Millal tuleb hankida prillid? Kas mõni võib elu lõpuni ilma hakkama saada?
Milliste märkide järgi aru saada, et peaks silmaarsti juured minema ja ehk hakkama prilel kandma? Kas kehv silmanägemine on päritav? Kas ja kellel on lootust, et nad ei pea üldse mitte kunagi prille kandma hakkamae? Neile ja teistele küsimustele vastab Silmalaseri silmaarst Aili Madissoon.
Kui seni on nägemine igati hea olnud, prille pole vaja läinud, siis millised on need märgid, mis näitavad, et nüüd on midagi valesti ja peaks arsti juurde kontrolli minema?
Enamasti tekivad hea nägemisega inimestel kaebused pärast 40. eluaastat. Siis on läätse elastsus juba nii palju vähenenud, et sama korrektsiooni juures ei suuda silmalihased läätse erinevatele kaugustele ühtmoodi hästi fokuseerida. Mida lähemale me vaatame, seda rohkem peavad lihased pingutama. Seetõttu tekivadki kaebused esmalt lähedale nägemise kohta. Kurdetakse kiiremat väsimist lugemisel, kehva valguse ja väikese trüki üle. Ja tekst lükatakse silmadest järjest kaugemale.
Sellisel juhul on tõesti aeg hankida endale lugemisprillid. Päris paljud lükkavad prillide hankimist nii kaua edasi, kui vähegi saavad, loobudes isegi täielikult lugemisest. Kardetakse, et hakates kord prille kasutama, siis enam ilma ei saagi. Tegelikult juhtub see ju nagunii, lihtsalt viivitades kannatab inimene kauem lugemisvaevuste tõttu, võivad tekkida ka peavalud. Ja lõpuks – prille kasutama hakates ei piisa võib-olla enam nõrgematest klaasidest, mistõttu on ka prillidega kohanemise raskused suuremad.
Kas ja kellel on lootust, et nad ei pea üldse mitte kunagi prille kandma hakkama? „Söö porgandit!” öeldi vanasti hea nägemise säilitamise retseptiks.
Eluaeg ilma prillideta hakkama saada on võimalus neil, kellele on looduse poolt kingitud üks nii-öelda normaalne ja teine umbes miinus 2-2,5 dioptrit lühinägelik silm. Sealjuures võiks see normaalne silm olla domineeriv ehk juhtsilm. Niisuguse kombinatsiooni korral inimest silmade erinevus sageli ei sega. Minu vastuvõtul on käinud täiskasvanud inimesi, kes ise pole aru saanudki, et neil üks silm näeb lähedale ja teine kaugele.
Ilma prillideta saavad hakkama ka need, kellel on muidu normaalsed silmad, kuid vananedes hakkavad läätsed (või ühe silma lääts) paisuma, muutes silma(de) korrektsiooni miinuse poole. Kui inimene pole eriti nõudlik oma kaugelenägemise suhtes, siis saabki ta hakkama ilma prillideta.
Kui kellelgi on tuttav memm või taat, kes tekitab imestust sellega, et loeb prillideta, siis võiks kontrollida, kui kaugelt ta näiteks teie auto numbrit lugeda näeb. Eriti nutikas oleks seda proovida esmalt ühe, siis teise silmaga.
Tänapäeval on võimalik „istutada“ silma sisse selline lääts, millega saab vaadata igale poole, seega võiks ka huvi tunda, ega tal mingit silmaoperatsiooni seljataga pole.
Kas kehv nägemine võib olla pärilik?
Lühinägevust loetakse tõepoolest päriliku eelsoodumusega kõrvalekallete hulka.
Kas on tõsi väide, et inimesel, kes on lapsest saati kandnud miinusprille, läheb mingil hetkel nägemine täiesti korda ja seejärel üle plussiks?
See väide ei ole päris tõsi. Prillidest vabanemist võivad loota vaid nõrkade miinusprillide kandjad. Kaugele vaatamiseks neil ilmselt kunagi siiski plussprille vaja ei lähe, küll aga võivad nad neid vajada lähedale vaatamiseks. Tugevama lühinägelikkuse korral tuleb vanemas eas lugemiseks lihtsalt prillid eest ära võtta või kasutada nõrgemaid miinusprille.
Kui prillid juba olemas, kui tihti peaks siis silmakontrollis käima? Kus tänapäeval silmi üldse kontrollida saab ja kas selle jaoks peab olema perearsti saatekiri? Prillipoes saab ju ka, aga selle eest tuleb maksta.
Lapsed (kuni 18-aastani vanuseni) peavad käima kontrollis vähemalt kord aastas, sageli ka tihedamini. Kontrolliv arst ütleb, millal tuleb uuesti tulla. Täiskasvanueas on kontroll reeglina enesetunde järgi, tavaliselt on siis nägemine stabiliseerunud. Muutused tulevad pärast 40. eluaastat, aga ka seda märkab inimene ise.
Prille määrab aina rohkem ikkagi optikakaupluse silmaarst või optometrist. Polikliinikus käiakse silmaarsti vastuvõtul eeskätt silmahaiguste ravimiseks. Lühi- ja kaugnägevust ei loeta haiguseks, kui nägemisvõime on korras. See on lihtsalt silma ehituse omapära.
Prillikandmist alustades esineb sageli ka kohanemisraskusi. Kui prilliretsept ja prillide tellimus on tehtud samas kohas, on kõige kergem välja selgitada, mida annab teha kohanemisraskuste leevendamiseks. Seega annab kontroll optikapoes kliendile suurema tagatise võimalike probleemide korral. Vajadusel oskavad optometristid soovitada silmaarsti kontrolli, saatekirja ei ole vaja.
Millal peaks esimest korda silmi kontrollima minema?
Kui lapse nägemisega tundub kõik korras olevat, siis tuleb silmaarsti juures ikkagi ära käia, hiljemalt neljaaastase lapsega. Lapsed ju ei oska kurtagi, et midagi valesti on. On olnud juhuseid, kus laps arvab, et kõigil on nii, et üks silm näeb ja teine on lihtsalt ilu pärast. Aga nägemisvõime ja -teravus kujuneb välja varases lapseeas ja hilise avastamise korral seda enam arendada ei õnnestu.
Kui imikueas laps kõõritab ja see pole möödunud kolmekuuseks saamise ajaks, tuleb kiiresti pöörduda lastesilmaarsti poole.
Elukiri
