Enn Eesmaa tagasivaade 28. aprill: Thor Heyerdahli Kon-Tiki ja president Charles de Gaulle

Enn Eesmaa vaatab igal tööpäeval Kuku raadio saates "Tagasivaade" kell 10.15 ajalukku ja meenutab, mille poolest on eilne, tänane või homne päev ajaloos eriline. Nüüd saavad tema mõtisklusi lugeda ka Elutark.ee lugejad.

Esmalt räägin Kon-Tiki legendaarsest ekspeditsioonist, mis algas täpselt täna kuuekümne kaheksa aasta eest. Seda hulljulget meresõitu seostatakse ennekõike Thor Heyerdahliga, keda ta kaasmaalased peavad avaliku arvamusküsitluse tulemusel kahekümnenda sajandi tuntuimaks Norra inimeseks. On ka põhjust, sest pelgalt ekspeditsioone korraldas see mees 14. Tol mälestusväärsel päeval oli Kon-Tiki kapten napilt kolmekümne kolme aastane. Ta oli tugev arheoloogias, geograafias, etnoloogias, zooloogias, merebioloogias ning antropoloogias. Nõrk oli ta aga ujumises, mis tähendas, et Kon-Tiki pidi sel parvel purjetajad kindlasti Peruust Polüneesiasse toimetama. 

Müütilise päikesekuninga nime kandev parv oli üsna keskmise suurusega, see koosnes vaid üheksast kuni kuuekümne sentimeetrise läbimõõduga balsapalgist. Parve pikkus oli 15 meetrit. Parvepealne oli kaetud bambusevartest mattidega, mis vett läbi lasksid. Samast materjalist oli tehtud ka peavarju pakkuv hütt, mille kohal kõrgus masti otsas neljakandiline puri. Retke, mis kestis 101 ööpäeva tegid kaasa ka insener Herman Watzinger, rootsi antropoloog Bengt Danielsson, navigaator Erik Hesselberg ning Torstein Raaby, kes ametilt ja huvialadelt oli kirjanik, maalikunstnik ja fotograaf, Kon-Tikil aga ennekõike sidemees, sest Raaby oli tugev
raadioasjanduses. Merereisiga tahtis Thor Heyerdahl leida kinnitust oma kahtlustele, kas Polüneesiasse ikka tuldi kunagi Aasiast. Tema arvates purjetati kaugesse eksootikasse hoopis Lõuna-Ameerikast ning sõiduvahenditena kasutati balsapuust parvi. 

Akadeemilised ringkonnad muigasid nii vargsi, kui vahest avalikultki, sest peaaegu kõik pidasid võimatuks algelistel sõiduvahenditel ületada kaheksa tuhat kilomeetrit sageli ju tormist Vaikset ookeani. Balsapuud peeti kergesti vettivaks, valitses arvamus, et karm ookean lagundaks parve üsna kiiresti algosadeks, sest lainete poolt lakkamatult ja suure jõuga teineteise vastu hõõrduvad balsapalgid teeks katki ükskõik, kui vastupidavad kinnitusköied. 

Osaliselt oli teoreetikutel ju õiguski. Kon-Tiki palgid tõepoolest vettisid, kuid õnneks mitte ülemäära. Paljude ennustuste kiuste pidas parv kuni teekonna lõpuni kenasti koos, kinnitusköied küll sööbisid palkide sisse, kuid mitte neid läbistavalt. Sellest ekspeditsioonist kirjutatud raamatut on kindlasti teist paljud lugenud. Kon-Tiki tõsielufilm võitis aastal 1951 kaks Oscarit. Tänaseks on Kon-Tiki ekspeditsioonist juba tehtud ka täispikk mängufilm. Kõik selle uskumatu retke kaasa teinud mehed on täna meie seast juba lahkunud, neist viimasena merede maestro Thor Heyerdahl ise. Ta pidas elulainetele ja päris ookeanidele vastu 87 aastat. Norra uhkus ja kõigi mehiste inimeste eeskuju suri peaaegu täpselt 13 aastat tagasi.

Prantslaste suur lemmik ja kõigi aegade üks tunnustatumaid presidente Charles de Gaulle teatas täna neljakümne kuue aasta eest oma hämmeldunud rahvale riigipea ametist ja kohustustest loobumisest. Oma riigi ja rahva vastupanuvõitluse ja mehisuse võrdkuju oli üks kord varemgi
erru läinud. See juhtus aastal 1946, mil ta protesteeris Neljanda Vabariigi põhiseaduse vastu, ennekõike oli ta nördinud, et presidendile ei kavandatud nii palju võimu, kui Charles de Gaulle oleks tahtnud. Ega ta norutama jäänud, asutas peagi uue erakonna Prantsuse Rahva Ühenduse partei ning tegi palju selle ülla eesmärgi saavutamiseks. 

Ennekõike oli kindrali roll oluline Prantsuse Viienda vabariigi sünnis. Vaba Prantsusmaa kahemeetrine sümbolkuju kutsuti aastal 1958, mil Prantsusmaa oli hädas Alžeerias puhkenud rahutustega uuesti Prantsusmaa peaministriks. Rahvas oli de Gaulle’le tänulik ning valis oma lemmiku Viienda vabariigi presidendiks ja seda riigi kõrgeimat ametit pidas kindral Charles de Gaulle peaaegu üksteist aastat. Ta oli tegus ja otsusekindel riigipea, kes sageli oma rahvale kõneles raadio ning hiljem järjekindlalt televisiooni vahendusel. Charles de Gaulle pooldas aatomienergia kasutamist, ta polnud ka eriline aatomirelvade vastane. 

Presidendi otsusel lahkus Prantsusmaa NATO-st ning tema pealekäimisel kasutas Prantsusmaa vetoõigust takistamaks Suurbritannia pääsu Ühisturu liikmesriigiks. Aastaid probleemiks olnud Alžeeriale tagas riigipea iseseisvuse, millega ärritas tugevasti selles riigis elavaid prantslasi ning nende protestide kaudu ka mõningat osa kodumaal. Kuid see ei mänginud veel presidendi lahkumises otsustavat rolli. Probleemid süvenesid tudengite vägivaldseks muutunud rahutuste nädalatel aastal 1968, mis kõigutas märgatavalt riigi valitsust. President tegi kavala, ennekõike aga õige otsuse, kuulutas välja ennetähtaegsed valimised, võitis need ja suutis kriisi lõpetada. Viimseks piisaks riigipea kannatuse karikas sai tema jaoks hoopis kaotusega lõppenud referendum, millega president tahtis saada mandaati uueks valitsusreformiks. 

Suurmees püüdis valitsuse struktuuri kaasajastada, mida pidas äärmiselt vajalikuks. Ta pidas kaheksa minutit väldanud sütitava kõne, kuid vaatamata sellele toetas riigipead mitte piisavalt palju prantslasi, pisut üle neljakümne seitsme protsendi hääletamas käinutest, neid oli muide väga palju, üle kaheksakümne protsendi ehk tulemus oli usaldusväärne. Erru minnes oli president ligi kaheksakümne aastane ning mõnigi mõtles, et väsinud riigimees vajas oma riigist juba puhkust. Tegelikult aga kiirendas see emotsionaalne otsus Charles de Gaulle’i lõplikku lahkumist, see erakordne mees suri südamerabanduse tagajärjel poolteist aastat pärast presidendiametist lahkumist. 

Paljude prantslaste arvates oli Charles de Gaulle tugevaim ja jõulisem riigipea alates Napoleon Kolmandast. Charles de Gaulle’l oli kolm laste, neist ühel oli Downi sündroom ja ta suri juba kahekümneselt. Tänaseni on elus presidendi poeg admiral ja senaator, nüüd juba 94-ja aastane Philippe de Gaulle. Legendaarse riigipea kaks lapselast on samuti olnud tuntud poliitikud. Neist üks, samuti Charles de Gaulle’i nime kandev mees tekitas tõelise skandaali, kuna liitus antigollistliku erakonna toona Jean-Marie le Penni poolt juhitud Rahvusrindega, mida tubli kümme aastat esindas koguni Euroopa parlamendis.
Prantsusmaa riigipeaks sai pärast Charles de Gaulle’i Georges Pompidou, kellest on põhjust rääkida vast mõnes tulevas saates.

Enn Eesmaa "Tagasivaade" E-R Kuku raadios kell 10.15 ja 18.15.