Enn Eesmaa tagasivaade 27. aprill: Beethoveni „Elisele“ ja Londoni olümpiamängud 1908

Enn Eesmaa vaatab igal tööpäeval Kuku raadio saates "Tagasivaade" kell 10.15 ajalukku ja meenutab, mille poolest on eilne, tänane või homne päev ajaloos eriline. Nüüd saavad tema mõtisklusi lugeda ka Elutark.ee lugejad.

Täna alustan ühest armastatud lihtsast klaveripalast, mida enam-vähem kõik ka kuulnud on. Klaveripala kirjutati täna täpselt 205 aastat tagasi. Ametlikult on see Bagatell a-moll WoO 59. Äraseletatult see tähendab Werke ohne Opuszahl, mis tähistab algselt ilma oopusenumbrita muusikanumbrit. Sakslane Kinsky-Halm koostas kataloogi, milles leiduvad kõik Ludwig van Beethoveni teosed, mis algselt trükiti ilma oopusnumbrita. Mainitud bagatelli aga tunneb inimkond klaveripalana „Für Elise“.

See imekaunis muusika vältab vaid veidi alla kolme minuti, kuid kannab ükskõik, mis vanuses kuulaja argielust kuhugi sinna, mida mõned kutsuvad harmooniliste unistuste riigiks. Aastal 1810 oli Beethoven juba üsna kurt, ta oli lõpuks enam-vähem leppinud oma traagilise saatusega, kuid ometi oli see karmi saatusega mees taas kord armunud. Ligi neljakümne aastase geeniuse silmarõõm oli ta oma õpilane Therese Malfatti. Paraku oli nooriku isa tuntud arst, kes oli püüdnud ka Beethovenit ravida.

Helimeister tegi Theresele koguni abieluettepaneku, mis aga paraku tagasi lükati. Küllap küsib teist nii mõnigi praegu, et miks on kuulsa klaveripala nimi „Elisele“ mitte aga „Theresele“? On uurijaid, kelle arvates see algselt just nii oligi. Märtsis 1810 kirjutas Beethoven oma kallimale kirja, milles viitas bagatellile ning kinnitas, et see, mida oli lubanud saab valmis. Muide Thereset kutsuti sageli
just Eliseks. Olgu öeldud, et ühele teisele Theresele pühendatud klaveriteos oli Beethovenil juba olemas. Pean silmas sonaati number 24 Therese von Brunswickile. Kuna räägin tõepoolest maailma ühest tuntumast muusikapalast luban teile meelde tuletada, et on olemas koguni versioon, mille kohaselt Beethoven kirjutas oma surematu lühipala hoopis saksa kiidetud sopranile Elisabeth Röckelile, keda sõprade ringis niisamuti Eliseks kutsuti. Hüpoteese on teisigi, neist kõige uljam on kindlasti väide, et klaveriteose autor polnudki Beethoven, vaid väikepala originaali kuuldavasti avastanud üsna tuntud muusik Ludwig Nohl – Beethovenist ja ka Richard Wagnerist palju kirjutanud muusikateadlane.

Nii või teisiti, kõige tähtsam on ju ikkagi muusika. „Für Elise“ trükiti noodipaberile alles 40 aastat pärast autori surma ning kindlasti aitas omajagu kaasa Beethoveni surematusele, mille peamisteks alustaladeks on siiski geeniuse 9 sümfooniat, 5 klaverikontserti, 32 klaverisonaati, kaks missat, oratoorium „Kristus Õlimäel“ ning ooper „Fidelio“.

Ajast aega ning antiigist alates on muusikas ja sõnas ülistatud olümpiasangareid. Kahekümne seitsmendal aprillil 1908 algasid Londoni olümpiamängud, esimest korda brittide pealinnas. Esialgse kava kohaselt pidid mängud toimuma Roomas, kuid itaallased olid rahahädas.

Võistlustules olid kahekümne kolme riigi atleedid, spordialasid oli niisama palju. Aprillist koguni oktoobrini toimunud mängudel võistles pisut üle kahe tuhande sportlase, neist 42 olid naised. Esimest korda konkureerisid omavahel ka talispordi harrastajad, tõsi küll vaid iluuisutamises ja just oktoobrikuus. Hoota kõrgushüppes sai järjekordse olümpiakulla kummimeheks kiidetud ameeriklane Ray Ewry, kel polnud vastast juba Pariisi mängudel 1900. Tema võistkonnakaaslane Melvin Sheppard oli parim nii 800, kui 1500. meetri jooksus. Forrest Smithson võitis ülekaalukalt 110. meetri tõkkejooksu. Dramaatiliselt legendaarne oli maratonijooksu finiš, kus nõrkenud Dorando Pietrit toetanud kohtuniku abi tõi kaasa olümpialoo esimese diskvalifitseerimise.

Muide Dorando Pietrist sai mängude ja oma kodumaa Itaalia suur lemmik. Sherlock Holmesi vaimne isa kirjanik Arthur Conan-Doyle tegi ettepaneku ning Edward Seitsmenda kaasa, kuninganna Alexandra kinkis maratonimehele eriauhinnaks kuldse karika. Teine ebameeldiv ja pika järelkajaga lugu juhtus 400. meetri jooksus. Nelja mehe vahel peetud finaali võitja ameeriklane John Carpenter tõukas oma konkurenti, Buuri sõja kangelast šotlast Wyndham Halswelle’i ning diskvalifitseeriti. Esitati mitu protesti ning korraldajad otsustasid jooksufinaali korrata. Solvunud ameeriklased keeldusid ning Halswelle tegi spordiajalugu, jooksis ihuüksi ja võitis kuldmedali.

Hõbe- ja pronksmedal jäeti välja andmata. Kuid ega skandaalid sellega veel lõppenud. Briti ja USA kergejõustikuliitude vahel saavutati lõplik rahunemine alles Berliini mängudel aastal 1936! Wyndham Halswelle seda enam ei näinud, ta langes snaiprikuulist peaaegu täpselt sajandi eest Esimeses maailmasõjas. Londoni mängude kuulitõukevõistlusel polnud vastast Ralph Rose’l, vasaraheites USA värvides võistelnud iirlasel John Flanaganil, kes oli kulla võitnud ka Pariisi ja Saint Louis’i mängudel. Odaviske võitis rootslane Eric Lemming. Vibulaskmises olid parimad inglased, meestest William Dod ja naistest Quentin Newall. Omaette tänaseni löömata elamusrekordiks kujunes mängude jalgpalliturniir. Kuldmedali võitsid teenitult inglased, kuid teiseks tulnud taanlased saavutasid mitu tähelepanuväärset võitu. Poolfinaalis olid nad, kuidas öeldagi, mäekõrguselt üle Prantsusmaast tulemusega 17-1. Taanlaste parim väravakütt Sofus Nielsen aga sahistas prantslaste väravavõrku samas mängus ulmelised 10 korda.

Budapesti viis raskekaalu maadluskulla ungarlane Richard Weisz. Madjarid olid parimad espadronis võites vehklemise meeskonnakulla. Kokkuvõttes jäi Ungari riikide arvestuses tublile seitsmendale kohale. Teise hõimurahva soomlaste au kaitses edukalt poolraskekaallane Verner Wecman. Londoni mängude kiireim ujuja oli Charles Daniels USA-st. Esivõimleja tiitli koos kuldmedaliga pälvis itaallane Alberto Baglia. Mängude edukaim riik oli Inglismaa USA ja suure üllataja Rootsi ees. Maailmarekordeid püstitati Londonis 9, olümpiamarke, nagu alati rohkem - 43. On muide avaldatud arvamust, et Londoni mängudel võistles ka üks eestlane. Vene Keisririigi võistkonda esindas maratonijooksus Londonis elanud Georg Lind, kes saavutas kõigiti korraliku tulemuse ja üheksateistkümnenda koha. On aga neidki uurijaid, kelle meelest oli mehe nimi hoopis Georg Leepin, rahvuselt olnud ta sakslane ja sünnimaaks Läti. Olemas selline mees igal juhul oli, seda kinnitavad maratonijooksu tulemused ning teada on ka mehe surma-aasta 1957.