Rindereporter Ivar Heinmaa: Siis andsid mässulised Patricule kirve ja ütlesid, et nüüd tapad sellega oma isa ja ema
Operaator Ivar Heinmaa töötab koos Soome telemeestega maailma kriisikolletes. Ühed võikamad mälestused tema riskirohkel töömeheteel on pärit Ugandast ja Sierra Leonest ja Madis Jürgen kirjeldab neid raamatus „Rindereporter Ivar Heinmaa“.
Uganda 2005
Uganda koolipoiss Patric Arop on must nagu süsi. Istus koolipingis, plätud jalas. Tal oli koolivorm, sinepivärvi poolpikad püksid ja linasest riidest valge särk (rohkem siiski juba hall kui valge), sandaalid jalas.
Ta oli neliteist aastat vana, kui me teda YLE toimetaja Juri von Bonsdorffiga filmimas käisime.
Eksamid olid tulemas ja õpetaja võttis parasjagu matemaatikaülesandeid läbi. Patric sai koolis hästi edasi, intervjuu andis ta ladusas inglise keeles. Ta polnud mingi rumal neegripoiss.
Me filmisime teda koolis ja seal, kus ta elas, ümaras väikeses savionnis, millel oli palmilehtedest katus.
Patric oli lahe kutt, rääkis ladusalt, vahepeal silitas pisikest koera, kes palavuse käes lõõtsutas.
Kuus aastat varem olid tulnud mässulised öösel savionni, kus Patric koos ema, isa ja õega elas. Ajasid kogu pere üles, ja kamandasid kõik endaga kaasa džunglisse. Kõik peale Patricu väikese õe.
Patricu isa üritas džunglist koju põgeneda, aga mässulised viisid ta tagasi.
Ja siis andsid mässulised Patricule kirve, ja ütlesid, et nüüd tapad sellega oma isa ja ema.
Patric nuttis, aga mässulised ütlesid, et kui sa seda ei tee, tapame kõik maha. Sinu ka ja su õe.
Isa julgustas, tule, Patric, tee ära, löö kõvasti, ära karda!
Patric lõi nii kõvasti kui jõudis. Ta oli kaheksa-aastane.
Nüüd elas Patric päeval tädi juures savionnis ja ööbis tohutus turvatelgis, mis oli lastekaitseaktivistide valve all ja kuhu mahtus ligi 600 last.
Selliseid telke oli Ugandas Gulu provintsis mitukümmend ja lapsi kogunes neisse öösiti mitu tuhat. Süüa seal ei olnud, magada sai betoonpõrandale laotatud vaipadel, aga abiks ikka.
Öösiti ei saanud koju jääda, sest džunglist võisid tulla sissid ja poisid metsa vedada.
Kui õhtul pimedaks läks ja kui me autotuled külavaheteele tõmbasime, saime efektse kaadri.
Tolm tõusis valgusvihus, kui kutid savionnidest õhtul telgi poole vantsisid. Nagu tumedad tondid liikusid nad üle tolmuse tee.
Patric ütles, et kui ta oleks Jumal, lõpetaks ta selle sissisõja.
Naeratas ja silitas oma kollast koera.
Uganda valitsus üritab korda majja saada, aga mässuliste juhte on võimatu tabada. Kui riik
kavandab relvastatud operatsiooni, saavad sissid sellest alati õigel ajal teada, ja on kadunud,
kui sõjavägi tuleb.
Rahvusvaheliselt tuntud naispoliitik, kes oli avaras rohelises rüüs, esines pärast Patricu filmisüžee lõppu, ütles, et meil on üksainus maailm, ja need on meie kõigi lapsed.
Ja kui te annetate neile raha, kaitsete meie kõigi lapsi.
Soomlastele niisugune asi mõjub.
Esimese Tšetšeenia sõja ajal käisime Groznõi lastekodus, kus 10-12aastastel tüdrukutel oli terve lastekodu peale kaks barbinukku.
Me filmisime neid tüdrukuid, ükski nendest ei naeratanud. Vanemad olid neil surnud, kodud puruks pommitatud ja nende näod olid tõsised.
Kui soomlased neid Groznõi tüdrukuid televiisoris nägid, tahtsid nad neid massiliselt aidata – saata riideid, raha ja igasugu asju.
Abivajaja ei pea alati enda rahvusest olema.
Sierra Leone 2005
Kahekümne ühe aastane Sierra Leone üliõpilane Franck oli kõhn must kutt, heledates riietes, lühikestes pükstes, maikasärk seljas.
Ta oli nii kõhn, et riided lotendasid ümber keha.
Kutt elas Sierra Leone idaprovintsis Kono maakonnas Koidu linnas.
See Koidu jäi mulle hästi meelde, sest ise elasin ma sel ajal Tallinnas Koidu tänaval.
Freetownist sõitsime Koidu linna autoga 7-8 tundi. Tagasi tulime helikopteriga.
Õpinguid püüdis kutt rahastada sellega, et käis loengute kõrvalt teemante kaevamas. Lootis, et leiab ühel päeval suure käki ja saab rikkaks meheks.
Sealkandis elas legend, et keegi must mees leidis kunagi piraka teemanti ja nüüd elab Freetownis ja tal on maja ja must Mersu. Selles usus ja lootuses need kalliskiviotsijad seal elavad.
Jõukate kihi moodustavad 20 000 liibanonlast, kelle käes on Sierra Leone teemantiäri, kasiinod, lõbutüdrukud ja restoranid.
Muidu on majad selles Koidu linnas parajad peldikud, aga viis uhket kasiinohoonet on kõrvuti tee ääres, muusika mängib, tuled plingivad. Liibanonlaste ärid.
Hommikul saab must mees liibanonlase käest topsitäie keedetud riisi, kirka ja okstest korvi, mille põhjaks on sõel, ja sellega solgutab ta päev otsa pruunis lögases vees. Ja kui must mees kalliskive leiab, ostab liibanonlane need kohe ära.
Aga kui must mees leiab midagi kobedamat, läheb ta esimesse kasiinosse, paneb raha huugama ja asi korras. Tuleb jälle liibanonlase juurde tagasi, saab kirka ja korvi ja topsi riisi ja müttab edasi.
Kutt töötas viieses tiimis. Ta ei olnud suurt midagi leidnud, näpuotsaga tühja-tähja.
Maa on seal savine ja kõva, pruun nagu kitt, ega tal lihtne ei olnud.
Peksis lahti kivikõvasid savikamakaid, leotas neid ja unistas, et äkki juhtub ime ja pääseb parema järje peale.
Ta oli õnnelik, et sai meile rääkida oma lugu, sest meie filmisüžee pidi tal aitama õpinguid rahastada.
Passisin kaamera taga ja tundsin, kuidas mõte läheb uitama.
Huvitav, mida me seal liibanonlaste hotellis õhtuks sööme – kas hiidkrevette? Või mingit praadi? Ja missugust valget veini me kõrvale joome?
Juba ootasin, kuidas sõidame õhtul Koidu linnast tagasi Freetowni, helesinise Atlandi ookeani äärde, kus tuul sasib palme merekaldal ja kus turistid päevavarjude all kokteile limpsivad.Päeval filmid masendust, häda ja muret, õhtud veedad keset luksust.
Nii see on.
Kahe nädalaga pidime Sierra Leones tegema kümmekond lugu saatesarjale, mis on hättasattunute abistamiseks mõeldud ja kus pakutakse võimalusi, kuidas hädalisi aidata. Alatasa on Sierra Leones mingi mäsu lahti ja kes mässulistega kaasa ei lähe, sel lüüakse käsi maha. Enne küsitakse, et kas teeme lühikese varruka või pika varruka, randmest või küünarnukist.
Neid amputeerituid on seal igal sammul – nagu kured seisavad savionnide juures reas.
Farmer rääkis, kuidas sissid tulid külasse sisse ja tema keeldus nendega kaasa minemast. Sissid ütlesid: ah-aa, ise tead. Sinult võtame vasaku käe, su vennalt võtame parema – matšeetega löödi, laks, laks, nad tundsid seda asja.
Noortel poistel kästi naised ära vägistada või keegi maha lasta.
See oli seal tavaline, see polnudki nagu midagi, ja kes korra juba tapnud, on tapja valmis.
Lihtne on käskida noort tonti, kes on pilves ja kellel on automaat, et mine ja lase see seal maha! Kellel on aru peas, hakkab mõtlema, aga noor kutt ei mõtle. Kõmm, kohe, ei mingit küsimust.
Eriti hull oli olukord president Charles Taylori ajal. Kui Charles Taylor oli Libeeria president
1997–2003, mahitas ta naaberriigis Sierra Leones kodusõda. Tunnistajad süüdistasid Taylorit tapmises, vägistamises, inimeste amputeerimises, seksuaalkuritegudes, lapssõdurite
värbamises ja narkouimas lahingusse saatmises. Charles Taylori alluvuses teeninud sõdurid on
tunnistanud, et Taylor käskis neil süüa inimliha – krahni hõimu liikmete ja vangistatud ÜRO töötajate kehatükke. Nad on kirjeldanud detailselt laipade tükeldamist, maitsestamist ja söömist. Inimliha söömisest keeldunud sõdurid tapeti.
2012 toodi Taylor Haagi kohtu ette ja ta sai inimsusevastastele kuritegudele kaasa aitamise
eest 2012. aastal 50-aastase vanglakaristuse.
Igal pool, kuhu läksime, tuli kokku terve küla. Kes oli ära vägistatud, kes aidsi saanud, kellel oli käsi ära raiutud, kellel sugulane ära kadunud.
Nad kogunesid meie ümber, rääkisid, vehkisid kätega, käratsesid.
Me ütlesime, ok, rääkige igaüks kõige hullem lugu, mis teil juhtunud on. Muud ärge rääkige, ainult kõige hullem lugu.
Üks tuli, kaamera käima. Läks!
Rääkis loo ära, kaamera kinni, good luck, take care, et sul hästi läheks!
Järgmine. Jälle räägib loo ära, jälle good luck. Kolmas, neljas…
Mees tuleb, käsi randmest maha raiutud. Ah, sellega ei räägi, võtame selle, kellel õlast saadik ära raiutud, saab parema pildi.
Kümmet pole vaja, niikuinii kõiki ei kasuta, aitab viiest.
Paar tundi ühes külas, vsjoo, minema. Jälle uus küla, jälle uued inimesed.
Jälle ciao, keep safe või midagi sellist.
Aga külaväljak on inimesi täis igal pool, kõik tahavad kurta. Nad on mitu tundi oodanud, et kaugelt Euroopast tuleb televisioon ja mured saab ära rääkida, ja nüüd pole televisioonimeestel aega!
Me olime seal kaks nädalat järjest, üks pidev kauplemine, valimine.
Hullumeelsus.
Soome naisreporter Leena Reikko, kellega me neid lugusid tegime, oli masenduses.
Mis mulje see kohalikele jätab – kahvanägudel materjali juba küll, rohkem ei kuula, tõmbavad minema. Leena ütles, et tema enam niisugust tööd ei tee. Aitab jamast. Tehku keegi teine neid intervjuusid, kui tahab!
VESA: „On lood, mis tuleb ära rääkida. Et kaks valitsejat või klikki tahavad endale rohkem võimu
ja rikkust ja sellepärast tuleb inimestel elada masendavates oludes. See on põhjus, miks mina seal käin. Ja Ivar sellepärast, et ma palun tal see üles võtta.”
JUSSI: „Ivar januneb ohtlike tööreiside järele. Need löövad talle elu sisse.”
KATI JUURUS: „Kui kohtad inimesi piirsituatsioonis, saad selgemini aru, mida õigupoolest tähendab
inimelu ja et sel elul on piirid. Toimuv tundub asja sees olles kuidagi tõelisem.”
VESA: „Miks mägironijad kipuvad kõrge mäe otsa, kuigi nad teavad, et sinna minek on eluohtlik?”
KATI: „Ma mäletan oma ohtlikke reise äärmiselt intensiivsete hetkedena. Need üleelamised võivad
tekitada sõltuvust. Ja kui Ivar on selliseid intensiivseid tundeseisundeid otsima jäänud, ei ole ta selle ala ajakirjanikest ainuke, kes neid otsima jääb.“
Leena Reikko oli hiljem Jeruusalemmas YLE korrespondent.
Ta on kõik Araabiamaad läbi käinud, tunneb araabia keelt ja kultuuri. Talle meeldib araablaste külalislahkus. Ta elas pikka aega Lääne-Jeruusalemmas kõrvuti ortodoksi juutidega, kes käivad ringi, lokid lehvimas.
Neid ei tohi filmida, nad hakkavad karjuma ja röökima, kui sa kaamera välja võtad. Leena oli freelanzer ja ei kartnud ortodoksi juute sellises valguses näidata, mida kõik kohaseks ei pea.
Aga Soomes tegutseb ühing Israelin Ystävät, mille liikmed on soomlased ja Soome juudid. Need vaatasid Leena reportaaže ja kukkusid õiendama. Vaadake, kuidas ta ise välja näeb, vaadake, mis riided tal seljas on, seisab nagu kott! Läks isiklikuks solvamiseks ja Leenal viskas üle. Ta jättis
korrespondenditöö, tuli Soome tagasi, läks mingisse pisikesse külla elama ja toimetas seal väikest kohalikku ajalehte.
Viimati tegutses Rahvusvahelise Punase Risti juures Damaskuses. Aga mis pikkade lokkidega juudi ortodoksidesse puutub, siis Vesa on mitu korda öelnud, et tee mulle pudel veini, ma kerin autoakna alla ja küsin neilt, kas täna on halloween?
Sierra Leone, küla Freetowni lähedal. August 2003.
Madis Jürgen „Rindereporter Ivar“, kirjastus Pilgrim 2014