MUHAMED, kõikide prohvetite seas eriline, kuid ka poliitik ja väejuht
Mõeldes Muhamedile, meenub ütlemine: „Kui poleks islamit, siis tuleks see välja mõelda." Paremat kui karm islam pole vist võimalik tahta, et hoida rahus keevalisi kõrbepoegi maades, kus islam on levinud. Islam algab Muhamedist. Nii kirjutab Harri Kingo raamatus „24 tarka“ Kes oli Muhamed, kelle õpetus tänapäevalgi mõjutab kümnete miljonite inimeste igapäevast elu?
Muhamed
570–632
Muhamedi tegelik nimi on Abu al-Qasim Muhammad Ibn Abd Allah Ibn Abd al-Muttalib Ibn Hashim. Ta sünnib aastal 570. Tema elulugu hakatakse üles tähendama alles mitu sajandit pärast tema surma ja need allikad annavad küll mõningast faktilist teavet Muhamedist, kuid nende suhtes on vajalik teatav allikakriitilisus, arvestades Muhamedi kui Allahi ainsa prohveti erilist staatust. Koraanis on vaid neli viidet Muhamedile, mis arvatakse kajastavat tema elu.
Muhamedi sünni ajal on Araabia poolsaarel kaks suuremat keskust. Meka on kaubandus- ja finantskeskus, Medina põllumajanduslik keskus. Poolsaarel elab veel suur hulk nomaadide rändhõime ja seeläbi on tollane Araabia poolsaare rahvastik kirju, takistades nii poolsaare majanduslikku arengut. Olukorda võiks seal vabalt permanentseks kodusõjaks nimetada – kõik sõdivad kõigiga, et karmides looduslikes tingimustes ellu jääda.
Islami traditsiooni kohaselt on Muhamed Aabrahami enda järglane. Ta sünnib Mekas ja elab seal esimesed 52 aastat oma elust. Muhamedi isa sureb juba enne poja sündi, ema aga siis, kui poiss on vaid kuueaastane. Nooruki kasvatab üles onu Abu Talib ja tema lapsepõlv möödub vaesuses.
Muhamedi ajal on kombeks saata noored mehed kõrbe. Kõrbe õhku peetakse puhtamaks ja juba tol kaugel ajal teatakse, et kõrb hoiab noored eemal linnaelu pahedest. Islami traditsiooni kohaselt tulevad kõrbes noore Muhamedi juurde kaks inglit, kes teatavad talle tema tulevasest missioonist, avavad ta rinnakorvi ja pesevad ta südant valge lumega. Traditsioon jutustab, et Muhamed kohtab ka kristlasest munka, kes ennustab talle prohveti saatust. Ilmselt tekib arusaamine oma missioonist Muhamedil juba nooruses.
Tagasi Mekas, alustab Muhamed tegevust kaupmehena ja abiellub 595. aastal jõuka lese Hadidžaga. Kuigi naine on Muhamedist 15 aastat vanem, on nende abielu õnnelik. Hadidža surmani ei ole Muhamedil liignaisi.
Muhamed on Mekas tuntud juba enne ilmutuste saamist. Legendi kohaselt on just tema see, kes näitab täpse koha, kuhu pärast pühakoha remonditöid tuleb tagasi panna Kaaba Must Kivi.
Ilmutused algavad Muhamedil 610. aastal, kui ta on 40 aastat vana, ja kestavad 23 aastat. Esimeses ilmutuses tuleb tema juurde peaingel Gabriel, kellelt Muhamed saab koraani esimese värsi ja teate, et ta on määratud Allahi saadikuks. Muhamed pole aga õnnelik. Ta arvab, et on langenud halbade deemonite ja kurja džinni pettuse lõksu, ja ei räägi oma ilmutusest kellelegi. Möödub kolm aastat, mil Muhamedil ilmutusi ei ole. Kuid ta on need aastad tugevas stressis ning pühendub palvetele ja enesevaatlusele.
Hadidža on esimene, kes usub Muhamedi ilmutustesse ja näeb temas prohvetit. Alates 613. aastast hakkab Muhamed oma ilmutustest avalikult rääkima. Kuid tema jutlustesse suhtutakse kodulinnas Mekas nalja ja põlgusega. Ta kogub siiski enda ümber väikese grupi järgijaid. Muhamedi usuline tegevus tekitab Mekas segadusi, linna valitsejad aga seda ei vaja. Mõjukad kaupmehed püüavad Muhamedi tema ilmutustest ära rääkida. Nad pakuvad talle head ametit ja soodsat abielu, mis aitaks teda tublisti karjääris. Muhamed aga ei ütle oma ilmutustest lahti. Vastupidi, need jätkuvad.
Ühel ööl teeb Muhamed koos peaingel Gabrieliga imelise rännaku. Ta külastab Gabrieliga nii põrgut kui taevast ja kohtub Aabrahami, Moosese ja Jeesusega. Koos Gabrieliga tõusevad nad üha kõrgemale ja lähemale Allahile endale, kuni Gabriel soovib tagasi pöörduda, sest tema tiivad hakkavad Allahi pühaduse kiirgusest kõrbema. Muhamed on oma staatuselt isegi kõrgem kui peaingel Gabriel, kes Allahi ligiolu välja ei kanata.
Saabub aasta 619. Surevad tema naine Hadidža ja onu Abu Talib, tänu kelle tugevale positsioonile võis Muhamed ennast Mekas kindlana tunda. Muhamed on sunnitud ümber asuma Medinasse, sest onu kaitseta ähvardab teda kodulinnas surm. 622. aastal lahkub Muhamed öö varjus koos kaaslastega Mekast. Ta asub elama Medina äärelinna, kuhu ta laseb ehitada maailma esimese mošee. Seal saab ta Allahilt ilmutuse, et nüüdsest peab palvetama näoga Meka, mitte enam Jeruusalemma poole olles.
Järgnevad aastad ühitab Muhamed endas nii poliitiku kui prohveti ameti ja need mööduvad Medina ja Meka pingelises poliitilises ja sõjalises vastasseisus. Kuigi prohvet, ei keeldu Muhamed vägivallast. Kui olukord seda nõuab, kasutab ta oma vastaste suhtes sõjalist jõudu. Aastal 630 marsib ta suure väega Meka vastu ja vallutab linna. See vallutus ühendab Araabia poolsaare hõimud ühtse keskvõimu, kalifaadi alla. Meka saab kalifaadi poliitiliseks ja religioosseks keskuseks.
Muhamed kaotab aristokraatia privileegid ja ilmalikud hierarhiad ning ametnike karjääri aluseks saab nende võimekus. Ta tõstab Meka kõrgemaks hõimude huvidest ja tülidest ning annab laiali pillatud hõimudele ühtse religiooni. Kaks aastat hiljem, 632. aastal, teeb Muhamed palverännaku Kaaba pühamusse, mis paneb aluse islami palverännaku traditsioonile.
Muhamedi eraelust on teada vaid suulise traditsiooni alusel. Kokku on tal pärast oma esimese abikaasa surma, kellega ta elas 25 aastat, veel 12 naist. Noorim neist on vaid kuueaastane. Abieluline lähedus Muhamedi ja noore Aisha vahel saab teoks kolm aastat hiljem. Muhamedi abielud on poliitilised lepingud, hoidmaks kalifaadis rahu ja tasakaalu. Vaatamata oma maisele ja religioossele võimule elab Muhamed ise askeetlikult ja on enese suhtes äärmiselt nõudlik.
Mõni kuu pärast oma esimest ja viimast palverännakut Muhamed haigestub. Ta sureb paar päeva hiljem, 8. juunil 632. aastal oma noore naise Aisha juuresolekul.
* * *
Enne islami teket oli araabia hõimudel palju hõimujumalaid, kes olid tavaliselt seotud kas mõne puu, kivi või mäega. Mekas, Kaaba pühamus, oli tervelt 360 jumalakuju. Enne Muhamedi valitses araablaste seas sisuline religioosne kaos ja see oli piirkonna arenematuse põhjus – puudus hõime ühendav kõrgem ideaal. Araablased vajasid religiooni, mille ümber koonduda ja mille najal saada ühtseks rahvaks, ühiskonnaks ja riigiks. Sellist ühendavat ideed ja ideaali Muhamed ka pakkus.
Religioonide areng on areng vaimude kultuselt polüteismile, sealt monoteismile ning seeläbi jõudmine jumala kolmsuslikule käsitlusele. Seda teed on arenenud kristlus, kuid ka hinduism, budism ja dao õpetus, milles igaühes on oma absoluudi kolmsuslik käsitlus. Kuigi islam tekkis sajandeid pärast kristlust, ei võtnud see üle kristluse Jumala kolmsuslikku käsitlust, vaid lähtus juutide monoteismist. Islamis puudus kristlusele omane arusaam Jumala teisest ja kolmandast isikust. Oli vaid Allah ja tema prohvet Muhamed, kelle läbi ilmutati jumalik koraan.
Kohe pärast Muhamedi surma lõhenes islam ja tekkisid vastuolud, sest Muhamed ei nimetanud endale järglast. Suurem moslemite grupp valis järgmiseks islamiriigi juhiks ehk kaliifiks prohveti sõbra Abu Bakri. Väiksem rühm arvas, et Muhamedi järglaseks on Ali Talib. Abu Bakri toetajatest said sunniidid, Ali toetajatest šiiidid.
Kes on Muhamed islamis? Prohvet on islami kohaselt prohvet vaid oma rahvale. Muhamed oli aga kõikide prohvetite reas eriline – ta oli kõige viimane prohvet ja seeläbi tähtsam kui kõik talle eelnenud prohvetid, kelle hulka kuulub ka Jeesus. Muhamed oli inimene inimeste seas, kuid ta oli ideaalne inimene, kogu maailmale eeskujuks. Muhamed oli koraani esimene ja kõige autoriteetsem tõlgendaja ja kommenteerija. Moslemid on tänaseni jäänud koraani mõtestamisel Muhamedi antud selgituste juurde. Koraan anti Muhamedi kaudu kogu inimkonnale ja see saab olla vaid araabiakeelne, mistahes tõlge oleks juba Allahi sõnade moonutus ja lubamatu.
Muhamedi kirja pandud koraani kohta on kaks arusaama. Esimene neist on islami traditsiooniline vaade, et koraan on jumala ilmutus Muhamedile ja see anti Muhamedile sõna-sõnalt just sellisena, nagu see on meie päevil. Raamatuna on koraan koopia taevasest koraanist. Teine arvamus on, et koraan rajaneb küll Muhamedi mõtetel, kuid sisaldab ka tema järgijate ideid ja vaateid ning on seeläbi paljude autorite koostöö. Koraani ametlik tekst koostati 7. sajandi keskpaiku, mil see ka ilmus.
Koraan koosneb 114 peatükist ehk suurast ja on mahult umbes võrdne uue testamendiga. Koraani koostamisel pole järgitud ajalist põhimõtet, peatükid on reastatud vastavalt pikkusele, nii et alguses on kõige pikemad, arvata, kõige hilisemad peatükid. Koraan on ebaühtlane, seal on vaheldumisi hoiatusi, üleskutseid, usuliste vastaste kriitikat, norme, ajalookatkeid, ettekirjutusi ja palveid. Islam tunnistab nii juutide toorat kui kristlaste evangeeliume, kuid peab koraani neist kõrgemaks, sest see on jumala viimane ja kõige täiuslikum ilmutus.
Olulised raamatud koraani kõrval on „Sunna“ ja „Hadith“. Muhamed jutlustas palju ja tema teod ning sõnad märgiti tema eluajal üles. Umbes 8.–9. sajandil koondati kõik tema elu puudutavad tekstid kokku „Sunnaks“ ja „Hadithiks“. Mõlemast raamatust on leida prohveti tegude kirjeldusi, koraani tõlgendusi, lausutud sõnu ning juhiseid eluks.
Koraani keskne doktriin on õpetus ainujumalast. Kõik religioonid on islami kohaselt õpetanud ühte ja sama jumalat, kuid islam on neist viimane ja kõige täiuslikum. Nagu kristluse Jumal, nii on ka islamis jumal Allah kõige looja ning halastav ja armuline. Allah on islamis kõikvõimas, tema tahtest sõltub kõik, alates inimese sünnist kuni surmani, samuti see, kas inimesele saab osaks lunastus või hukatus. Selles mõttes on islam deterministlik – inimese vaba tahte osakaal on islamis minimaalne. Kuid islamis on ka vabameelsemaid suundi, mis jätavad inimesele vaba tahte ja valikuvõimalused. Muhamed ilmselt tundis Jeesuse õpetusi ja kristlust, kuid islam ei pea Jeesust jumala pojaks ja eitab Jeesuse ristisurma.
Kuigi Muhamedi ilmutus muutis tervet araabia maailma, ei kõrvaldanud see muutus rahva mälu. Paljud varasemad lokaalsed kombed ning arusaamad jäid islamis püsima. Näiteks säilis usk kõrbevaimudesse ehk džinnidesse. Ilmekam näide iidsetest traditsioonidest, mis islamisse sulandusid, on Mekas asuv Kaaba tempel ja sealne püha Must Kivi, kuhu moslemid palverännakuid sooritavad. Pärimuse kohaselt olevat Kaaba pühamu ehitanud Aadam. Must Kivi langes taevast ja oli jumala teade, kuhu pühamu rajada. Must Kivi olnud algselt valge, kuid muutus inimeste pattude pärast mustaks.
Islami eetika võttis paljut üle Pärsia ja Kreeka eetikast ja kui see kokku võtta, siis on see eetika väljendatav põhimõttega, et olenemata seisusest ja staatusest on iga inimene kohustatud järgima jumala tahet ja hoiduma kurjast. Muhamedi õpetuste nõue oli vaeste ja väetite kaitsmine. Inimese ekspluateerimine on islami järgi patt – see arusaam põhineb koraanis toodud Allahi hoiatusel, et kui saabub viimne kohtupäev, siis mõistetakse teiste ekspluateerijad igaveseks ajaks hukka. Veri on islami kohaselt püha, seda ei tohi ilma seadusliku aluseta valada. Süütu vere valamine on sama, mis oleks kogu inimkonna mõrvamine.
Islam kaitseb au, seega ei ole islamis solvamine ja pilkamine lubatud. Naiste au ja vooruslikkust peab austama igas olukorras. Näljast tuleb toita, paljast riietada, haavatut või haiget ravida ja seda sõltumata sellest, kas nad kuuluvad islami kogukonda või on vaenlased. Uskuja viis kohustust on usutunnistus, palvus, annetamine, paast ja palverännak. Moslemile on alkohol, sealiha ja verest valmistatud toidud keelatud. Truudusetust karistatakse koraani kohaselt surmaga ning vargal tuleb käsi maha raiuda. Keelatud on liigkasuvõtmine. Koraanis on veel palju küllalt otsekoheseid ja julmi käske, kuid tänapäev on paljudes riikides sellisele rangusele siiski leevendust toonud.
Palvete kord on islamis väga range. Moslemid palvetavad viis korda päevas näoga Meka poole. Enne tuleb nägu ja käsi pesta puhta voolava vee või kui seda pole, siis liivaga. Enamikul juhtudel pestakse ka jalad puhtaks. Palvus peab toimuma puhtas paigas, mis on tavaliselt pühakoda, kuid võib ka piirduda palvevaibaga. Palvuse ajal ei kanta jalatseid ja naistel peavad olema juuksed kaetud. Palvus seisneb palvekummardustes, mille käigus loetakse usutunnistust ning palutakse õnnistust prohvetitele ja kõigile moslemitele.
Nagu paljud teised religioonid, ei tee ka islam inimestel vahet nende varanduse, seisuse või rassi alusel. Ja nagu paljudes teistes religioonides, on see üllas põhimõte reaalses elus ka islamis ellu viimata. Islamis on õiglus olulisem kui õigus – seda mõistetakse kui kooskõlalisust jumala tahte ja seatud asjade korraga ning õigus peab sellele alluma. Siin on analoogia nii kristluse kui dao õpetuse põhimõtetega: jumalik asjade seatus on alati kõrgem inimeste õigusest.
Islami jaoks on iseloomulik elamine hõimus või kogukonnas. Ühest küljest asendab kogukond ja selle hool iga liikme eest läänelikku sotsiaalabisüsteemi ja annab inimestele kindlustunde vanaduseks. Teisalt aga ei lase see kord kogukonna liikmetel teha karjääri, sest kohustused hoiavad neid rangelt kogukonnas. Kui lääne inimene on üksikindiviid, siis moslemite eetika on alati pere-, kogukonna ja hõimukeskne.
Kunst on islamimaades arenenud täiesti teist rada kui mujal, sest keelatud on nii jumala, Muhamedi kui olendite kujutamine, nii et islami kujutav kunst on taandunud kas väga keerukate mustrite loomisele või siis kirjakunstile. Muhamedi kujutamine on asendatud tema nime kunstipärase kirjutamisega. Kuid seevastu on arenenud islami luule ja muusika.
Muhamed kritiseeris nii juute kui kristlasi, kuid ei õhutanud kellegi tagakiusamist. Pigem levis araablaste seas juutide ja kristlaste suhtes üleolev põlgus. Kristlik maailm on islamisse suhtunud seevastu alati varjamatu vaenuga. Kogu keskaja oli islam kristlusele vastuvõetamatu. Luther nägi Muhamedis Antikristust. Selliseks negativismiks andis talle põhjust Muhamedi elu – ta oli abielus mitme naisega, ta oli poliitik ja võimur, ta pidas sõdu ja lasi tappa inimesi. Ka Muhamedi surm tavalise inimesena oli kristlaste silmis tähenduseta, kui seda võrrelda Jeesuse surma, ülestõusmise, taevasse mineku ja Trööstija Vaimu väljavalamisega. Ometi tuleks kristlikul maailmal olla islamile tänulik, sest just islamimeelse araabia maailma kaudu jõudsid Euroopasse Kreeka-Rooma antiikautorite tööd, nende mõte ning algas renessanss ning järgnev valgustusajastu.
Kui hinnata Muhamedi pärandit, siis ta saavutas oma 23 aastat kestnud kuulutamisega täiesti uskumatu tulemuse. Muhamedist sai alguse koraan ja selle tõlgendamise traditsioon ning sellest sündis täiesti uus religioon. Muhamedi religioosne tegevus avaldus omakorda araablaste sotsiaalses elus ning see sügav religioosne muutus kutsus ellu terve uue kultuuri, mida me tunneme araabia kultuurina. Inimajaloos on ehk vaid mõni üksik, kes võiks tagasi vaadates öelda, et just temast algas maailmas uus religioon ja uus kultuur, ning kes on kõige selle uuega maailma saatust ja tulevikku enam mõjutanud kui Muhamed.
Harri Kingo, „24 tarka“, Ajakirjade Kirjastus 2015
