Toiduallergia selgub kohe pärast teatud toiduainete söömist
Sõna „allergia“ tähendab „teine ehk muu reaktsioon“. Selle võttis aastal 1906 kasutusele Clemens von Pirquet, kes määratles allergiat kui organismi muundunud reaktsiooni ainetele, mis on keha rakkudele võõrad.
Peale maasikate ja pähklite võib allergiat esineda ka piima- või teraviljavalgu (kaseiini või gluteeni) vastu, kuigi suhteliselt harva. Sagedamini esineb piima- või teraviljatalumatus, mis avaldub allergiast tunduvalt aeglasemalt. Tuleb teada, et piimas on piimasuhkur (laktoos) ja piimavalk (kaseiin) ning inimesel võib olla kas kaseiini- või laktoositalumatus või mõlemad. Piimasuhkru- ehk laktoositalumatust teatakse paremini kui piimavalgu- ehk kaseiinitalumatust. Kui aga piimatalumatu inimene on tundlik just kaseiini suhtes, siis ei sobi talle ka poes müüdavad laktoosita tooted, sest need ei ole kaseiinivabad.
Gluteenitalumatust seostatakse enamasti tsöliaakiaga. Tsöliaakiahaiguse vallandavad päriliku eelsoodumusega inimestel nisust, rukkist, odrast ja võimalik, et ka kaerast valmistatud toidud ja tooted. Neis teraviljades sisalduvate valkude toimel kahjustub tsöliaakiahaige peensoole limaskest: limaskesta hatud hävivad järk-järgult kuni täieliku kaoni (atroofiani). Et just peensoole limaskesta hattude kaudu imenduvad organismi valgud, rasvad, süsivesikud, vitamiinid ja mineraalained, kujuneb tsöliaakiahaigetel välja tõsine toitainevaegus. Tsöliaakiale tüüpilised haigusnähud, nagu krooniline kõhulahtisus ja kõhnumine, peegeldavadki toitainete kadu organismist. Tsöliaakiahaige vaevused võivad aga taanduda ja peensoole limaskesta hatud taastuda, kui haige välistab oma menüüst täielikult nisu, rukki, odra ja soovitatavalt ka kaera. Niisugune nn gluteenivaba dieet ongi tsöliaakia peamiseks raviks ja haige peab seda kogu elu kindlalt järgima. Esineb ka varjatud tsöliaakiat, mille puhul inimesel ei ole üldse kõhuvaevusi, kuid täheldatakse aneemiat ja psüühilisi või neuroloogilisi häireid, mis ei allu tavalisele ravile. Kui lõpuks tuvastatakse õige põhjus, saab inimene kiiresti abi gluteenivabast dieedist.
Siiski kohtab gluteenitalumatust tänapäeval palju laiemalt kui tsöliaakia. Paljude tervisehäirete puhul võib põhjustajaks olla gluteen, kuid seda ei osata kahtlustada.
Toidutalumatus hõlmab tänapäeval palju rohkemat kui ainult laktoositalumatus ja tsöliaakia, samuti ei saa toidutalumatust samastada allergiaga. Kui allergiatestidest näiteks ilmneb, et inimene ei ole testitavate toitude suhtes allergiline, siis ei kinnita see, et tal ei esine samade toitude suhtes talumatust. Talumatuse tuvastamiseks on hoopis teistsugused testid. Ja kuna talumatusel on mitmeid tekkemehhanisme, on selle testimiseks ka erinevaid analüüse ning raske on soovitada vaid ühte neist. Ei ole olemas testi, mis võimaldaks tuvastada toidutalumatuse kõiki vorme.
Erinevalt allergiast avaldub toidutalumatus aeglaste ja krooniliste reaktsioonidena. Vaevused ei teki kohe pärast söömist, vaid ilmnevad 1–2 päeva jooksul. Samuti raskendab talumatuse tuvastamist asjaolu, et probleemid võivad puudutada keha mis tahes organsüsteemi ja väljenduda väga erinevate sümptomitena. Sel põhjusel õigustab end sageli lihtne katse-eksituse meetod – jätke toiduaine, mille suhtes talumatust kahtlustate (näiteks nisu- või piimatooted), mõneks ajaks menüüst täielikult välja. Kui teie oletus on õige, märkate kindlasti, et tervis paraneb. Seda aga vaid juhul, kui te katsetamise ajal ei söö seda toiduainet mitte ühtegi suutäit! Hiljem sama toiduainet uuesti tarbima hakates saate jälgida, kas probleemid (peavalu, ärevus, väsimus, nahalööve, astmahood vmt) tulevad tagasi kolme päeva jooksul. Talumatuse korral juhtub see kindlasti ning saate lisakinnituse, et teile tõepoolest ei sobi just see toiduaine.
Eri toidutalumatuse testidega määratakse erinevaid parameetreid ning seepärast annavad need ka erinevaid tulemusi. Näiteks ühega Eestis levinud testidest määratakse veres IgG-antikehi ja teisega leukotsüütide tsütotoksilist reaktsiooni, kolmandaga aga tuvastatakse uriinis kaseiini ja gluteeni mittetäielikul lagunemisel tekkinud opioidse toimega peptiide. Reaktsioone, mis väljenduvad kehaliste sümptomitena, võivad tekitada ka histamiin jt biogeensed amiinid, mis moodustuvad teatud tingimusel toiduvalkudest. Sageli on peavalud seotud just sedasorti talumatusega. Histamiinitalumatuse määramiseks on aga hoopis teistsugused analüüsid. Ning talumatuse eri vormide loetelu võiks veelgi jätkata.
Tervisehäirete korral on soovitatav vähendada kõige sagedamini talumatust tekitavate toiduainete tarbimist või need eelkirjeldatud viisil ükshaaval menüüst mõneks ajaks täiesti välja jätta ja jälgida oma tervise seisundi muutusi. Enamasti põhjustavad probleeme piimasuhkur laktoos, piimavalk kaseiin ja teraviljavalk gluteen. Tundlikel inimestel võivad aga tervisehäireid põhjustada ka soja, kaunviljad, kala jm igapäevased toiduained.
Talumatus on väga individuaalne ja sõltub paljudest teguritest. Peamiseks põhjuseks on puudulik valkude seedimine. Siin võib olla tegemist päriliku ensüümipuudulikkusega, aga ka soolestiku ebanormaalse bakteriaalse flooraga, mis muundab valkudest pärit aminohapped näiteks eespool nimetatud amiinideks. Samuti võivad soolepõletikud ja muudki tegurid suurendada soole läbilaskvust, mis toob kaasa puudulikult lagundatud toiduosakeste sattumise vereringesse koos vastava muutusega immuunsüsteemis (antikehade teke ja tsütotoksiline reaktsioon). Talumatust ja ensüümipuudulikkust võib põhjustada ka toksiliste ühendite, eriti raskmetallide toime. Raskmetallid häirivad ensüümide, hormoonide, rakuretseptorite ja närvivahendusainete funktsioneerimist ning kahjustavad maksa detoksifikatsioonivõimet.
Talumatuse võimalikest põhjustest rääkides ei saa mööda tõsiasjast, et meie toiduvalik ja toitumisharjumused on põhjalikult muutunud, tervise seisukohast vaadates kahjuks halvemaks. Paljusid toiduaineid on keemiliselt töödeldud, geneetiliselt muundatud ja isegi kiiritatud, pahatihti on need täis säilitus-, värv- jm lisaaineid. Me muudame oma keskkonda ja toitu liiga kiiresti ning see avaldab paratamatult mõju tervisele, sest organism ei suuda muutustega nii ruttu kohaneda.
Anneli Soots, sissejuhatus Maire Vesingi raamatule "Tervise hoidmise toidud", Ajakirjade Kirjastus 2015
