Mis on unepaanika? Kas see on haigus?
Unepaanika
„Meie vanem poeg hakkas viieaastaselt südaöösiti ärkama, iga kord paaniliselt karjudes. Kui jooksime teda lohutama, ei teinud ta sellest väljagi – olime tema jaoks kui võõrad. Üritasime teda võtta ka sülle, kuid ta kartis meid ka siis. Püüdsime teda äratada, aga see ei õnnestunud. Olime segaduses ja hirmunud. Peale karjumisperioodi, mis kestis tavaliselt 5–10 minutit (kuigi meile tundus mõnikord, et see kestab tunduvalt kauem), jäi ta uuesti magama ning magas korralikult kogu öö. Kui hommikul sellest temaga rääkisime, ei mäletanud ta midagi.
Hiljem arstiga rääkides selgus, et see on unepaanika, mis algab tavaliselt eelkoolieas ning ei ole seotud psüühilise ega füüsilise haigusega. Arst ei soovitanud teda täielikult äratada ega hommikuti sellest juttu teha, sest laps ei mäleta juhtunust nagunii midagi. Lisaks soovitati kasutada planeeritud äratamise meetodit (laps ei pea ka selle meetodi puhul täielikult ärkama!) ning üllataval kombel see toimiski!” Kristel, 35.
Und võivad segada lihtsalt painavad unenäod ja mälupildid. Hoopis teine teema on aga lapse unepaanika. Unepaanikahood algavad sageli läbilõikava karjatusega, millega kaasneb tugev hingeldamine, südamepekslemine, higistamine ja muud hirmule iseloomulikud tunnused.
Unepaanikas lapsel võivad olla silmad lahti, kuid ta vaatab teist läbi tühjusesse. Unepaanikahoo ajal laps tavaliselt ei ärka ega reageeri kõnele ning lapse äratamise katsed enamasti ebaõnnestuvad (kui äratamine õnnestub, on laps segaduses). Tavaliselt 1–2 tundi peale uinumist esinevad hood kestavad 5–15 minutit. Häire esineb peamiselt 4.–8. eluaastal umbes 3% lastest.
Unepaanika ilmneb une esimeses kolmandikus ja on tingitud mittetäielikust ärkamisest sügava une ajal. Unepaanikahoo ajal on last raske või võimatu äratada, ärkamise korral on laps suures segaduses. Hommikul ei mäleta ta öösel juhtunust midagi.
Unepaanikahood esinevad sügava une faasis ning neid ei peaks segamini ajama tavaliste hirmuunenägudega.
Öiste hirmude käes vaevleva lapse nägemine on lapsevanema jaoks tõeline piin, seda enam, et aidata ei saa sel hetkel just eriti palju. Hirmuhoo käes vaevlevat last on pea võimatu äratada, tavaliselt võib hoo möödumiseks ja virgumiseks kuluda kuni pool tundi. Kindlasti ei tohiks püüda last vägisi äratada teda raputades, eredat valgust põlema pannes või kõva häält tehes – see ei aita nagunii. Parim, mida me lapsevanematena teha saame, on olla lapsele lähedal ning jälgida, et ta endale kogemata viga ei teeks.
Hea uudis on see, et öised hirmuhood ei tekita lapsele ei vaimse ega füüsilise tervise häireid ning hommikul vastab laps teie pärimise peale, „Kuidas Sa magasid?“, ilmsüütuna ja rõõmsameelselt: „Hästi!“. Öiseid hirmuhooge on raske ennetada. Üheks võimaluseks on püüda lühendada sügava une aega öösel, mil hirmuhood võivad tekkida. Abiks võivad olla võimalusel hommikul kauem magamine või hilisel õhtupoolikul tehtud väike uinak. Kui unepaanikahood on korduvad, aitab teraapia (Imagery Rehearsal Therapy), kus kujutatakse paar tundi enne uinumist õudusunenägu ette ja proovitakse mõttes läbi mängida või läbi rääkida. Jutu käigus leitakse loole alternatiivne lõpp, sobiv lahendus, mis ei ole hirmutav. See meetod on tõhus just korduvate hirmuunenägude puhul. Lastel kaob unepaanika tavaliselt 5. eluaastaks.
Merit Lilleleht ja Õnne Liv Valberg „Meie lapse uni“, Ajakirjade Kirjastus 2015
