Ervin Abeli poeg Margus: Kolme-nelja-aastaselt ma ei tajunud, kui kuulus mu isa on

Kui Margus Abel lasteaias käis, pandi ta rohutirtsu mängima – Ervin Abeli poeg, küll saab hakkama. Aga Margus ei tahtnud rohutirts olla. Näidendis mängida küll, aga mitte mingit tirtsu, kes peab veel ka viiulit kääksutama. Väike Margus käis isaga suviti ringreisidel kaasas ning näitlemine oli tema jaoks iseenesestmõistetav.

Ent lavakasse ta sisse ei saanud ning see oli šokk. Hoolimata sellest on ta oma estraadikavadega teinud Eestile mitu tiiru peale ning talle on antud ka Oskar Lutsu nimeline huumoripreemia.

Näe, Abeli poeg!

Margus räägib, et kuigi vanemad soovitasid tal ajakirjandust õppida, kiskus teda hoopis lavakasse. Abeli poja tiitliga sai ta eksamitel mitut puhku kokku. Teda paluti etendada etüüd Ervin Abelist ning samuti kuulis ja tundis ta teiste kandidaatide pilke ning sosinaid: „Näe, Abeli poeg!“

Kuigi ta pettumust ukse taha jäämisest välja ei näidanud, oli see tema jaoks täielik krahh. Ta tundis, et Ervin Abeli pojana oli tal kohustus sisse saada, et isa nime mitte alt vedada.
Margus sündis ajal, mil tema isa kuulsus ning edu olid täies õies. Just siis hakkasid riburadapidi valmima legendaarsed filmid „Mehed ei nuta“, Noor pensionär“, „Siin me oleme“. Kiire rolliga oli Ervin Abel end juba varem kuulsaks mänginud, aga need, nüüdseks kultusfilmideks saanud teosed, tõid Abeli, Nõmmiku ja teised seal mänginud näitlejad iga eestlase koju. „Kolme- või nelja-aastaselt ma ei tajunud, kui kuulus mu isa on. Ka siis, kui 1978. aastal olin filmi „Siin me oleme“ võtetel kaasas, ei teadvustanud ma endale, et isa on kuulus, võib-olla oli põhjuseks see, milline meeskond seal koos oli. Nad kõik olid ju kuulsad, ma tundsin ja austasin neid – tollane kodune kasvatus eeldas seda.“ Margus mäletab, et seltskond sobitus hästi kokku, oli ühtne, sõbralik mängupere, kes koos lustis.

Ervin Abelist on ilmunud Kirsti Vinküla kirjutatud ja kirjastus Menu välja antud raamat.

„Loomulikult, tänaval koos isaga jalutades panin tähele, kuidas inimesed järele vaatasid ja naerda kihistasid: näe, Abel või Kiir. Alguses ei saanud sellest aru. Hiljem hakkas kohale jõudma, et inimesed austavad isa. Püüdsin tema kõrval ennast siis ka paremini üleval pidada.“
Tundidest katsus Margus sageli ära nihverdada, küll aga oli tema esimene, kui vaja mõni üritus korraldada. Taidluses oli noor Abel aktiivne: mängis näidendeis ning kirjutas ja lavastas neid. Mõnuga.

Isaga ja isata

Ervin Abel võttis suvistele ringreisidele kaasa kogu pere. Ervinile meeldis kalal käia ja paar korda võttis ta pojagi ka kaasa, aga temale jäi see kirg võõraks. Omapüütud esimest kala Margus siiski mäletab: see oli väike Tamula järve ahven.

Kui Margusel oli probleeme pikamaajooksuga – ta käis spordiklassis –, hakkas isa tema treeneriks. Iga päev käisid noor ja vanem Abel Mustamäel parditiigi juures trennis: Margus jooksis ümber tiigi, isa võttis aega ja kirjutas üles. Kolm korda nädalas käisid nad jalgpalli mängimas: isa söötis, poiss lõi peale. „See oli meie kvaliteetaeg, nii palju kui isal seda vaba aega oli,“ räägib Margus.

„Kui isal olid tekstipaberid käes, siis pidi vaikus olema majas.“ Seda viimast lause osa Margus sosistab. „Ega me sellepärast kurvad ei olnud, vastupidi – saime õega rahulikult mängida. Reeglid olid paigas: läksime ilusti teise tuppa, mängisime oma mänge. Vaikselt, ei pea ju lärmama. See oli harjumus.“ Õde Kersti on Margusest viis aastat noorem.

Üldiselt oli Ervin pere seltsis pigem tõsine kui naljamees. Aga piisas sellest, kui helises uksekell ja ukse taga oli keegi kolleeg – kohe hakkasid tulema naljad. „See, milline ta oli kodus ja milline kodust väljaspool, oli nagu kaks erinevat Ervinit,“ mäletab poeg.

Marguse ema Tamara, kelles on nii ukraina kui eesti verd, oli samuti lühikest aega näitlejanna. Tamara õppis draamateatri õppestuudios, Ervin oli näitlejatöö kõrvalt seal õppejõud. Ervin otsis oma etendusse osatäitjat, meenus tütarlaps stuudiost ja nii see suhe algas. Teatrist tuli Tamara ära siis, kui jäi lapseootele. Ervin ütles, et on suuteline ise üleval pidama oma naist ja lapsi, naine ei pea tööd tegema. Hiljem sai Tamarast lasteaiakasvataja ja õpetaja.

Margus oli 18, kui isa suri. Mida tunneb üks 18-aastane poiss, kui isa ära sureb? „Tühjust,“ vastas Margust.

Ervin Abelil oli vähktõbi, mis avastati lõppfaasis – elada jäid vaid mõned kuud. „Ema ütles, et tal olid enne matuseid juba kõik pisarad ära valatud,“ lausub Margus. Praegu on 76-aastane Tamara pensionil, aga poja sõnul endiselt nooruslik ja aktiivne.

Estraadile

Kui lavakas õppimisest asja ei saanud, viis Margus paberid pedasse kultuuritöö erialale. Ja siis ühel ilusal päeval luges ajalehest, et Dajan Ahmetov loob estraadistuudio, kuhu ootab õpilasi. „No nii. Sellega oli täpselt sama lugu nagu lavakasse minekuga – ainuvõimalik tee. Oli selge, et sinna ma lähen,“ ütleb ta. „Ega mul tol ajal ei olnud ka mingeid plaane, mida edasi teha.“

Stuudios läks kohe õppimiseks ja proovimiseks, esimesed lavaristsed saadi kohvikklubides. Aasta oli siis 1993. Varsti kutsus Dajan estraadistuudio oskusi vaatama Toivo Tootseni ja Raimo Aasa Rametost – Eesti Raadio meelelahutussaadete toimetusest. Nii algas Margus Abeli tee „Meelejahutajas“. „Siis puutusin esmakordselt kokku korüfeedega, kellega käisime esinemas mööda Eestit ja kellelt oli palju õppida,“ ütleb Margus. Ines Aru, Luule Komissarov, Lembit Sibul, Enn Kraam ja paljud teised olid Margusele eeskujudeks ja lavapartneriteks. Hilisemal perioodil oli eeskujuks ka Hans Kaldoja: tema esinemismaneer ja stiil ja hääldus – see puhas, vana hea klassikaline näitleja diktsioon –, mis pani Margust ennast kuulatama, mida ja kuidas ta ise laval teksti esitab.

Estraadist saigi Marguse töö. „Esimestel aastatel kohe kindlasti tundsin, et nüüd olen omas elemendis,“ kinnitab Margus. „Olin väga entusiastlik, kogu aeg kirjutasin uusi tekste. Eks jäi „Meelejahutajast“ ka see harjumus sisse, seal oli pidevalt vaja midagi uut välja mõelda.“
Margus kirjutas, tõlkis (peamiselt vene keelest), esines ja katsetas. „Alguses oli see ilus: seda ma tahtsin, see on nüüd käes. Siis hakkasid tekkima raskused, tuli esimene kriitika, näiteks öeldi minu kohta, et tahan isa nimega kuulsaks saada. Mulle oli see tähelepanu ja kuulsus ootamatu, lõi ehk veidi pähe. Sai ka igasuguseid lollusi tehtud. Sain aru, et nii edasi minna ei saa,“ räägib ta.

Isad ja pojad

Margus Abel nimetab ennast humoristiks ja koomikuks, võtab teha ka õhtujuhi töö, kui palutakse. Ta arvab, et ta huumor on heatahtlik, ta ei taha kedagi solvata, vaid püüab teha selliseid nalju, et publik tunneks ära iseenda – et neilgi on selliseid asju juhtunud, mille üle humorist nalja viskab. „Mul on ka natuke satiiri, aga väga vähe, ja sel juhul tuleb kaasa mõelda,“ lisab ta.

„Kolleegid on minu kohta öelnud, et mul on üks suur pluss ja üks suur miinus. Pluss olevat see, et olen tohutu abivalmis, alati aitan kõiki, endale mõtlemata. Suur miinus olevat see, et olen alati abivalmis... Mõnikord tunnen, et võetud kohustusi on natuke liiga palju, need segavad oma elu. Olen hakanud natuke valima, aga alati see ei õnnestu.“

Margusel on hea meel, et ta võib esineda praegu just nii palju, nagu aega või tahtmist on, sest see pole ta põhitöö. Igapäevast leiba teenib ta Tallinna Ülikooli Pedagoogilises Seminaris õppejõuna. Kui ta sama kooli noorsootöö eriala kiitusega lõpetas, siis tehti talle ettepanek sinna õppejõuks jääda. Ta õpetab eesti rahvakultuuri, vaba aja programmide metoodikat, teatriõpetust, avalikku esinemist ja teisi aineid, mis on talle hingelähedased ning milles on tal ka isiklikku kogemust. „See on rakenduskõrgkool, seal on palju praktikat, ma saan tuua näiteid otse elust, ma ei räägi ainult teooriat,“ ütleb ta.

Margus on rahul. „See on mul esimene ametlik töökoht, lepinguga, mul on ametlik kuupalk, millega saan alati arvestada! Mul on maksud makstud,“ rõõmustab ta. „Nüüd on esinemine jäänud hobiks, olen iseenda peremees: kui tahan, siis esinen, kui ei taha, siis mitte. Mul on valikuvõimalus, kellele ja millal esineda. Ja raha pärast ei pea seda tegema, kui ei taha.“

Ta käsitleb õpetamist kui vastastikust suhtlemist õpilastega. Ka tunneb ta, et on hingelt noorem kui passis kirjas ja oletab, et ehk noorte seas olemine hoiab teda ka noorena. „Arvan, et mul on noortele palju anda, samas ka need üliõpilased annavad mulle palju. Vastastikku kasutame üksteist ära: nemad õpivad minult midagi, see tähendab, et ma õpetan neile midagi, ja samas õpetavad nemad mulle.“

Abeli, Nõmmiku, Laatsiga komöödiad on küll juba 30-40 aastat vanad, enamusel eestlastest on need peaaegu peas, ent ometi vaadatakse neid endiselt. „Mis sest, et peas, ikka ajab naerma, hakkan juba varem naerma, sest tean, mis tuleb,“ ütleb Margus. „Ju siis neis filmides on midagi aegumatut, suurt, meisterlikult välja mängitut.“

Kas perenimi on Margust elus aidanud või hoopis koormaks olnud?
„Nii seda kui teist. Abeli nimi on mind ka aidanud, kas või estraadiga alustamise aastatel – tuldi vaatama ju Ervini poega, et kas käbi on kännust kaugele kukkunud või ei,“ arutleb Margus. „Oli, mis oli. On olnud häid aegu ja halvemaid, kes seda enam teab. Uhke olen küll, et mu isa oli ja loodetavasti veel tükk aega on inimeste südames.“
Humoristiga jutuajamise lõpuks võiks ometi ka üks nali kõlada. Margus Abel soovitab kõigile optimist olla, sest optimistid näevad isegi surnuaias ristide asemel ainult plusse.

Elukiri