Enn Eesmaa tagasivaade 21. aprill: Rooma ja Rousseau
Enn Eesmaa vaatab igal tööpäeval Kuku raadio saates "Tagasivaade" kell 10.15 ajalukku ja meenutab, mille poolest on eilne, tänane või homne päev ajaloos eriline. Nüüd saavad tema mõtisklusi lugeda ka Elutark.ee lugejad.
Täna alustan oma lugusid juba igavesest ajast Igaveseks linnaks kutsutud Roomast, mille jaoks igavik kokkuleppeliselt algas kahekümne esimesel aprillil miinusmärgiga aastal 753. Kuidas just antud kuupäevas kokku lepiti ning mille pärast võiks olla omaette põneva saate sisuks. Piisab, kui ütlen, et selle kuupäevaga seostatakse Romuluse poolt linna rajamise algust. Tema ja ta niisama müütilise venna Remuse isa olnud sõjajumal Marss, kes nagu välk ja pauk õnnistas Alba Longa kuninga tütart Rhea Silvat, keda reaalselt oma kuulsas ajalooraamatus mainib Jeesus Kristuse ajal elanud tuntud rooma ajaloolane Titus Livius. Kui tegelikkust veelgi väljamõeldistega rikastada võib Romulust ja Remust pidada Trooja sõja legendaarse sõdalase Aenease, tema kaudu aga Aphrodite ehk Veenuse järeltulijaiks, sest Aenaese ema just see jumalanna olevat olnudki. Kui ei usu, lugege Vergiliuse eepilist poeemi „Aeneist“. Kuid nüüd läheneme juba jõudsalt Rooma linna alguse poole. Vastsündinud vennaksed heideti kuningriigis võimu haaranud jumalakartmatu vanalelle Amuliuse käsul mingi anuma sees Tiberi jõkke nii-öelda saatuse hooleks. Ehk aitasid ülakorruse kõikvõimsad olendid, kuid surmale määratud jõnglased korjas üles emahunt, kes neid oma piimaga toitis. Hiljem ilmusid poisid jälle inimeste sekka ning elasid mõnda aega ühes karjusehütis.
Noormeesteks sirgunud poistest said omavanuseliste kamba pealikud, kes legendi kohaselt rajasid Palatiumile Rooma linna. Romulus, kes mingi tüli käigus tappis oma kaksikvenna, andis linnale nimeks Rooma. Linna nime tekkele on mitmeid seletusi antud, neist ühe arvamuse kohaselt sai Romulus oma nime just Roomast, mitte vastupidi. Vana-Kreeka keeles aga tähendas rhome võimu ja tugevust. Arvan, et tõsiselt tasub arvestada ka Tiberi jõe algse nime Rumon või Rumeniga, mis tähendas voolamist. Mõned ajaloolased on püüdnud tõestada, et Romulus oli Itaaliale nime andnud itaalikute ühe hõimu latiinide pealik, kes tõenäoliselt valiti Rooma esimeseks kuningaks. Linna ürgseim algus oli juba seitse sajandit enne Romulust, mil ühel Tiberi saarel elasid nii-öelda
pronksiaja inimesed, kes jätsid selgeid jälgi oma elust-olust.
Aastaks miinus 753 elasid tulevase Rooma piirkonnas mitmed kogukonnad, lisaks latiinidele ka sabiinid ja etruskid, kes peagi ühinesid. Roomas hakkas arenema linnriik, mille eesotsas oli rahvakoosolekul valitud kuningas Rex, kes täitis väepealiku, preestri, kui ka kohtuniku ülesandeid. Ülikud olid patriitsid, lihtrahast kutsuti plebeideks. Rooma pärimuste kohaselt olevat Romulus pärast surma võtnud sisse talle eraldatud koha taevase eliidi hulgas ning Rooma linnas peeti Romulust sajandeid jumaliku austuse vääriliseks. Romulusele olevat järgnenud 7 kuningat, mõned neist latiinid, mõned etruskid. Teadlased on üsna kindlad viimase kolme Rooma kuninga suhtes.
Neist viimne oli Tarquinus Superbus, kes pidas lakkamatult sõdu ning kohtles oma alamaid sedavõrd halvasti, et need organiseerisid üliku vastu vandenõu, kuuldavasti esimese Rooma pikas ja verises ajaloos. Pärast seda, eeldatavasti aastal miinus 509 sai kuningriigist Rooma aristokraatlik vabariik, mida juhtisid kaks konsulit, kes valiti üheks aastaks. Sellest, mis seepeale juhtus võib lugeda sadadest raamatutest, sest neid kaugeid aegu on juba usinasti kirjasõnas talletatud.
Väljapaistev kirjamees oli ka geniaalne Jean-Jacques Rousseau, kes väidetavalt taganes protestantismist just tänasel kuupäeval, kahekümne esimesel aprillil 1728. Jean-Jacques oli siis alles teismeline, poisi lapsepõlv oli raske, sest ema suri sünnitusel, Rousseau seenior aga läks oma teed jättes kümne aastase poja saatuse hooleks. Poissi kasvatasid kaugemad sugulased. Jean-Jacques oli iseõppija, peamised teadmised luges ta välja Plutarchose teosest „Paralleelsed elulood“ ning kalvinistide palve- ja lauluraamatuist. Jean-Jacques hakkas pärast ebaõnnestunud katset saada notari abiliseks elatist teenima graveerijana. Meister olnud sedavõrd norija ning riiakas mees, kes sageli peksis oma alaealist abilist.
Ühel eriti õnnetul päeval otsustaski noor Rousseau sünnilinnast Genfist lahkuda, loobus protestantlusest ning hakkas kodust kaugemal tööd ja õnne otsima. Tulevase maailmakuulsuse elus mängis olulist rolli keegi liberaalsete elukommetega Madame de Warens, kellest sai noormehe armuke. Rousseaust vaid mõni aasta vanem piltilus naine pööras noormehe katoliiklaseks, saatis ta Torinosse, kus Rousseau töötas kohaliku raamatukaupmehe abilisena. Kui aga peremees kodust kaugemal viibis kasutas kena ning armastuskunstis juba karastunud abiline igakülgselt raamatukaupmehe proua võlusid. Madame de Warensi kaasabil ja rahalisel toetusel sai Rousseau korraliku hariduse,
muuhulgas kujunes temast suur Itaalia muusika asjatundja. Rousseau noorusaja seiklustest saate üsna hea ning kohati detailirohke ülevaate, kui loete ta „Pihtimusi“, mis ilmusid alles pärast autori surma. Kui Rousseau lõpuks Pariisi jõudis jätkas nägus ja suutlik mees oma armuseiklusi, ta olevat sigitanud 5 last, kelle tulevane laste kasvatuse õilsameelne teoreetik ilma erilise süümepiinata jättis orbude varjupaika. Voltaire’i ning Diderot’ga tutvus Rousseau tänu oma ooperile „Muusad“. Denis Diderot oli tollal vangis ning teda külastades märkas Rousseau ajalehekuulutust esseevõistluse kohta. Võistukirjutamise teema huvitas Rousseaud, ta avaldas oma töös mõtteid tsivilisatsiooni, ennekõike teaduse ja kunstide hukutavast mõjust inimhingele.
Aasta enne entsüklopeedia esimese köite ilmumist saigi Rousseau kuulsaks oma filosoofilise traktaadiga, milles ülistas inimeste ja kogu ühiskonna loomulikku olekut, tema arvates ebaloomulikult palju reegleid kiivalt jälgiva kaasaja foonil. Eks ta läks mõnikord vastuollu ka iseenda reeglitega, näiteks, kui esines kurja teatrivastase kirjaga d’Alembertile, milles eitas lavakunsti selle kõlblusetu levitamise pärast. Igal juhul ärritas avalik kiri entsüklopediste ning nende suhted Rousseauga katkesid. Prantsuse romantikute eelkäijaks peetakse Rousseaud peamiselt oma aastal 1761 ilmunud kuulsa ning menuka kalvinistliku romaani „Julie ehk uus Heloise“ pärast. Kohe järgmisel aastal vallutas prantslased Rousseau küllap kuulsaim teos, pedagoogiline romaan „Emile ehk Haridusest“, mis oli aus, julge ja toona revolutsiooniline, sest kutsus inimesi oma lapsi kasvatama nende sünnipäraseid kalduvusi arvestades.
Autor soovitas vahetult elust õppida, mis kaheksateistkümnendal sajandil oli kaugel tavalistest arusaamadest. Kuna teos oli kõigele lisaks veel deistlik mõistis Pariisi parlament Rousseau raamatu häbiväärselt põletamisele ning autor oli sunnitud maapakku minema. Kaheksa aastat seikles Rousseau Šveitsis ja Inglismaal, salaja veidi ka Prantsusmaal. Aastal 1770 oli ta igatahes uuesti Pariisis. Rousseau oli mees, kes ei pooldanud religiooni, kuid deistina oli vastu ka ateismile. Tema oli sensualist, pidas vahetuid aistinguid ainsaks tõe tunnetamise vormiks. Selline platvorm võimaldas tal kohati laskuda üsna ebamäärastesse mõtisklustesse, kuid peamine Rousseau juures oli ta veendunud poolehoid inimeste võrdsuse ja vabaduse suhtes. Lugege kasvõi ta traktaati „Ühiskondlikust lepingust“, milles Rousseau ennustab tsiviilühiskonda, mida juhib ühistahe ehk demokraatlikult valitud parlament.
Tema ideedest said innustust Kant ja Hegel, ennekõike aga joobusid kuulsas traktaadis püstitatud idee-loosungist „Vabadus, võrdsus ja vendlus“ tulevased prantsuse revolutsionäärid, eriti aga Robespierre ning jakobiinid. Eluõhtul kirjutas Rousseau „Üksildase uitaja mõtisklused“, mis ilmus pärast autori lõplikku lahkumist. Jean-Jacques Rousseau elas kuuekümne kuue aastaseks, enne surma ta hullus, mees suleti haiglasse, kust ta viidi väikesesse majja Pariisi lähedal. Seal Ermenonville’s ta elu juulis 1778 lõppeski, muide võimalik, et vabatahtlikult. Täna ja igavesti puhkab Rousseau põrm Voltaire’i kõrval Pariisi Pantheonis.
Enn Eesmaa „Tagasivaade“ Kuku raadios E-R kell 10.15 ja kell 18.15
