Enn Eesmaa tagasivaade 23. aprill: Püha Jüri ja William Shakespeare
Enn Eesmaa vaatab igal tööpäeval Kuku raadio saates "Tagasivaade" kell 10.15 ajalukku ja meenutab, mille poolest on eilne, tänane või homne päev ajaloos eriline. Nüüd saavad tema mõtisklusi lugeda ka Elutark.ee lugejad.
Tere teile kõigile, Jüridele veel eriti, kuid samas soovin ka head rahvusvahelist raamatu ja autoriõiguste päeva, mida paljudes maades ka roosipäevana tähistatakse. Alustan tähtpäeva selgitusest, nagu mõni kord varemgi. Tuleb välja, et Kataloonias on Püha Jüri päev juba viieteistkümnendast sajandist olnud ka roosipäev, mil lähedased inimesed kinke vahetasid otsekui tehes teed täna peaaegu kõikjal tähistatavale Sõbrapäevale. Loomulikult andsid heale mõttele neile kasuliku suuna veel kaupmehed. Raamatu ja roosipäeval ergutati mehi naistele roose kinkima, need aga said vastukingituseks jälle raamatu, sest mees peab teadma, mida ja eriti kuidas teha, et naised roosidena õitseksid.
Peaaegu kahekümne aasta eest kuulutas UNESCO kahekümne kolmanda aprilli oma resolutsiooniga rahvusvaheliseks raamatupäevaks. Tähistatakse seda juba aastaid ka Eestis. Et mitte liigselt faktirohkeks muutuda ütlen vaid, et Tartus antakse täna üle laste kirjanduse preemiad, nende hulka kuulub ka Lapsepõlve auhind. Seda mõtet ja tegevust tasub kindlasti toetada, sest täna loevad lapsed raamatuid kindlasti vähem, kui ütleme poole sajandi eest. Õnneks nad aga loevad kõike seda, mida internetiavarused pakuvad. Ning kergekaalulise ja koguni kahtlase kõrval võib ekraanile ükskõik kus soovi korral kutsuda ka väärtlugemist.
William Shakespeare’i teoseid oleks lastele ehk pisut vara soovitada, kuid paljud lapsed on juba teismelistena paljudest täiskasvanuist targemad, kindlasti aga uudishimulikumad. Ning eks Romeo ja Juliagi olid ju teismelised. Kunagi andis väike Jean-Paul Sartre geniaalse vastuse oma täiskasvanud sugulaste küsimusele: „ Miks sa, poiss, nii palju raamatuid loed? Mida sa siis teed, kui saad suureks?“. Tulevane Nobeli-kirjanik vastas: „Hakkan loetud raamatuid läbi elama.“
William Shakespeare’st aga räägin just täna olulisel põhjusel. See surematu geenius sündis kahekümne kolmandal aprillil 1564 ning otsekui ette aimates, et tulevikus peavad tema elu ja tööd kõik haritud inimesed tundma õppima, tähtsamaid elutähiseid aga mäletama, ka suri samal kuupäeval 52 aastat hiljem. Shakespeare’st lühidalt rääkida on niisama võimatu ülesanne, kui Bachi fuugat balalaikal mängida. Kuid geeniuste puhul tuleb resoluutsusega erakordselt ettevaatlik olla. Ütles ju Shakespeare ise oma näidendite näidendis „Hamlet“, et miski pole iseenesest hea ega halb, üksnes mõtlemine teeb ta selleks.
Seetõttu mõtlen täna alustuseks keskenduda William Shakespeare’i loomingu jõudmisele Eesti lugejate ja teatrikülastajateni. On ju aastaid maailma kolme enim tõlgitud autori hulgas koos Agatha Christie ja Jules Verne’iga alati juhtgrupis olnud ka Shakespeare. „Estonia“ teatrimaja avaetenduseks oli kuuendal septembril 1913 Karl Jungholzi lavastuses „Hamlet“. Taani printsi kehastas Theodor Altermann, kuid niisama oluline on märkida Aleksander Tombach-Kaljuvalla nime. See mees tegi esimese eestikeelse tõlke William Shakespeare’i teosest originaalteksti põhjal. Loomulikult loeti ja mängiti Shakespeare’i teoseid palju Eesti Vabariigi ajal. Pärast sõda hakkasid aastal 1959 ilmuma „William Shakespeare’i kogutud teosed“, mis viimase osani jõudis alles 16 aastat hiljem. Peamise osa tõlgetest tegi Georg Meri, kelle sulest olid ka ees- ja järelsõnad.
Temast sai Rahvusvahelise Shakespeare’i Assotsiatsiooni asutajaliige, Briti Kuningliku, samuti USA ja Saksamaa Shakespeare’i Ühingu liige. Lisaks Georg Merile andsid oma tõlkijapanuse kogutud teoste valmimisel ka Jaan Kross ning Harald Rajamets. William Shakespeare’i näidendite lavaedust Eestis kirjutas põhjalikult oma kunstiteaduste kandidaadi väitekirjas Karin Kask. Tema raamat ilmus aastal 1964, mis tähendab, et aeg on üha uusi lavastusi me teatritesse toonud. Täna, Shakespeare’i sünniaastapäeval on Shakespeare’i näidendid peaaegu kõigi me teatrite repertuaaris. Eesti Draamateatri väikeses saalis esietendub kuu aja pärast „Romeo ja Julia“ Georg Meri tõlkes ja Ingomar Vihmari lavastuses. Läinud aasta novembris esietendus rahvusooperi „Estonia“ kammersaalis Maria Suomineni poolt William Shakespeare’i ainetel kirjutatud näidend „Väike prints Hamlet“, milles kõlavad Shakespeare’i originaaltekstidele loodud Liina Kullerkupu laulud. Päris „Hamletit“ mängitakse Marius Petersoniga nimiosas isa-papa Lembit Petersoni lavastuses Theatrumis. Tema lavastas ka Shakespeare’i vaata, et esimese näidendi, kindlasti aga esimese komöödia „Kaks veroonlast“. VAT teatris esitasid lavakunstikooli kahekümne seitsmenda lennu tudengid äsja Shakespeare’i suurnäidendit „Torm“. Nii kandub parim, mis lavadele kirjutatud läbi uute näitleja- ning lavastajapõlvede möödanikust tulevikku, mille lõppu arvestades Shakespeare’i taset on võimatu ära arvata.
Valik on suur, sest geenius kirjutas 37 näidendit ning nõrku nende seas ju pole. Kui lavakunst on ühe päevaga kaduv ning säilib peamiselt mälestustes on filmidesse talletatud Shakespeare’i teosed lausa igavesed. Suure bardi tekstide põhjal on tehtud tugevalt üle neljasaja filmi, neist kõige rohkem, oma kaheksakümmend korda on ekraniseeritud „Hamletit“. Esimesena tehti filmiks siiski „Macbeth“, milles nimiosa kehastas Johnston Forbes-Robertson. Film valmis aastal 1898 ning tegemist oli kaameraga üles võetud stseenidega kuulsast näidendist.
Juba järgmisel aastal võis näha samamoodi vändatud „Kuningas Johni“ ning aastal 1900 jõudis ekraanile esimene kinolugu Romeost ja Juliast. Siinkohal peab lisama, et tegelikult oli üles võetud üks aaria Charles Gounod’ samanimelisest ooperist esimesena ekraanil Romeod kehastanud Emilio Cossira esituses. Muide, laulmist oli koguni kuulda, sest tummfilmiga paralleelselt katsetati esimest korda pildiga sünkroniseeritud helisüsteemi. Teada on ka filmipala režissööri nimi. Clement Maurice jääb kinolukku veel ühel põhjusel, ta oli esimene inimene, kellele omistati auhind filmi tegemise eest. Esimeseks helifilmiks Shakespeare’i teoste ainetel peetakse aastal 1927esilinastunud Widgey Newmani lavastatud „Veneetsia kaupmeest“ toona tuntud briti näitleja ning teatrilavastaja Lewis Cassoniga nimiosas. Mary Pickford ja Douglas Fairbanks on kahtlemata hoopis kuulsamad nimed.
Nende ühisfilm „Tõrksa taltsutus“ jõudis ekraanidele kaks aastat Newmani lavastusest hiljem. Kui nüüd mõned aastakümned ja sajad filmid vahele jätta võiks terve saate teha neist Shakespeare’i teoste ekraniseeringuist, mis tänavu vaatajateni jõuavad. „Kuningas Leari“ võib näha vähemasti kahes versioonis, loomulikult on tänagi suurim lemmik „Hamlet“. Sellest aegade võimalik, et suurimast näidendist on tehtud või valmimas neli kinolavastust, neist ühe tegevus on viidud ülemöödunud sajandi Utah’ mägedesse, kuid peamine on siiski Shakespeare’i välja mõeldud. Erilist huvi pakub kindlasti Eestisse oktoobris jõudev Briti Rahvusteatri ekraani tarvis kohandatud Lyndsey Turneri lavastatud etendus.
Lisaks kõigele muule ootavad paljud, kuidas saab Hamleti rolliga hakkama praegune superstaar Benedict Cumberbatch. Siis on tema kord vaatajate ees kaaluda tuleviku võimalusi kahvatuvõitu oleviku taustal öeldes: „ Olla või mitte olla?“. Ilmselt mõlgutas samu mõtteid kunagi sajandite eest ka Shakespeare ise. Täna võime vaid rõõmu tunda, et tema otsustas olla, kirjutada, lavastada ja mängida selleks, et jääda ning olla armastatud igavesti, vähemasti nii kaua kuni mõtlevad inimesed me planeedil elavad.
Enn Eesmaa „Tagasivaade“ Kuku raadios E-R kell 10.15 ja 18.15
