Osho: vastuoluline õpetlane, keda Indias nimetati seksiguruks, USAs aga Rolls-Royce'i guruks

Eestlane tunneb Oshot eelkõige kümnete eneseabi- ja meditatsiooniraamatute autorina. Kes on Osho (1931–1990), seda ütleb aeg. Tänases maailmas pole võimalik Oshot olematuks mõelda, sest tema loengud ja teosed on tõlgitud 50 keelde. Siin on Osho peatükk raamatust "24 tarka.Suurmehed, kes muutsid meie mõtlemist".

Chandra Mohan Jain – mees, keda maailm tunneb Osho nime all – sünnib 11. detsembril 1931. aastal Indias Madhya Pradeshi osariigis pisikeses Kuchwada külakeses. Ta on andekas – juba noorena alustab ta meditatsiooni õppimist ja väidetavalt saavutab intensiivse vaimse kogemuse kaudu valgustuse 21-aastasena. Ka tema õpingud on edukad ja nende lõpetamisel saab ta tööd filosoofiaprofessorina. Akadeemilise karjääri kõrval rändab Osho järgmise üheksa aasta kestel mööda Indiat, kogudes oma esinemistega tohutul hulgal kuulajaid. Kuid kõik pole pilvitu – ta saab India ajakirjanduselt oma vabaduse jutlustamisega kaasa seksiguru pilkenime, sest Osho õpetuste lahutamatu osa on rõõm ja elunautimine. 1966. aastal loobub ta akadeemilisest karjäärist, kuid jätkab avalike loengute pidamist. Tema auditoorium ulatub neil esinemistel kuni 50 000 inimeseni.

Aastad 1970–1974 veedab Osho Mumbais (Bombay). Ta peab loenguid ja korraldab meditatsioonilaagreid. Samas tõmbub ta avalikkusest tagasi ja veedab üha rohkem aega oma lähimate järgijatega, keskendudes omaenese vaimsele täiustumisele. Mumbai kliima pole Osho tervisele hea. Nii lahkub ta linnast ja elab aastatel 1974–1981 Jabalpuris Pune eraklas.

Päev eraklas algab hommikul 90-minutilise Osho loenguga, keskpäeval toimuvad mitmesugused meditatsioonikoolitused ja õhtuti vastab ta oma järgijate küsimustele. Teemade ring on lai, puudutades nii ida kui lääne õpetajaid ja õpetusi. Osho õpetuslik tegevus on tõeliselt mastaapne – tema loengud ja teosed on koondatud 650-köitelisse kogumikku ja need on tõlgitud 50 keelde.

1981. aastal lõpetab Osho ligi 15 aastat kestnud loengute pidamise. Järgneb kolm ja pool aastat kestnud vaikuse periood, mil ta suhtleb vaid kõige lähemate järgijate ja abilistega, keeldudes avalikest loengutest ja intervjuudest. Samal ajal halveneb Osho tervis – tal ilmnevad probleemid seljaga. Suurenevad ka vastuolud Osho ja India võimude vahel. Kuigi Osho kogukond on kasvanud ja aastas külastab teda 30 000 õppijat, lahkub ta USA-sse. Järgijad ostavad talle Oregoni hiiglasliku rantšo, mis saab nimeks Rajneeshpuram. Osho elab seal koos oma 5000 ustava järgijaga.

Kommuuni ja kohalike elanike suhted aga muutuvad pingeliseks. Kohalikke häirib luksus, mida nad rantšos näevad. Osho abilised sõidavad ringi vaid Rolls-Royce’idega, mida loendatakse rantšos kokku 93. Ka häirib kohalikke rantšos elavate inimeste võõrapärane välimus ja elulaad, mis ei hooli kohalikest kommetest. Algab võitlus Osho ja tema kommuuni vastu, millesse kaasatakse USA immigratsiooni ja naturalisatsiooni teenistus, FBI, rahandusministeerium ning teised ametkonnad. Uuritakse kommuuni tegevust ja 1985. aastal saabubki selle lõpp. Mitmed juhtliikmed põgenevad, kui tulevad ilmsiks nende kuriteod: pealtkuulamised, toiduainete mürgitamised, süütamised, isegi tapmiskatse.

Kuigi see on Osho ise, kes pöördub oma abiliste kuritegude uurimiseks võimude poole, näevad nood selles kõiges võimalust kommuuni tegevus lõpetada. Nad suhtuvad Oshosse ja tema kommuuni kahtlustavalt ning peavad teda avantüristiks. Osho on 12 päeva vahi all. Teda ei seostata küll oma abiliste kuritegudega, kuid ta saab süüdistuse immigratsiooniseaduste rikkumises, seega pettuses. Ta tuli USA-sse oma selga ravima, aga ei pöördunud viie aasta kestel kordagi arstide poole. Talle mõistetakse 10 aastat vabadusekaotust tingimisi, lisaks trahv 400 000 dollarit ja väljasaatmine USA-st.

USA kohtuvõimude otsusega algab Osho nn maailmarännak. Kõigepealt siirdub Osho USA-st Nepalisse. Ta hakkab jutlustama, kuid ei saa viisat ja on sunnitud riigist lahkuma. Kreekas on tal vaid lühiajaline turistiviisa ja kui selle tähtaeg lõppeb, tungib politsei tema eluruumidesse ja võtab ta vahi alla. Järgnevate nädalate jooksul jõuab Osho käia paljudes Euroopa ja Ameerika riikides, kuid need kas keelduvad talle viisat andmast või tühistavad tema kehtiva viisa. Osho on terves maailmas persona non grata, soovimatu isik. On selge, et Osho raskuste taga on USA võimud, kes avaldavad riikidele survet, et teda vastu ei võetaks. Sel perioodil saadetakse Osho välja koguni 21 riigist.

Oshol ei jää muud üle kui naasta oma reiside alguspunkti Mumbaisse. 1986. aastal asub ta juhendama meditatsioonikursusi ja õpetab oma uut meditatsioonitehnikat „Müstiline roos“. Ta loobub kasutamast nime Bhagwan (sanskr k „õnnistatu“) ja laseb end kutsuda nimega Rajneesh. Tema järgijad paluvad temalt luba kutsuda teda ka nimega Osho, „ookeaniks saav“. Nimi on tuletis William Jamesi terminist oceanic. Jaapani zen'is tähendab see õpetajat.

1989. aastal halveneb Osho tervis. Ta ise arvab, et see on tema mürgitamise tagajärg USA vanglas. Ometi, sama aasta suvel on tal parem ja ta ilmub taas avalikkuse ette ning peab loenguid. Ta asutab uue koguduse, mille tunnusmärgiks on valge rüü kandmine. Osho elab läbi veel ühe seesmise muutumise ja loobub nimest Rajneesh – see on märk, et ta on minevikust lahti lasknud. Ta on nüüd lihtsalt Osho.

1990. aasta jaanuarist pole Osho enam suuteline loenguid pidama. 19. jaanuaril on tema pulss ebaregulaarne, aga kui talle tahetakse kutsuda kardioloog, ütleb ta: „Lihtsalt laske mul minna. Olemine teab oma aega.“ Osho surma põhjuseks märgitakse südamepuudulikkus. Ta kremeeritakse. Tema haual on silt:

OSHO
Ei kunagi sündinud
Ei kunagi surnud
Viibis planeedil Maa vahemikus 11. detsember 1931 – 19. jaanuar 1990

* * *

Väga raske on Osho õpetusi kuidagi süstematiseerida, liigitada ja mingisse traditsioonilisse filosoofiate üldskeemi sobitada. Esiteks on tema pärand tohutu: 650 köidet tekste ja seal sisalduvat pole lihtne mingi ühe nimetaja alla viia. Teiseks, kuigi Osho ise oli akadeemilise haridusega filosoof, on tema vaadete esitused kaugel akadeemilisusest ning sageli vürtsitatud naljade, paradokside ja vastuoludega. Näib, ta ei võta oma vaateid ise tõsiselt. Kõigele lisaks on ta eri aegadel väitnud risti vastukäivaid asju. Kõik see kokku lubab ehk Osho vaateid kirjeldada, aga mitte liigitada või paigutada mingisse religioossesse suunda.

Osho puhul tulebki silmas pidada, et ta ei sündinud kindlasse religioossesse ja sellest tulenevasse teoloogiliste vaadete traditsiooni. Nii on teda alates noorusest saatnud mitmed vaated paljudest traditsioonidest ja temalt võib leida koos tema enda tõlgendustega viiteid budismile, hinduismile, islamile ja kristlusele. Arvatakse, et olulist mõju on Osho vaadetele avaldanud Nikos Kazantzakise 1946. aastal ilmunud romaan „Kreeklane Zorbas“, kus peategelane Zorbas esitab Osho hilisematele vaadetele väga sarnaseid seisukohti.

Kõige üldisemalt on Osho õpetus monistlik, reaalsuse ühesust ja jagamatust postuleeriv vaade, kus puudub isikuline jumal, kuid eksisteerib üleüldine panteistlik jumalikkus ja võimalus seda saavutada. Et kõiksus on jumalik, siis on jumalik, jumalikkuse alget endas kandev ka iga individuaalne inimene. Inimese kordumatu individuaalsus on aga vaid vorm, milles jumalikkus inimeses avaldub. Inimeses oma jumalikkuse avamine ning oma inimlikkuse, mineviku, oleviku, tuleviku ja ego ületamine toimub meditatsioonis, milleks Osho andis omad juhendid.

Osalt tulenevad need Osho vaated hindu advaita filosoofiast, kus samuti nähakse inimest duaalsusest tulenevas eraldatuses ja kus ideaaliks on ühesuse saavutamine ning ühinemine jumalikkusega kõikses tantsus või mängus, mis ongi kõikne dünaamiline reaalsus.

Osho jaoks on kesksed mõisted teadvus, hoolivus ja loovus. Inimene, kelles on need kolm alget, võib jõuda tõeluseni. Samas on aga inimeses eneses takistused, mis ei luba tal seda tõelusolu ja -olekut saavutada. Need on ego ehk eneseteadvus, teadmised ja tarkus, religioosne usk, veendumused ning täiuslikkuse taotlus. Kui aga jõutakse teadvusseisundisse, kus pole enam ei minevikku, olevikku, tulevikku ja kaob ego kui eneseteadvus, saavutatakse valgustus. Osho meelest on valgustatust võimeline saavutama iga inimene, kuid tavaliselt saavad seejuures takistuseks inimese samastumine ümbritseva reaalsuse ja sisseõpitud mõttestruktuuridega ning sellest kõigest tulenevad väärad vajadused. Vabanemine on Osho jaoks inimeses eneses olevate piiride ületamine, neist väljumine, nende jätmine.

Inimese teadvus on Osho jaoks vaid reageeriv mehhanism, mis tagab eluprotsessi minevikus saadud kogemuste abil, inimese ellujäämise olevikus ja kestmise tulevikus. Teadvus pole ei jumalik ega selle alget endas sisaldav. Teadvus on inertne, selles puudub võimalus, et sellest jumalikkus sünniks. Vastavalt teadvus inimest ei vabasta. Pigem vastupidi: see lahutab õndsuse püüdleja õndsusest, sest teadvus on vaid võimeline õndsusest mõtlema, olema vaid mõte õndsusest, mitte aga õndsus ise. Teadvus on korrastatud kogum otstarbekat informatsiooni. Igasugused keelud üksnes suruvad teadvust üha raskemasse piiratusse.

Selleks et vabaneda teadvuse kammitsatest, tuleb Osho õpetuste kohaselt kõigepealt oma teadvus täielikult ja tingimusteta omaks võtta, just sellisena, nagu see on. Seda omaksvõttu saab reaalselt teostada vaid meditatsioonis. Lihtsalt sellele mõtlemisest ja selle teadmiseks võtmisest ei piisa – pelk sellele mõtlemine on vaid lisatakistuse loomine teel vabanemisse. Alles täielikult aktsepteeritud teadvust saab hakata ületama ja sel moel vabanetaksegi. Osho tutvustas oma loengutes ja seminarides 112 uut teadvusega samastumise ja teadvuse ületamise meditatsioonitehnikat. Need viivad inimese meele rahunemisse ja vaikusse. Vaikus on aktiivsuse kõikne taust. Meditatsioon on tee vaikusesse, rahunemisse.

Elu lõpus õpetas Osho „Müstilise roosi“ meditatsioonitehnikat. Osho jaoks oli see teekond iseenda sügavustesse. Selle meditatsiooni käigus läbitakse oma teadvuse üha alanevaid kihte. Alustatakse samastumisest meeleliste naudingute ja rõõmuga ning esimesel nädalal tegeletaksegi naeru ja rõõmuga, lastes sel endas vabalt avalduda. Meditatsioonitsükli teisel nädalal liigutakse teadvuse sügavamate tasanditeni ning samastutakse oma kurbuse ja negatiivsusega. Kolmandal nädalal aga jõutakse vaikuseni, kõige meelelise ja teadvusliku aluseni, ja keskendutakse sellele. „Müstilise roosi“ meditatsiooni kolm astet on naer, kurbus ja vaikus, milles leitakse vabanemine.

Õpetaja on Osho jaoks enamat kui vaid see, kes uusi teadmisi ja tarkusi jagab. Selleks et saada õpetajalt õpetus, on vaja koos temaga elada. Õpetaja ja õpilane peavad sulanduma üheks, olema samased oma sügavaima olemuse, õndsuse tasandil. Osho kohaselt on elu tervikuna meditatsioon, kus läbitakse ennast, avastatakse ennast ja jõutakse õndsusesse. Elu on mäng ja tants nähtumuse tasandil, olemuselt on elu aga ühene, terviklik ja piirideta õndsus.

Osho ideaaliks oli nn uus inimene. Tema uus inimene on seesama ammune vana, algne, puhas, rikkumatu inimene, kes on aga unustatud ja mattunud ego kihtide alla. Tavaline inimene on nagu mõranenud kest, mis on katkine ja lõhestatud teda läbivatest kõikvõimalikest duaalsustest, vastandumistest ja konfliktidest. Uus inimene on läbinud iseenda teadvuse kuni sügavaima, olemusliku tuumani ja on sealpool duaalsusi, ka õiget ja väära ning head ja kurja. Ta on samane algse õndsusega. Uue inimese sünniks oma olemuse sügavustest peab inimene vabanema pindmisest inimeseks olemisest. Selleks ei piisa välisest käitumise muutusest ega ka suurest teadmiste hulgast. Inimeses tekkivad ihad, kired ja soovid tuleb omaks võtta, neid ei ole vaja alla suruda – ainult nii saab need ületada ja jätta.

Osho jaoks oli ihade, kirgede ja soovide ületamise tee nende omaksvõtt ja aktsepteerimine. Tema arusaama iseloomulikuks näiteks on selline avaldus: „Ma tahaksin, et terve maailm võiks nautida luksuslikku elu ja sedavõrd, et inimesed tüdineksid luksusest. Kaasajal on maailm võimeline pakkuma sellist luksust igale, et kõikide ainelised vajadused on rahuldatud. Mida siis edasi teha? Ega muid valikuid siis polegi kui süveneda meditatsiooni.“

Indias nimetati Oshot seksiguruks, USA-s teenis ta pilkenime Rolls-Royce'i guru. See, kas tema ihadele, kirgedele ja soovidele järeleandmise õpetus ja selle kohaselt elatud elu oli tema tee vabanemisse või oli see tavaline elunautimine ja see õpetus oli vaid õigustus selliseks eluks, jäägu igaühe enese arvata. Isiklikku rikkust õigustas ta kui teed loobumisele ja vaesusele, samuti kui ameeriklaste provotseerimist ja näitamist, et rikkus pole väärtus.

Samalaadne oli ka Osho suhtumine seksi. Vastupidiselt paljudele õpetustele nii idas kui läänes ei vaadelnud Osho seksi mitte kui takistust, vaid vabanemise vahendit ja võimalust. Meest ja naist nägi Osho kui teineteise täiendeid, mitte vastandeid. Osho jaoks oli mehe ja naise suhetes juhtiv roll naisel.

Osho oli ise lõhestatud paljude vastuolude vahel ja teda on peetud 20. sajandi kõige vastuolulisemaks mõtlejaks. Heaks näiteks selle kohta on tema suhtumine homoseksuaalsusesse. Enne USA aastaid oli ta homoseksuaalide suhtes igati tolerantne, elu lõpus aga ei pidanud ta neid üldse inimeseks. Osho õigustas väärarenguga väikelaste eutanaasiat ning oli seisukohal, et Hitleri gaasikambrid olid märksa humaansemad kui Briti kolonialism Indias.

Pärast Osho surma on huvi tema õpetuste vastu maailmas kasvanud. Lisaks Osho enda kirjutatud massiivsele raamatute hulgale on tema järgijad avaldanud kirjutisi, kus nad selgitavad tema vaateid ja leevendavad tema vastuolusid.

Hinnanguid Osho loomingule ja tegevusele on seinast seina. India enda õpetlased on ta koos Buddha ja Gandhiga nimetanud läbi aegade tähtsuselt kolmandaks India mõtlejaks. Oshos nähakse ka budismi edendajat, küll mitte selles mõttes, et ta oleks seda ise taotlenud, vaid ta pühendas budismile palju tähelepanu ja see tõi paljud budismi juurde – nad leidsid Buddha Osho kaudu.

Osho saavutas palju tänu karismaatilisusele. Inimesed, kes on temalt vahetult õpetusi saanud, väidavad, et mitte vaated ja loogika, vaid just tema meeliköitev isiksus oli see, mis sidus tervikuks tema teinekord vastuolulised avaldused. Mõnede jaoks on Osho seeläbi avardanud nii religiooni kui filosoofia piire, muutes teoloogia, targutused, dogmad ja rituaalid elavaks isiklikuks vaimseks kogemuseks. Saksa filosoof Peter Sloterdijk on teda nimetanud 20. sajandi suurimaks mõtlejaks, „religioonide Wittgensteiniks“.

Samas on paljud Osho uurijad pidanud teda võhiklikuks nii ida kui lääne õpetustes, osavaks kompileerijaks ja teiste varasemate õpetuste mugandajaks. Tema õpetusi ei peeta ei uudseks ega õpetuslikus mõttes originaalloominguks, vaid pigem paljudest allikatest kokku laenatud süsteemituks mõtete kaoseks. Pole aga mõtet Osho pärandile mingit lõplikku hinnangut anda. New Jersey Drew ülikooli teoloogiaprofessor dr William Oden on öelnud mõtte, mis sobib hästi kokkuvõtteks Oshost: „Kõik, mis on vähem kui 500 vana, on liiga uus.“

Harri Kingo „24 tarka. Suurmehed, kes muutisd meie mõtlemist“, Ajakirjade Kirjastus 2015

Raamatust: 

Selles raamatus on 24 suure mehe lood ja mõtted. Nad on mõjutanud maailma ja seeläbi igaüht meist. Me teame neid nimesid, aga ei tea või ei mäleta sageli, kes nad olid, mida nad mõtlesid ja mida ütlesid. „24 tarka” aitab seda meenutada ja teada saada. Ja nii ehk mõista ennastki. Sest oleme ju meie need, kes me nende pärandit endas kanname. Nende lood nii või teisiti meie kõigi üks lugu.

Kas ajastud kutsuvad ellu omad suurmehed või on hoopis suurmehed need, tänu kellele uued ajastud saabuvad? Siia kaante vahele on koondatud meie tänast maailma kujundanud suurmeeste elu ja mõtted. Need mehed on kõik olnud kõrgelt üle oma isikliku elu ja ajastu piiride ning väärt seda, et neid teada ja mõista.

Igaüks neist meestest väärib omaette monograafiat, lausa paljudest köidetest koosnevat väljaannet. Osade kohta neist on see kõik ka juba olemas. See raamat on vaid lühike rida lisaks mõttevaramusse, mille inspireerijateks nad on olnud. Minu soov polnud lisada midagi uudset. Pigem tahtsin kirjutada need mehed mõistetavaks ja omaseks neile, kellele nad on olnud ehk natuke kauged, natuke võõrad ja ehk isegi veidi hirmutavad oma suuruses. Hea, kui need mehed saaksid omaseks ka sulle, hea lugeja.

Ehnaton-Mooses-Zarathustra-Konfutsius Laozi-Siddhartha Gautama-Platon-Aristoteles-Jeesus-Aquino Thomas-Martin Luther-Muhamed-Immanuel Kant-Georg Wilhelm Friedrich Hegel-Charles Darwin-Karl Marx-Sigmund Freud-Carl Gustav Jung-Mahatma Gandhi-Osho-Dale Carnegie-Isaac Newton-Albert Einstein-Kurt Gödel