„Moskva pisaraid ei usu“ täht Vera Alentova hoiab end vormis
Minu ees kõpsutas trepist üles pruunis nahkkostüümis sale daam. Jõudnud vajaliku ukseni, heitis ta oma heleda tuka alt mulle asjaliku pilgu ja palus käeviipega sisse.
Olime jõudnud Veera Alentova garderoobi Puškini teatris. Punased kardinad heitsid peaaegu et dramaatilist kuma pisikesele ruumile, kuhu kõik vajalik ometi ära mahtus.
Väike naiselik segadus peeglilaual ja tegelikult igati õdus üldmulje. Ent aeg sundis takka, tunni aja pärast pidi algama etendus ja tegime intervjuuga algust.
Veera Alentova süütas pika peene sigareti ja jäi esimest küsimust ootama. Vaatasin teda ja pidin tõdema, et ta nägi välja täpselt sama hea kui maaegse kassahiti „Moskva pisaraid ei usu” aegadel. Võimalik, et veelgi säravam. Aga sellest ajast oli möödunud juba kolm aastakümmet! Nii jäi mul üle oma hämmastus küsimuseks vormistada ja uurida, kuidas see küll võimalik on. Alentova suhteliselt tõsises näos vilksatas hetkeks naeratus ja pilk muutus sõbralikumaks.
„See pole esimene intervjuu, kus mul tuleb vastata niisugusele küsimusele. Näiteks ühel eelmistest kordadest meenusid mulle ühtäkki Pasternaki värsiread naiseks olemise kangelaslikkusest ja tuleb tunnistada, et suutlikkus olla pidevalt heas vormis pole mitte vähem kangelaslik. Pealtnäha kõlab asi lihtsalt – säilita see kaal, mis sul oli kahekümneaastaselt. Eeldusel muidugi, et su kaal oli normaalne. See kõik on raske ja tüütu, iga jumala päev tuleb oma kilod üle kontrollida ja kui numbrid sind ei rahulda, peab tegutsema hakkama!”
Haldi Normet Saarna ja Vera Alentova näitlejanna koduteatris.
Raudseks motiiviks olevat seejuures ka etenduste kostüümid. Mõni spetsiaalselt näitlejannale õmmeldud kleit on üle kümne aasta vana, lihtsalt seda tükki on mängitud nii kaua. Ja siis peabki vaatama, et suudaks ikka ja jälle samasse rõivatükki pugeda. Alentoval ei tulevat pähegi paluda õmblejatel siit-sealt midagi avaramaks lasta. Näitleja peab jälgima oma kehakaalu, see on elementaarne. Veel teatas Alentova, et ta pole kindlasti mingi Marlene Dietrich, kes aeg-ajalt üldse midagi ei söönud, aga keedetud vee, juurikate ja kohupiima päevi tulevat ette küll. Ent kui mõelda, kuidas mõnel pool aailmas inimesed üldse nälgivad, ja mitte omal vabal tahtel, siis lõppude lõpuks ei tasu siit ka teab mis kangelaslikkust otsida.
Nii naerataski primadonna pisut süüdlaslikult ja arvas, et oli alguses oma Pasternaki-meenutuse ja muu paatosega ikka liiale läinud küll.
Niipalju siis sissejuhatuseks, aga et minu ees istus ikkagi Katja Tihhomirova kultusfilmist „Moskva pisaraid ei usu”, siis oli ka vestluse jätk selgemast selgem. Kõigepealt uurisin, kui palju mõjutas see põrutav menuk tema karjääri.
„Teatrinäitlejana on mul elus olnud piisavalt rolle, aga selge on see, et niisugust furoori, nagu tekitas see film, polnud ma enne tunda saanud. Hiljem samuti mitte. Noh, muidugi pole ka leviku kiirus, mastaabid ja vaatajate hulk kino ja teatri puhul üldse võrreldavad. Aga ütleme nii, et kuigi mul oli filmirolle ennegi, pean oma tõeliseks debüüdiks ikkagi Katja osa.”
Film linastus 1980. aastal ja alustas võidukäiku üle maailma. Selsamal kaheksakümnendal tõusis publikuarv suurel kodumaal üheksakümne miljonini. Rohkem kui sada riiki ostsid näitamise õigused. Truppi eesotsas peategelastega taheti lõhki rebida, küllakutseid sadas uksest ja aknast. Esilinastustel olid nad oodatud kõikidel kontinentidel.
„Jah, me sõitsime palju ja nägime palju. Tulime suletud süsteemist ja ahmisime endasse uut ning tundmatut maailma, nii kuis suutsime. Irooniline oli see, et minu abikaasat ja selle filmi režissööri Vladimir Menšovi meiega polnud, sest ta kuulus nende hulka, keda välja ei lastud. Tol ajal polnud sellise keelu saamiseks palju vaja.”
Näitlejanna ei peatunud sellel jabural faktil pikemalt, vaid läks rõõmsamate mälestustega edasi. Näiteks olevat välismaised filmikriitikud neid ka kõvasti kiitnud.
Sest said suurepäraselt aru, mida tähendab hakkama saada sellise rahvaliku filmiga, ja seda kõige paremas mõttes. Alentova pakkus tohutu menu põhjuseks ka asjaolu, et filmis oli hästi ära tabatud vene rahvuse geneetiline kood. Esindatud olid erinevad põlvkonnad ja ühiskonnakihid ning kõike vürtsitas muhe huumor. Nii et see, mis Menšovil jäi kuulmata kodumaiste kriitikute suust, tuli talle mitmekordselt tagasi võõrsilt. Tegijad olid tunnetanud imelihtsat tõde: inimesed kurvastavad ja rõõmustavad siin maailmas põhiliselt ikka samade asjade üle. Need emotsioonid, mis valdasid Moskva publikut, olid olemas ka teiste maade vaatajatel.
Seepeale uurisin, et mis kärbes see siis kodumaist kriitikat hammustada võis, et too pigem sallimatuks osutus.
Vaatajad jooksid ju filmile lausa tormi, paljud vaatasid seda mitu korda järjest.
„Kodumaised arvustajad meid tõepoolest ei silitanud. Aga neid oli ka koolitatud nii, et hea film peab olema üle mõistuse keeruline. Et kui pea suurest ajude ragistamisest suitsema hakkab, vaat siis on õige asi. Ning sellist Moskva pisarate lugu olevat ju nende meelest hirmus lihtne teha, ei mingit vaeva. Nad eksisid rängalt. Sellist filmi polnud kergem teha kui mistahes Tarkovski oma, kinnitan teile. Kõik, mida inimene teeb hingega, tähendab meeletut proovimist, katsetamist ning ületegemist. See on kõike muud kui lihtne.”
Alentova toonitas, et ühtviisi raske olevat publikut nii naerma kui nutma panna. Seda tahtvat ta eriti öelda neile, kes väidavad, et üksnes head nalja on keeruline teha.
Pärast „Moskva pisaraid ei usu” linastumist olid ka teised režissöörid üritanud millegi sarnasega välja tulla ja samuti profi iti lõigata, ent samasugust menu nad siiski ei kogenud. Mis olevat kinnitanud tõsiasja, et mitte alati ja mitte igaüks ei suuda publikule hinge pugeda ja teda heldima panna. Samas ruttas näitlejanna kinnitama, et üldiselt on vene draamad ja melodraamad ikkagi tuntud oma headuse ja maitsekuse poolest.
Edasi võtsin jutuks ekraanihiti suurimatest suurima tähetunni – Ameerika Filmiakadeemia
Oscari 1981. aastal. Parima võõrkeelse fi lmi auhind pole just igapäevane asi. Palusin meenutada Oscari-galat, ja Alentova suu tõmbus kriipsuks.
„Nagu ma juba enne mainisin, režissöör Vladimir Menšov oli mustas nimekirjas ja välismaale ei pääsenud. Kuldse mehikese võttis vastu mingi meie kultuuriatašee moodi tegelane. Tõi selle Moskvasse. Läks veel kaheksa aastat, vahepeal sai film ka teisi auhindu, enne kui lõpuks Menšovile Oscarit näidati. Ning taheti kohe tagasi võtta põhjendusega, et plaanitakse luua filmimuuseumi. Mu abikaasa näitas seepeale iseloomu ja teatas, et kui muuseum ükskord valmis saab, siis vaatame edasi, seni on auhinna koht aga seal, kuhu ta õigupoolest kuulubki – režissööri juures kodus.”
Vera koos abikaasa Vladimir Menšoviga.
Nõnda väärikas auhind lõpuks Alentova ja Menšovi koju jõudiski ning mitte keegi külalistest pole jätnud kasutamata võimalust seda vähemalt näpuga katsuda.
Hiljem oli filmigrupile armulikult demonstreeritud ka kätteandmise tseremoonia salvestust.
Vaatepilt olnud vaimustav, ja ühtaegu kurb – ebaõiglus, et režissöör ise ei saanud kohal olla, irvitas selgelt näkku.
Aga lõppkokkuvõttes kaalusid positiivsed emotsioonid muidugi kõik halva ja ebameeldiva üles. Näiteks meenus Alentovale, kuidas tema režissöörist abikaasa kord kärekülmal veebruaripäeval välja läks ja Puškini väljakul tohutut rahvamassi nägi. Lähemal vaatlusel osutus see lõputult pikaks looklevaks sabaks. Küsimusele, et mida antakse, sai Menšov vastuseks, et pileteid kahe päeva pärast linastuvale fi lmile „Moskva pisaraid ei usu”. Kui jätkub muidugi.
„Ja kui eksisteerib selline teooria, et inimene võib elu jooksul kogeda seitse minutit absoluutset õnne, siis too oli Menšovi sõnutsi raudselt üks minut neist seitsmest.”
Nüüd aga otsustasime peaaegu üheaegselt, et aitab sellest filmist küll, ja sünkroonsus tegi meile mõnevõrra nalja. Veera Alentova oli naeratustega muidu üsna kitsi, ent kergelt salapärane olek sobis talle oivaliselt. Mind huvitasid tema õpinguaastad kuulsas Kunstiteatri stuudiokoolis. Vestluskaaslane õhkas ja teatas, et see oli unistuste kool, kust sai suurepärase hariduse nii erialas kui üldainetes. Pidades vajalikuks märkida, kui jabur on veel siiani tasapisi hingitsev seisukoht, et näitleja on oma olemuselt loll. Lolle leiduvat igas ametis, täpselt nagu tarkugi. Kunstiteatri stuudiokool andis aga vägeva hariduse kõigile, kes oskasid seda vastu võtta. Kes ei osanud, need poleks osanud seda ka ükskõik millises teises humanitaarse kallakuga
õppeasutuses.
Alentova võeti pärast lõpetamist tööle Puškini teatrisse ja ta on koos oma teatriga läbi teinud hulgaliselt tõuse ja mõõne. Ka täielik kriis sai üle elatud. Nagu ka kiusatus kolida madalseisus olevast teatrist mõnda edukamasse. Selline võimalus tekkinud ka reaalselt pärast Moskva pisarate loo linastumist. Siin aga tõstnud pead staari sisemine eetika.
„Kui tänaseks on meil sisse töötatud kindel külalisnäitlejate kasutamise süsteem, siis tollal seda polnud. Nagu ikka, olid igas teatris kindlad diivad, kes olid oma positsiooni higi ja vaevaga välja teeninud. Oleks olnud ääretult ebaõiglane, kui mina oleksin mõne neist troonilt tõuganud. Sest mõistagi pakuti ju ka mulle pärast edukat filmi esinäitleja kohta. Lavastajate jaoks oli kahtlemata suur asi, kui nende truppi kuulus populaarne artist. Ent jah, mulle oli seesugune juurdetrügimine vastuvõetamatu ja nii jäingi rahumeeli oma Puškinisse edasi.”
Avaldasin seepeale arvamust, et äsja kõlanud filosoofia on ilmselt teatrimaailmas ikka üsna haruldane, ent mu vestluskaaslane leidis, et pole ta nii haruldane midagi.
Leiduvat teisigi, kes lisaks näitlejaks olemisele on ka inimesed. Samas teatakse ka neid, kes muud ei teegi, kui liiguvad ühest teatrist teise ja on pidevalt väärilise töö otsinguil.
Veera Alentovat on tema teater hoidnud – häid rolle on jagunud. Üks tema tipposi etenduses „Mina, naine” olevat Puškini teatrisse toonud rekordarvu publikut ja ka massiliselt piletijahtijaid metroosse, bussipeatustesse ja tänavatele, teatriesisest muidugi rääkimata. Kuid primadonna rollinimistusse kuuluvad ka peaosad Bulgakovi, Ostrovski, Shakespeare’i, Ibseni ja teiste klassikute näitemängudes. Näitlejanna meenutas hea sõnaga ka seriaali „Ja ikkagi ma armastan”, mida meie kohtumisele eelnenud talvel võis ka eesti vaataja PBK-st näha.
Tõepoolest, tuli mängida kardinaalselt muutuvat karakterit ehk teisisõnu seda,
kuidas ühest pirtsakast, tõusiklikust ja ärahellitatud daamist sai ennastohverdav vanaema.
„Sain stsenaariumi lugedes kohe aru, et roll tuleb enam kui huvitav. Kellele ei meeldiks sellised tööd, kus – lihtsustatult öeldes – muututakse heast halvaks või vastupidi. Seriaal oli sügavalt inimlik, režissöör Sergei Ginsburg teadis, mida tahtis, ja oskas seda ka arusaadavalt teatavaks teha. Huvitaval kombel tuletas just selle filmi tegemine meelde vanu häid aegu Mosfilmis legendaarse Juli Raizmaniga. Kui terve suur võttegrupp hingas ühes taktis ja lõpptulemus oli absoluutselt igaühe asi.”
Veera Alentovat tuntakse lisaks säravatele rollidele ka kui suure südamega inimest. Teada-tuntud oli näiteks fakt, et neil Menšoviga on nii-öelda lahtiste uste kodu.
Külla võis tulla lihtsalt niisama, või ka raha laenama. Seda viimast olla kasutatud päris agaralt. Mõistagi puudutas see lähemaid inimesi, kolleege ja sõpru. 1993. aastal valiti aga Alentova Föderaalse Heategevusfondi esimeheks. Fondi ülesandeks oli abistada vanu, majanduslikult kehval järjel teatriinimesi. Küsisin, kas fond tegutseb jätkuvalt ja millised on edusammud.
„Paraku tuleb tõdeda, et mida pole, seda pole. Seoses Teatriliidu rekonstrueerimisega see nii läks. Aga valiti mind, jah, omal ajal sinna etteotsa, sest peeti justkui arenenud õiglustundega inimeseks. Alguses olidki lootused väga suured, ent elu korrigeeris neid. Polnud sugugi lihtne leida toetajaid teatritööst kõrvale jäänud näitlejate abistamiseks. Teatriliidul ju tol hetkel raha polnud ja meil tuli otsida heldeid annetajaid.
Aga ei leidnud ja asi kiskus tükati üpris alandavaks. Muidugi, mingit tuge me aegajalt saime ja selle ka laiali laotasime, ent regulaarsusest oli asi kaugel. Ikka toodi ettekäändeks, et juba aidatakse seda või teist haiglat, mõnd lastekodu või turvakeskust. Nii me vaikselt välja surimegi, aga päris tähelepanuta pole meie abivajajad siiski – lihtsalt tänasel päeval käib nende toetamine teistel alustel.”
Veera Alentova jutustas, et oli üleminekuaegadel eriti haleda südamega ka ise, ilma igasuguse fondita. Vene inimestel oli kombeks suurtele artistidele kirjutada ja oma muret kurta ning abi paluda. Staar aitas, nagu suutis. Siis aga tuli välja, et mõnel puhul oli tegemist ka aferistidega, rahaülekanded ja pakid sattusid petiste kätte, kes pidasid peenikest naeru.
Ka Veera kuulsamatel kolleegidel sai seepeale igasugusest abistamisest tükiks ajaks villand. Teine asi olevat olnud metrookerjustega. Südantlõhestavatel plakatitel oli kirjas, et annetus võib päästa lähedase elu, ja see ei jätnud emotsionaalset näitlejannat külmaks. Polnud haruldane, kui pärast palgapäeva koju
jõudes olid taskud tühjad. Ta läks preestri juurde, sest mõistus sai otsa. Too ütles, et kui oled aidanud kasvõi ühtainukest inimest, oled juba teinud heateo. See oli suureks kergenduseks.
Mõtlesin, kuidas meie kohtumist lõpetada – no ei küsi ju ometi, et mis on õnn!
Aga nagu kiuste tekkis siis just nimelt ahvatlus seda teha … Ei viitsinud enesega rohkem vaielda ja küsisin ära. Veera Alentova reageeris rahulikult:
„Põhimõtteliselt on ju kõik piiblis kirjas. Kui jätta kõrvale rängemat sorti erijuhtumid, siis tavaliselt teeb inimese õnnetuks see, kui ta ei saa, mida tahab. Niisiis, tuleb olla rahul sellega, mis sul on – nii võiks küll kõlada õnne retsept. Keskendugem lähedastele ja headele suhetele ning elu ongi elamisväärne!” Veel teatas Veera Alentova, et tulevikuplaane ta ei tee. Mis tuleb, see tuleb.
Kohtumine toimus 2008. aasta juunis
ELULOOLIST
Sündis 21. veebruaril 1942 Arhangelski oblastis näitlejate perekonnas
Pärast keskkooli lõpetamist astus Barnauli meditsiiniinstituuti ja võeti ka Barnauli draamateatri abikoosseisu näitlejaks
1961 astus Nemirovitš-Dantšenko-nimelisse Teatrikooli (Kunstiteatri juures)
1965 lõpetas kooli ja läks tööle Puškini-nimelisse teatrisse
1966 sai Teatriliidu liikmeks
1980 sai Kinematografi stide Liidu liikmeks
1993 valiti Föderaalse Heategevusfondi presidendiks
Praegu on Moskva Tšehhovi-nimelise teatri näitleja
FILME
„Suvepäevad” 1965
„Tähed ja sõdurid”
1967 (NSVL–Ungari)
„Zõkovid” 1970
„Selline lühike pikk elu” 1975
„Sünd” 1976
„Moskva pisaraid ei usu” 1979
„Saabumine” 1982
„Soovide aeg” 1984
„Homme oli sõda” 1987
„Protsess” 1989
„Kui pühakud marsivad” 1990
„Ootamatud visiidid” 1992
„Peigmees Miamist” 1994
„Šõrli-Mõrli” 1995
„Jumalate kadedus” 2000
„Hõbepulm” 2001
„Balzaci iga ehk kõik mehed on…” 2004
„Balzaci iga ehk kõik mehed on…” II 2005
„Balzaci iga ehk kõik mehed on…” III 2007
„Jumala and” 2007
„Pöörane raha” 2010
„Balzaci iga ehk viis aastat hiljem” 2013
„Head naistepäeva, mehed! ” 2014
TUNNUSTUSI
Aasta parim näitleja ajakirja Sovetski Ekran lugejaküsitluse põhjal (1980)
NSV Liidu riiklik preemia osatäitmise eest fi lmis „Moskva pisaraid ei usu” (1981)
Oscar parima võõrkeelse fi lmi „Moskva pisaraid ei usu” eest (1981)
Vene NFSV teeneline kunstnik (1982)
NSV Liidu riiklik preemia osatäitmise eest fi lmis „Soovide aeg” (1986)
Venemaa Föderatsiooni rahvakunstnik (1992)
Haldi Normet-Saarna "Kohtumised legendidega", kirjastus Argo 2015
