Kirikuõpetaja Enno Tanilas Kaika Lainest: Ta oli ristiinimene ja alati tänas Loojat

Laine kodukiriku Lüllemäe kirikuõpetaja Enno Tanilas kuulis Kaika Lainest esimest korda keskkooliõpilasena 1980. aastate algul. Tema klassivenna ja hea sõbra isal avastati pahaloomuline kasvaja ning sõber rääkis, et isa käis ka legendaarse Kaika Laine juures. ”Sõbra isa suri. Vähihaigeid Laine alati aidata ei saanud.” Siin on peatükk raamatust "Kaika Laine inimesed".

Kui Enno aastaid hiljem juba Põlva kogudust teenis, rääkis tolleaegne Põlva pastor Georg Lillemäe tihti Kaika Lainest. Pastor pakkus Lainele teatud mõttes konkurentsi tervendamise alal. Georg Lillemäe kodus käis palju inimesi, kellel olid terviseprobleemid, ja ta palvetas nende eest

Enno ja Laine kohtusid esimest korda 1992. aastal, kui Enno taasasutas 20aastase vaheaja järel Karula koguduse, mis 1972. aastal oli likvideeritud. Paljud endised Karula koguduse liikmed läksid naaberkogudustesse, kuna nad seoses Karula koguduse hääbumisega jäid ilma vaimse koduta. Lainegi oli Urvaste koguduse liige, aga ta tahtis astuda taas oma kodukogukonna liikmeks.

Urvaste kiriku heaks oli ta korjanud kirikumakse ja suunanud inimesi kiriku poole.
Tolleaegne Urvaste õpetaja ja Võrumaa praost Villu Jürjo, kel olid Lainega head suhted, sõidutas Laine siis ühel päeval Enno juurde ja tutvustas neid. Laine mõjus väga lihtsa ja vahetuna ning nad läksid kohe koduse võru keele peale üle. Laine rääkis, et tal on väga südames, kuidas oma kodukohas jälle kiriku ja koguduse tegutsema saaks. Ennot üllatas, et ta kiriku käekäigu vastu nii suurt huvi tunneb. ”Ta oli ristiinimene ja alati tänas Loojat. See tuli tal südamest.”

Karula kogudus hakkas taas tegutsema ja koos käima Lüllemäe kirikus ning Laine ja Enno hakkasid suhtlema ka rohkem kui ainult teenistustel.
Enne pühapäevast jumalateenistust saabus Laine kirikusse alati varem ja arutas koos kirikuõpetajaga käärkambris maailma asju, samuti pidasid nad koos tähtpäevi, sünnipäevi, leerimälestuspäevi. 

Kui Laine teenistusele tulla ei saanud, siis ta helistas Ennole tavaliselt vara, nii 7 paiku. Siis oli alati teada, et see on Laine, sest keegi teine nii vara ei helistanud. Enno käis Lainel ka külas, jõulupakke viimas ning vahel tema majast mööda sõites astus sisse. 

"Temaga oli kerge suhelda ja me mõistsime teineteist hästi. Teenides aastaid pidevalt rahvahulki, märkasime samu asju ja nägime ajapikku asju ja inimesi läbi. Selles mõttes oli meil Lainega väga usalduslik suhe ja saime kohe ühele sagedusele. Mulle meeldis, et ta ei peenutsenud ega pugenud ega oodanud ka enda suhtes seda. Seetõttu saime olla maskideta. Võru keel teeb ise väravad lahti. Võro uma kiil tege esi värte valla.“

Kuni Lainel tervist ja jõudu oli, käis ta kirikus pühapäeviti ja kõikidel pühadel. "Kindlad olid alati ülestõusmispühad, esimene jõulupüha ja lõikustänupüha, mil meil on tavaks kogudusega armulauaosaduses olla ja pärast koos armastussöömaaega pidades Jumalat tänada. Siis me istume ülemises toas ja laulame ning sööme-joome ja vestleme. Laine oli alati kohal, välja arvatud viimased aastad, kui ta tervis juba päris vilets oli. Ta pidas enne minekut alati korraliku kõne ja kõne lõppes iga kord õnnistussoovidega kõigile ja eeskätt Suurele Loojale."

Laine mälestas kirikus alati oma vanemaid, meest, vanavanemaid, sugulasi, sõbrannasid, koolivendi ja -õdesid ning omakandi inimesi. Sellega ta oli eeskujuks paljudele teistele, sest mälestamiste tava oli Karulas peaaegu kadunud. 

Kord sõidutas Enno suure hambavalu ja põletikuga Laine Valka hammast välja tõmbama. Valgast tagasiteel kartis ta, et Laine suuverejooks ei jäägi kinni, sest nad muudkui vahetasid rätikuid, mis veriseks said.
"Mul oli päris hirm, et äkki ta kaotab verekaotuse tõttu teadvuse. Ja äkki ütleb Laine hoopis: "Tead, pööra siit vasakule Toogipalu surnuaiale, ma pole nii ammu Valka saanud, tahaks Arturi haual ära käia." Artur Raibakas oli Karula õpetaja aastatel 1949–1972 kuni koguduse likvideerimiseni. Siis Laine hämmastas mind. Ta pea käis tuimestusest ringi, põsk oli paistes, suu verine, aga käe alt kinni hoides läksime me Arturi risti juurde ja laulsime ,,Tähtede taga”. See oli kirikulauludest üks Laine lemmikuid. Möödujad vaatasid meid väga imestunud nägudega ja küllap me nägimegi kahekesi ikka kummalised välja."

Laine pidas lugu matusekommetest. Ta teatas alati, kui keegi külast igavikku kutsuti, ning aitas, millega sai või oskas. Üks aitamise kord, kui ta käis Laine kutsel üht ootamatult lahkunud inimest Antslas puusärki panemas, on Ennol aga väga selgelt meeles.
"Surnu oli suvekuumaga natuke lehkama hakanud. Meie sohvril hakkas kohe halb ja ta ütles, et tema ei suuda. Mul ei lähe see kunagi meelest, kuidas siis tol äikeselisel ööl tassisime Lainega kahekesi puusärki kadunukesega Karula kirikusse. Pea kohal müristab ja välgud sähvivad ja meie tassime koos kuulsa imeravijaga pimedas võimsa taevamürina taustal puusärki surnuga..."

Laine ravi juurde kuulusid ikka ka ravisõnad. 

Enno on ristinud palju Laine ristilapsi. Laine oli talle öelnud, et tal on sadakond ristilast.
Paar korda andis Laine Ennole nõu, millise taime tõmmis mis häda puhul aitab. "Meie peres on ikka ravimtaimed käepärast. Laine ütles nende kohta Suure Looja Apteek." 

Laine tundis oma erakordse läbinägemisvõimega kohe ära valetava, riukaliku ja pahatahtliku inimese ja nendega talitas ta erilise õpetusmeetodi järgi. "Ta ütles midagi võru keeles, nii et inimesel jäi nii-öelda karp lahti. Tean oma töökogemusest, kui kurjaks ja kärsituks võivad muutuda tänapäeva inimesed, kui nad teenust kohe ei saa. Selliste "me oleme Tallinnast ja me maksame" jaoks olid Lainel oma meetodid."

Kord, kui nad omavahel vestlesid, hakkas üks inimene vahele segama, oma pidevat kurguvalu kurtma ning imalalt Laine tähelepanu ja kaastunnet manguma. Laine ütles siis, et tal on juhuslikult kaasas maailma kõige parem kurguravim, ta tarvitab seda ise ja see aitab alati ja on üldse maailma kõige võimsam rohi. Ning võttis kotist Mynthoni karbi ja andis prouale ühe pastilli. "Selle patsiendi nägu unune kunagi..." 

Kunagi ei saagi nii olla, et kõik on rahul. "Isegi Kõigeväelise Jumala jaoks on üks asi võimatu – olla kõigile ühtviisi meelepärane."

Enno tunneb paljusid Laine juures abi saanud inimesi ja ka ihuliselt väga lootusetus olukorras olnuid, kes paranesid. Ta arvab, et suur osa tervenemises oli kindlasti Laine kogemuslikul inimeste nägemise võimel, samuti suurel empaatial ning kindlasti ka palvetel. Laine lasi ikka kirikus eestpalvet teha haigete eest.

"Kiri ütleb kindlalt (Mt 7:7-8): "Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja otsija leiab ja igale koputajale avatakse!"."
Laine oli oma erakordsete ravijavõimete, läbinägemisvõime ja sügava usklikkuse juures väga lihtne inimene. Ta ei häbenenud kunagi oma kodus pakkuda seda, mis ta parajasti ise valmistas, ja kui ta kinkis ka lihtsaid asju, tuli see alati südamest.

"See on ilus mälestus, kuidas me tema köögis sõime kahekesi keedetud põldube ja kõdritsetud ubadele rüüpasime maapiima pääle. Ma väega armasta noid upõ! Väegade hüä oll tuu süümäaig!"

Laine üheks elujõu allikaks oli Enno meelest kindlasti tema huumorimeel. Laine ei hädaldanud kunagi ei oma tervise, väikese pensioni, vildaka poliitika, halva ilma või halbade inimeste üle. "Ikka ütles, et täname Suurt Loojat kõige eest, mis ta meile on andnud. Kui mõni hakkas teda haletsema, et Laineke, kuidas sul omal on, siis ta ütles otse, et hätä ei olõ sittagi."

Enno Tanilas oli see, kelle sõnade saatel Laine Lüllemäe kirikust taevastele radadele läks. Laine oli varem öelnud, et soovib ärasaatmist kindlasti oma kodukirikust ning nad olid koos tema hauaplatsil käinud. Lainel olid mõned surmaeelsed soovid, mis seotud kohalike Võrumaa matusetavadega ja millest Laine väga lugu pidas. Vastavalt tema soovile peeti kirikus surnuvalvet ja lauldi.

"Lainega seoses on nii palju sellist, mida tänuga meenutada. Laine lõpetas alati oma jutu või kõne õnnistamisega: "Seitse inglit su kohal, seitse Jumala inglit su ees ja taga, seitse Jumala inglit kõigil su teedel!" Sedasama soovin tänuliku kaasteelisena ja Karula koguduse teenijana Lainelegi! Kuni Päikese tõusuni!"

Einar Ellermaa, Inge Pitsner "Kaika Laine inimesed", kirjastus Pilgrim