Enn Eesmaa tagasivaade 29. aprill: "Minu veetlev leedi"

Enn Eesmaa vaatab igal tööpäeval Kuku raadio saates "Tagasivaade" kell 10.15 ajalukku ja meenutab, mille poolest on eilne, tänane või homne päev ajaloos eriline. Nüüd saavad tema mõtisklusi lugeda ka Elutark.ee lugejad.

Kahekümne üheksanda aprilli valik tantsupäeva tähistamiseks on kindlasti seotud klassikalise balleti suureks reformaatoriks kutsutud Jean-Georges Noverre’i sünnipäevaga täna täpselt 288 aastat tagasi. Mitme kuningriigi õukonnas töötanud mehe tuttavate ja sõprade hulka kuulusid Voltaire, Mozart, Friedrich Suur ja inglaste legendaarne näitleja David Garrick, kelle arvates Noverre oli tantsumaailma Shakespeare. Noverre’i kiituseks tantsivad tänaselgi õhtul maailma lavadel tuhanded balletiartistid, kellest paljud pole kindlasti Jean-Georges Noverre’i nimegi kuulnud, küll aga näevad iga päev, kui raske aga samas ka ülla ja kauni kunstiga nad tegelevad.
Meie aga võtame pikema käsitluse alla lavateose, mille üks kuulsamaid laule on „Ma tantsiks veel ja veel“. Kahekümne üheksandal aprillil aastal 1958 jõudis muusikal „Minu veetlev leedi“ lõpuks oma mõttelisse kodulinna ning esietendus Londoni Drury Lane’i teatris. Bernard Shaw näidendi ja Frederick Loewe’ ja Alan Jay Lerneri muusikali tegevus toimub ju brittide pealinnas. Esietenduse peatähed olid samad, kes juba paar aastat Broadway publikut võlusid. Eliza oli Julie Andrews, Henry Higgins aga Rex Harrison, kes sama osa mängis ja laulis mõne aja pärast vaimustavas George Cukori
filmis. Eliza rolli valiti filmiversioonis Audrey Hepburn, mis kuni esilinastuseni paljusid ärritas. Võõristusest sai vaimustus, kui Audrey Hepburn ekraanile ilmus. Muusikali aluseks oli ja on Bernard Shaw särav näidend „Pygmalion“, kui aga veelgi kaugemale tagasi vaadata, siis Jeesuse kaasaegse Ovidiuse samanimeline teos, milles autor armub oma loomingusse, Ovidiuse puhul raidkuju taolisse neidu. Muusikali libreto tegi ja kirjutas laulude tekstid New Yorgi rikkast perekonnast pärit Alan Jay Lerner, kes oli õppinid nii oma kodumaa, kui ka Inglise ülikoolides. Enne koostööd Frederick Loewe’ga teati Lernerit peamiselt laulutekstide autorina. Muusikale oli Loewe juba enne Lerneriga kohtumist kirjutada jõudnud. Paraku jäid nii „Tervitus kevadele“, kui ka „Tähtis daam“ ilma erilise publikumenuta. Koos Lerneriga kirjutas Loewe aastal 1942 muusikali „Peo hing“, mida mängiti üsna edukalt Detroitis, kuid mujal mitte. Aasta hiljem esietendus Broadway’l „Mis siin lahti on?“ toona juba kuulsa George Balanchine’i lavastuses. Publik hakkas uue muusikalitandemi vastu rohkem huvi tundma tahtes teada, mis seal Broadway’l siis õige lahti on? Kuid see oli alles algus. Märtsis 1947 esietendus ulmeelementidega muusikal ühest Šotimaa külakesest, mis inimeste ette ilmub vaid korra tuhande aasta jooksul. „Brigadoon“ meenutas veidi Shakespeare’i „Suveöö unenägu“, mis saab ju vaid kompliment olla. Enne „Minu veetlevat leedit“ jõudis ekraanidele ka muusikafilm „Brigadoon“ geniaalse Gene Kelly ja üliandeka Cyd Charisse’ga peaosades. „Minu veetleva leedi“ triumfikäik maailma lavadel algas märtsis 1956 Broadway Mark Hellingeri teatris. Lisaks Hepburnile ja Harrisonile mängis ja laulis värvikat Alfred Doolittle’i rolli meile kõigile kuulsast filmist tuntud Stanley Holloway. Meid täna huvitava muusikali Londoni esietendus tõi kokku täismaja, publiku hulgas viibisid suured staarid Ingrid Bergman ja Dirk Bogarde, pileteid oli kõigil ülejäänuil raske saada ning nende eest tuli maksta kallist raha. Higginsi osatäitja Rex Harrison tunnistas, et ta eelistab Londoni lavastust, oli ju temagi rahvuselt inglane. George Cukori filmiversioonis mängitud osa eest teenis Harrison ühe kaheksast Oscari preemiast, näitlejaist üllatuslikult muide ainsa. Samal auhinnaõhtul sai Kuldmehikese ka Elizat lavadel kehastanud Julie Andrews, kuid nimiosa eest tippfilmis „Mary Poppins“. Kõigi kinosõprade lemmik Audrey Hepburn sel aastal isegi ei kandideerinud Oscarile. Londoni lavastus püsis laval üle viie ja poole aasta, tõi sisse rohkem, kui New Yorgi versioon, Londoni „leedit“ käis vaatamas ligi viis miljonit inimest. Rahvusooperis „Estonia“ lavastas muusikali aastal 1963 Voldemar Panso. Eliza oli veetlev Linda Rummo, Higginsina tegi ühe oma küpse lavaelu parema rolli Endel Pärn. Aastal 2006 lavastas muusikali „Estonias“ Ago-Endrik Kerge. Kui mõne päeva eest käisin tänase kommentaari jaoks lavastust uuesti üle vaatamas mängis Elizat Hanna-Liina Võsa ja Henry Higginsit Rene Soom. Publik, millest üsna suure osa moodustasid soomlased jäi nähtu ja kuulduga väga rahule, näitlejad ning etenduse dirigent Kaspar Mänd käisid kummardamas vähemalt kümme korda.
Kui sama muusikali veel mõnel maailma kõige kuulsamal laval etendataks või uueks filmiks lavastataks võiks Higginsiks kindla peale pakkuda mehe, kes on tõestanud, et suudab peaaegu kõike nii laval, kui ekraanil. Räägin Daniel Day-Lewisest, kelle sünnist Londonis möödub täna täpselt 58 aastat. Selle näitleja menu on raske võrrelda ükskõik millise teise meesnäitleja omaga. Mitte keegi pole seni teeninud kolme Oscarit peaosade eest filmides. Walter Brennan ja Jack Nicholson on samuti kolme Kuldmehikese omanikud, kuid nende seas on olnud ka vähemalt üks auhind kõrvalosa eest. Daniel Day- Lewise triumfid on olnud uskumatu rollisooritus filmis „Minu vasak jalg“, peaosa ühe naftatööstuse mõjuka perekonna saatusest ja võitlusest filmis „Veri hakkab voolama“ ning monumentaalne roll suhteliselt hiljuti ekraanidel olnud Steven Spielbergi suurfilmis „Lincoln“. Tänane sünnipäevalaps on aastaid edukalt mänginud ka mitmetes teatrites Kuninglik Shakespeare’i trupp ja Rahvusteater kaasa arvatud. Sageli on see ligi saja üheksakümne sentimeetrine mees veenvalt kehastanud ebameeldivaid tegelasi, võtame või „New Yorgi jõugud“. Peaaegu täpselt aasta eest lõi prints William Buckinghami palees kuulsa näitleja ta suurte teenete eest draamakunstis rüütliks. Day-Lewisel on kaks kodakondsust inglise ja iiri, ta naine ja kahe poja ema Rebecca on maailmakuulsa kirjaniku Arthur Milleri tütar, kuid tema ema pole mitte Marylin Monroe vaid fotograaf Inge Morath. Suur Stanislavski süsteemi austaja Day-Lewis on tihti küsinud endalt, kas tal ikka veel on põhjust üles astuda näitlejana. Daniel Day-Lewis on sedavõrd tunnustatud mees, et võib kaua oma rolle valida. Pärast „Lincolni“ valmimist pole ta kinokaamerate ees seni enam olnud. Kuulujutte räägitakse, kuid neid me "Tagasivaadetes" kasutame, kui üldse, siis väga harva.