muidu oleksin. Nii see töö, mida olen endaga teinud, et oma minevikuga rahu sõlmida, kui ka oskus iseennast armastada on andnud mulle parema enesehinnangu kui enamikul inimestel, keda ma kohtan. See ei tee mind teistest paremaks, küll aga on mul lihtsam elada. Nüüd olen peaaegu kogu aeg õnnelik, mul on lõbus ja ma naeran tihti.

ARVAMUS ENESEHINNANGUST

Üks väga arukas naisterahvas, kelle enesehinnangut ma aitasin tõsta, kirjeldas ilmekalt, mis tunne tal nüüd on: „Ma läksin ühe kapi juurde. See oli relvi täis: püstoleid, leegiheitjaid, pomme ja granaate. Võisin valida, millist relva enda kaitsmiseks tahan. Ma valisin enesehinnangu. Paremat relva poleks ma iial saanud valida.”

Mia Törnblom „Enesehinnang“ sarjast „Tarkusepuu” Maalehe ja kirjastuse Varrak koostöös.