Eksminister Tõnis Kaasik – valgustatud kapitalist ehk juhtnööre mõisahotelli rajajale
Mõisaomanik Tõnis Kaasik jõudis olla nii Edgar Savisaare kui ka Tiit Vähi esimese valitsuse keskkonnaminister. Ühel valitsusliikmete kokkutulekul Saka mõisas ütles majandusminister Jaak Leimann, et sellest võib küll loogiliselt aru saada, et Tiit Vähist saab ühel päeval ärimees, aga seda ei võinud tema küll arvata ega ennustada, et tippärimeeste seltskonda sammub ka looduskaitsja Tõnis Kaasik.
Tõnis Kaasikust on peatükk raamatus „Teekond rikkuseni“, kust leiab 15 Eesti eduka ettevõtja lood ärist ja edust. Millega nad alustasid ja kui kaua võttis aega teekond suurema rahani? Millised on nende parimad õnnestumised ja valusamad õppetunnid? Edukad äriinimesed tutvustavad oma isiklikku elu- ja ärifilosoofiat ning aitavad jõuda jälile, mis võiks tagada edu. Milles ikkagi peitub rikkaks saamise võti?
Minister Leimanni kui tõelise professionaali jaoks, ikkagi omaaegne Juhtide Kvalifikatsiooni Tõstmise instituudi direktor, oli see tõeline üllatus, sest ta ei näinud Kaasikul vastavaid eeldusi. “Ma olin ideeline looduskaitsja, ma ei uskunud, et tulevad sellised ajad, kus saan kapitalistiks. Olin looduskaitseinspektor ja üpris karm. Ka minu enda jaoks on see üllatus, et minust sai ettevõtja,” kommenteerib Kaasik (sündinud 1949), kes nooruses oli tubli vehkleja ja kes on istunud ka vehklemisliidu presidendi toolil. 1997. aastal erastas peaminister Tiit Vähi muldmetallide tehase Silmet ja kutsus Tõnis Kaasiku kaasa, pakkudes tõeliselt väärilist keskkonnakaitselist ülesannet – Silmeti radioaktiivsete jäätmete hoidla katmist. Selleks, et elu huvitavam oleks ja piirkonda väärtustada, alustas Kaasik ka oma ärisid.
Varemetest saab hotell
Saka mõisa varemed ostis ta 350 000 krooniga enampakkumise kolmandast voorust 2001. aastal. Saka varemed koosnesid lagunenud peahoonest, ohvitseride elamust ja katuseta garaažist. “Ma sain need vallasvarana ja tollane vallavanem pidas hinda väga kõrgeks. Tol ajal oli 350 000 krooni suur raha. Suurema väärtusega kui sama arv praegu eurodes. Aga ma sisendasin endale, et tahan seda, ja hakkasin oma mõtteid suunama. Mõtlesin selle projekti endale positiivseks. Minu jaoks oli see tuttav kant, mis võlub mind. See pangaalune mets, juga, mõisapark. Aastal 1971 kirjutasin Tartu ülikooli üliõpilasena diplomitöö teemal “Põhja-Eesti pankrannik ja joad”. Kaunil kevadpäeval mõõtsin seal Saka juga, kuni saabus Vene piirivalvur, arreteeris mu ja viis kordonisse. Tuvastati piirirežiimi rikkumine,” vestab Kaasik, kes hiljem kirjutas oma diplomitöösse pahameelega lause “Saka väärib paremat”. Ka diplomieelne praktika möödus Kohtla-Järve metsamajandis Endel Koljati käe all.
Saka mõis asub tõesti looduslikult väga kaunis kohas.
“Ma ei tea, palju on siia raha sisse läinud. Ma ei ole lugenud. See ei ole äriprojekt, investeeritud on vastavalt võimalustele ja vajadustele. Sellist asja saab teha samm-sammult. Hotell, konverentsikeskus, mõis, park – sellises loogilises järjestuses on toimunud ehitamine ja korrastamine. Lapse tegemiseks on vaja meest, naist ja üheksat kuud. Selle kompleksi loomiseks on vaja aega. Ei ole nii, et paned kolm korda rohkem raha ja saad tulemuse kolm korda kiiremini,” räägib Tõnis Kaasik Saka Cliff Hotel & SPA kümnendal sünnipäeval.
Nõuandeid mõisahotelli rajajale
Praegu oskab ta nõu anda, kuidas mõisahotelli luua. “Esiteks, põhiline on asukoht, asukoht, asukoht. Raplamaa soode keskele on raske klienti meelitada. Siin on pankrannik ja meri. Sellel asukohal on potentsiaali. See on asukoht, millele saab teenuse peale ehitada. Teiseks, siin tuli kõik ise teha – sidekaabel, puurkaev, kanalisatsioon koos puhastusseadmetega ja lisaks pean siia tooma ka tööjõu. Riik ja kohalik omavalitsus räägivad, et looge maale töökohti − meie oleme loonud 30 uut töökohta. Kuid maal, kus ühiskondlik transport puudub, on ka 5–10 kilomeetrit pikk maa ja tihti ei ole inimestel ka autot. Novembris kottpimedaga ei tule inimene tõukekelgu või jalgrattaga tööle. Pime, kole ja külm! Meil on vaja kokki, toateenijaid, koristajaid, aga nad ei sõida autoga. Nende palka ei mahu autoliising sisse. Inimesed käivad siia hotelli kulul taksodega tööl või mõned ka jalgratastega, kes elavad siin kõrval Saka külas. Linnas istub inimene trammi ja sõidab tööle, aga meil on leping taksofirmaga. Kui nüüd tahetakse maale töökohti luua, tuleb väga mõelda, kuidas inimene saaks liikuda ühest külast teise. Kolmandaks on vaja aega. Mõisa taastamisel on vaja järjepidevust, nagu inglise muruga − lõikad ja rullid ning nii 300 aastat järjest. See on hästi lihtne. Siin on ka nii. Ei mingit high-tech’i, vaid korrastad ühe objekti teise järel. Mul on tööl eraldi inimesed, kes vuntsivad päevast päeva vaid parki. Korrastatud park annab mõisale pool juurde. Ehitusturu madalpunktis õnnestus sõlmida leping Restor ASiga. Seda firmat ma usaldasin, aga ma ei uskunud, et nende hinnad on meile jõukohased. Kuid hinnad kukkusid kõvasti alla, sest 2009. aastal polnud neil tööd. Restor tegi täispakkumise ja mõnes asjas me ka kauplesime. Muinsuskaitse ei olnud mulle probleem, sest tahtsin ka ise korraliku asja teha. Projekteerija kooskõlastas muinsuskaitsega ja ehitaja tegi oma töö ning ma ise hoidsin end kõigi probleemidega kursis ja vahendajaid ei kasutanud,” räägib Kaasik, jättes mainimata, et kui hotell on käima läinud, siis see äriidee kopeeritakse ja ümbruskonda tekib hulgaliselt konkureerivaid majutuskohti. Lisaks erakapitalile tuleb konkureerida ka riigi- ja munitsipaalrahaga. Mõni mees on ikka nii osav, et suudab projekti käima panna valla- ja eurorahadega.“ Ma ise investeerin oma raha, aga mõni saab 80 protsenti võõrast raha. Küsisin raha, et Balti klint viia Unesco maailmapärandi nimistusse, aga mul jäi 0,25 punkti puudu. Kümme inimest istuvad ümber laua ja leppivad kokku, et Kaasik ei saa punkte täis, sest kõigile ju raha ei jätku. No Public Money Used − sellise sildi võiks panna mõisa ette,” naljatleb Kaasik. “Ma isegi ei suuda ette kujutada, kuidas oleks saanud 150-aastast muinsuskaitse all olevat objekti vääriliselt taastada, korjates kokku vähempakkumisi. Mul on vaja valgusteid saali − kas siis kuulutan välja vähempakkumise ja võidab küünal ning ma peangi võtma küünla. Vähempakkumisega ei saa osta mõisasse ajastule ja stiilile vastavat vana mööblit. Mööbli ostmiseks sõitsin abikaasa ja vana mööbli eksperdiga Inglismaale. Kammisime läbi mitmed Manchesteri lähedal asuvad hiiglaslikud antiikmööblilaod ja valisime välja, mida soovisime. Inglased toodavad siiani viktoriaanlikku vana mööblit. Liiga vanadel toolidel ei saa istuda, aga me ostsime möödunud sajandi alguse originaale. Näitasime näpuga, et see ja see. Kui sa tahad mõisat möbleerida, siis on see ainus võimalus. Aga kui mul on vaja hange korraldada, siis kuidas ma ostan inglise antiikmööblit vähempakkumisel, kuidas seda eelnevalt kirjeldada?” Kõige lõpuks peab hotelli pidamine ka end tasuma. “Meie tavaklient on eesti keskmisest jõukam nooremapoolne perekond. Suviti liigub ka busside kaupa välisturiste, lisaks konverentsituristid. Maine ja tuntus on ajaga tekkinud. “Ma ei mõtle selle maja juures majanduslikele riskidele üldse. See pole äriprojekt ja seega pole majanduslikke riske. Ma teen siin seda, mis mulle meeldib ning pakub rahuldust ja rõõmu.
Paavo Kangur „Tee rikkuseni, kirjastus Pegasus 2014
