Enn Eesmaa tagasivaade 30. aprill: Ferenc Lehár, „Lõbus lesk“ ja Rootsi kuningas Karl XVI Gustaf

Enn Eesmaa vaatab igal tööpäeval Kuku raadio saates "Tagasivaade" kell 10.15 ajalukku ja meenutab, mille poolest on eilne, tänane või homne päev ajaloos eriline. Nüüd saavad tema mõtisklusi lugeda ka Elutark.ee lugejad.

Tänasel rahvusvahelisel džässipäeval tuletan meelde, et seda tähistatakse paljudes maades UNESCO ettepanekul juba neljandat aastat, kui olulist tegurit koostöö, rahu ja dialoogi arendamisel muusika vahendite kaudu. Esimesel tähtpäeval Pariisis mängis mitte pelgalt virtuoosselt klahvpille, vaid esindas UNESCO-t Hea Tahte saadikuna Herbie Hancock. Džässipäevi on alati toetanud ka improvisatsioonimaestro Thelonius Monki Džässiinstituut.

Aastakümnete jooksul on tuhanded džässimuusikud, Herbie Hancock ja Thelonius Monk, võimalik, et nende seas oma improvisatsioone ehitanud tänase sünniaastapäevalapse Ferenc Lehári meloodiatele.

Muide, kui püüate suurte teatmeteoste elektroonilistel kodulehtedel midagi täpsemat teada saada Ungari helilooja Ferenc Lehárist, saate üllatava vastuse. Selgub, et selle nimelise komponisti kohta neil midagi öelda pole. Ometi ei loobunud Lehár kunagi oma ungari kodakondsusest. Hoopis jutukamaks muutuvad infofailid Franz Lehári puhul. Seetõttu pole meil eestlastel paraku midagi imestada, et Georg Lurichit teati maailmas kui Vene vägilast, Paul Keres oli paremal juhul nõukogude maletaja. Ferenc Lehári sünnilinn oli väike Komarom Ungari Kuningriigis, mis täna kuulub Komarno nimelisena Slovakkia piiridesse, 30. aprillil 1870 aga alles Austria-Ungari valdustesse. 

Ferenci isa Franz Lehár oli sõjaväeorkestri dirigent, seega musikaalsus oli tulevasel heliloojal juba geenides. Ferenc rääkis lapsena vaid ungari keeles, hiljem polnud tal suhtlemisraskusi mõneski riigis. Praha konservatooriumis õppis noor Lehár viiulit, kuid Antonín Dvořáki soovitusel hakkas üha rohkem ise muusikat kirjutama. Isa ja viiulipedagoog mõjutasid Ferenc Lehári konservatoorium siiski viiuldajana lõpetama, mõned kompositsioonitunnid andis Lehárile tuntud helilooja Zdeněk Fibich, kes tegelikult kirjutas palju rohkem muusikat, kui vaid legendaarse „Poeemi“. Ferenc Lehár töötas pärast stuudiumi aastaid Austria-Ungari sõjaväeorkestrites, ta alustas oma isa kõrval, hiljem jätkas juba iseseisvalt mitmete linnade garnisonides. 

Tagasi Austriasse jõudis Lehár koos oma esimese opereti „Kukuška“ lavastamisega Viini Rahvaooperis aastal 1896. Lavastusel polnud erilist edu ja Lehár jätkas militaarmuusikuna Ungaris, peagi ka Viinis. Lõplik pööre teatri suunas toimus koos operetiga „Viini naised“, mis esietendus kuulsas pealinna teatris Theater an der Wien. Muide paljude asjatundjate arvates on „Viini naised“ tegelikult ooper. Kompromissiks võiks öelda, et kõik klassikalised operetid nõuavad lauljailt ooperihääli. Laval vaid sosistada ja kähiseda pole neis võimalik. „Estonias“ laulis Lehári aariaid Georg Ots. Üldise arvamuse kohaselt kirjutas Ferenc Lehár siiski ühe päris ooperi, suhteliselt vähe tuntud „Giuditta“, mis esietendus aastal 1934. Loomulikult teatakse Lehári ennekõike operettide autorina. Peale selle kirjutas ta kaks kontserti viiulile, sümfoonilisi poeeme, sonaate mitmele pillile ja loomulikult ka marsse oma orkestritele. Ferenc Lehár on ka paljude valsside autor. Neist küllap kõige kuulsam on „Kuld ja hõbe“, mille tellis ühe oma balli jaoks toona Viinis üldtuntud printsess Pauline von Metternich, suur Richard Wagneri ja Bedřich Smetana loomingu austaja ning propageerija. 

Ferenc Lehári tuntuim operett on „Lõbus lesk“, mille esietendus toimus Viinis aasta 1905 eelviimasel päeval. Peagi lavastati operett ka Londonis ning autor kirjutas inglaste jaoks paar uut numbrit. Erakordne menu oli sel operetil Argentiinas. Juhtus nii, et „Lõbusat leske“ mängiti ühel ja samal hooajal viies Buenos Airese teatris! Lehári operettides laulis sageli toona ülimenukas tenor Richard Tauber, kelle häälevõimeid pidas helilooja oma uusi teoseid kirjutades silmas. Tauber mängis ja laulis ka aastal 1930 kinodesse jõudnud muusikafilmis „Naeratuste maa“. Muide filmis ilmub korraks ekraanile helilooja isegi. Enne sõda saavutas Ferenc Lehár sellise kuulsuse, et otsustas asutada isikliku noodifirma „Glocken Verlag“ tagamaks täielikku voli oma loomingu avaldamisel. 

Ferenc Leháril tekkisid paratamatult probleemid natsi- Saksamaal. Ta libretistid olid enamasti juudid, neist Fritz Löhner-Beda viidi koonduslaagrisse, kus ta hiljem tapeti. Ka Lehári naine oli juudi verd ning sellest Hitleri verekoertele piisas. Vähemasti üks kord olevat Sophiet, kelle neiupõlvenimi oli Paschkis tahetud arreteerida. Õnneks meeldisid füürerile Lehári operetid ning maestro naine kuulutati abielusidemete kaudu au-aarialaseks. Kuna paljud natsid olid heitliku, kuid samas fanaatilise hingeeluga anti Lehárile riigi poolt mõnigi autasu, üks neist oli Goethe medal. Lehári heliteoseid esitati ka okupeeritud Pariisis. Seetõttu oli operetimaestrol võimatu pöörduda pärast sõda Ungarisse, kus toona olid võimul juba fanaatilised kommunistid. Paljude arvates operetikuningas Ferenc Lehár suri oktoobris 1948 Salzburgi lähedal.

Üks päris kuningas aga sündis täna täpselt kuuekümne üheksa aasta eest Stockholmis. Esialgu oli poiss hertsog Gustaf Adolfi ja printsess Sibylla poeg. Bernadottede dünastia kroonprints Karl Gustaf teenis sõjaväes ning lõpetas Uppsala ülikooli. Aastal 1973 sai kroonprintsist pärast vanaisa Gustaf Kuuenda Adolfi surma Rootsi kuningas Karl Kuueteistkümnes Gustaf. Kaks aastat hiljem jõustus uus põhiseadus, mis riigipeale jättis põhiliselt vaid esindusülesanded. Kuningas pole enam aastaid relvajõudude ülemjuhataja ega peaministri määraja. Valitsuse kinnitab rootsi rahva poolt valitud esinduskogu parlament Riksdag, kelle ees on valitsus ka vastutav. 

Müncheni olümpiamängudel tutvus tollane kroonprints piltilusa tõlgi Silvia Sommerlathiga ning sageli seltskonnakroonikate esikaasi ilmestanud kõrgest soost lõbusat elu harrastanud noormeest hakati üha rohkem pildistama brüneti kaunitari seltsis. Pulmad toimusid juunis 1976 ning laulatusest sai üleilmne meediasündmus. Kuna Rootsi kuningannaks sai mitte aadlisoost naine, tegid rootslased omamoodi monarhistlikku ajalugu. Enne kuningapaari visiiti Eestisse aastal 1992 oli mul võimalus Stockholmis neid Eesti Televisiooni nimel usutleda. Vestlus oli viisakalt huvitav ja eriti kuninganna poolt ka südamlik. Tänagi on kogu Rootsimaa lipuehtes, sest kuninga sünnipäev on rahvuspüha.
Arvan, et homme on mul põhjust teile pikemalt rääkida kuninganna Victoriast. 

Enn Eesmaa „Tagasivaade“ kell 10.15 ja kordusena 18.15 Kuku raadios