ANDREI MIRONOV: legend tänu "Briljantkäele" ja "12 toolile" ka Eestis

Millega Andrei Mironov eestlaste mällu on jäänud? Filmiga „Briljantkäsi“? Või Ostap Benderina filmis „12 tooli“? Või filmiga „Mees Kaputsiinide bulvarilt”? Mironov oleks praegu 76aastane, aga ta suri 16. augustil 1987 Riias külalisetenduse ajal. Raadioajakirjanik Haldi Normet-Saarna kohtus Moskvas tema lesega ja rääkis varalahkunud tähest. Nüüd on see raamatus „Kohtumised legendidega“.

Võib-olla peaks alustama sellest, et tal oli jalustrabav naeratus. Millele aja möödudes lisas oma varjundi hingekriipivalt nukker pilk. Siis tuleks veel lisada ebajumala staatus aastakümnete tagusel laial kodumaal. Ja mitte ainult. Sõprust ja koostööd ihaldasid kuulsad tegijad ka mujalt maailmast.
Temast on uskumatult palju räägitud, kirjutatud,lauldud, fantaseeritud ja legende loodud. Lahkudes siitilmast pea kakskümmend kaheksa aastat tagasi, jättis mees endast maha totaalselt tühja koha. Tänaseni.

Särav ja ekstsentriline näitleja jäi mulle esmakordselt silma „Briljantkäes” – see Gaidai superfi lm jooksis Eesti kinodes siis, kui olin alles koolilaps. Gena Kozodojev hüüdnimega Krahv oli lootusetult naljakas oma ühtaegu rafineeritud ja äpulikus olekus.

Valitud kohti grotesksest komöödiast võis ja võib ikka vaadata nõrkemiseni ning kuulus kolmik Mironov-Papanov-Nikulin troonib jätkuvalt vene komöödiafi lmi tippude seas. Edaspidi Moskvas käies sai aegapidi selgeks, et Satiiriteatrisse mul asja pole, sest pilet selle maja etendusele oli ja jäi eluvõõraks unistuseks. Mironovi koduteatri repertuaar lasus lõviosas tema õlul ja etenduste eel püsis välisuks vaevu hingedel. Tuli leppida filmidega, mille seas temaväärilisi oli paraku vähe. Läksid aastad ja ma sain kolme Mironovist kõneleva raamatu omanikuks. Lisaks hulk videokassette erinevate filmide, etenduste ja kõikvõimalike muude esinemistega. Tagatipuks sattusin nägema PBK-s mälestussaadet, milles rääkis kuulsa näitleja lesk Larissa Golubkina, samuti näitleja.

See oli 8. märtsil 2001. aastal, kui pühitseti staari 60. sünniaastapäeva. Sealsamas tegingi otsuse Larissa Ivanovna üles otsida, et tema abikaasa Andrei Mironovi lugu jõuaks ka meie raadiosse.
Koduse telefoninumbri sain uskumatult lihtsalt sealtsamast Vene Armee Akadeemilisest Teatrist, kus Golubkina töötas. Esimese küsimise peale anti. Ka proua ise võttis esimese helistamise peale kohe toru. Aga see oli alles algus. Tõsiasi, et mind niisama lihtsalt jutule ei võeta, sai kiiresti selgeks. Naine oli napisõnaline, vabandas end välja pliidil üle keeva supiga ja palus mõne päeva pärast tagasi helistada. Helistasin. Nüüd öeldi, et jaa-jaa, ega vastu ei olda, aga helistagu ma ikka uuesti, sest elu on tihe ja igasuguseid asju võib vahele tulla. Nii ma siis valisin juba pähekulunud numbrit iga paari-kolme päeva järel ega suutnud oma vestluskaaslaselt kuidagi seda maagilist kohtumispäeva välja võluda. Põhjuseks muidugi ootamatud esinemised – Golubkina oli mitte ainult draamanäitleja, vaid ka ooperiklassi lõpetanud koolitatud laulja. Teisipidi aga tähendas see minu põhjalikku testimist.

Lõpuks koitis õnnepäev. Kui kokkulepitud ajal uks avati, tundus see kõike läbielatut arvesse võttes hetkeks küll ebareaalsena. Kuni väikese valge puudli äge klähvimine jälle maa peale tagasi tõi.

Istusime laua taha, kuhu olid ilmunud pudel valget veini ja suur juustuvaagen.
Mind oli oodatud. Proua vaatas mulle oma kavalarmsa kassinaeratusega otsa ja teatas: „Kõigepealt on mul hea meel, et tulite Moskvasse, ja siis on mul hea meel, et just nimelt Eestist!”
Pidasin seda tavaliseks viisakuseks ning võtsin vaikselt hoogu, et hakata ridamisi esitama perenaise abikaasat puudutavaid küsimusi, aga võta näpust, Larissa Golubkina otsustas hakatuseks rääkida hoopis endast. Loomulikult võis seda mõista – ta oli ammu tüdinud olemast teatud seltskonnale, kuhu kuulusid ka meedia esindajad, üksnes Mironovi naine. Lõppude lõpuks oli daam ju hinnatud tegija ka ise, nii näitleja kui lauljana.

Niisiis, miks Larissal oli hea meel, et olin Eestist? Mulle jutustati tudengipõlve kohtumisest Leningradi spartakiaadil ühe eestlasest kunstiüliõpilasega, ja sedavõrd suurest kiindumusest, et isegi eesti keele õppimine oli päevakorras. Aga spordipidu sai otsa ja noorte teed läksid lahku. Edasistest sündmustest, mis panid teatritudengi elu juba vurrina keerlema, rääkis Larissa nii: „Umbes poole aasta pärast kutsuti mind „Husaariballaadi” võtetele. Film osutus uskumatult populaarseks ja kogus hoobilt ligi 50 miljonit vaatajat. Mina hellitasin lootust, et ehk näeb seda lugu ka minu unistuste prints Eestis. Muidu aga sõitsin selle kinoimega palju ringi nii meil kui mujal ja kuskil välisriigis sain tuttavaks meie oma vene filmidiivaga, kes mulle ühel ilusal hetkel lõbusalt kuulutas, et tema juba teab, kellele ta mind kodus tutvustab. Kui olime Moskvas tagasi, kutsus ta mind oma sünnipäevale ja … tutvustas Andrei Mironovile. Olin küll elevil, ent samas ikka veel oma platooniliste tunnete mõju all ega osanud esimese hooga uut sõpra üldse vääriliselt hinnata!”

Larissa naeris, et see oli siis lõppkokkuvõttes ikka üks ebaõnnestunud kohtumine ja et Mironovi repertuaaris olevat olnud ka üks täpselt sellenimeline laul. Mis tähendas loomulikult seda, et lisaks geniaalsele näitlemisoskusele tegi Andrei endale nime ka laulude esitajana. Kuulus läti helilooja Raimonds Pauls olevat kord meenutanud, millise fantastilise kergusega suutis draamanäitleja Mironov laulda ja kuidas ta kolleegidega võrreldes haaras muusikat otsekui lennult ja laulu mõtte endale omaseks tegi. Kohtunud kunagi filmi „Kolm pluss kaks” helisalvestusel Riia stuudios, jäid nad sõpradeks kogu eluks. Heliseadest vabu hetki kasutasid nad aga koos musitseerimiseks – Andrei laulis oma lemmiku Armstrongi ja teiste džässikuulsuste laule, Pauls saatis teda klaveril.
„Pauls rääkis ka, kui rabatud ta oli elegantsist, millega Andrei laulude saatel liikuda oskas. Aga noh, ega ta oma filmi- ja teatrirollideski ühtki juhuslikku sammu teinud.

Kui need polnud just tantsulised ja muusikast saadetud, siis vastava tegelaskuju olemusele täiesti iseloomulikud kindlasti. Alustades või Ostap Benderi tiigrikõnnakust ja lõpetades Gena Kozodojevi närvilise hüplemisega.”

Märkamatult oli Larissa meenutustes põhirõhk temalt endalt abikaasa poole nihkunud.
„Aga tulles tagasi meie esmakohtumise juurde – Andrjuša polnud meie tutvuse hetkeks veel mänginud kultusfi lmis „Briljantkäsi”. Lõpetanud äsja teatrikooli, oli ta lootustandev noor näitleja, kel selja taga juba mõned tugevad rollid Satiiriteatris.Kõige selle juures oli ta nii õnneks kui õnnetuseks väga kuulsate vanemate laps. Tema ema-isa Maria Mironova ja Aleksandr Menaker hiilgasid juba aastakümneid estraadilaval ning olid oodatud staarid ka väljaspool kodumaad.

Andrei, kes oli küll armastav poeg, ei sallinud silmaotsaski, kui temast räägiti kui tuntud artistide pojast, kellele isaema kuulsusesärast ka üht-teist pudenenud oli. Nõnda võttiski ta endale kohustuseks tõestada iga päev ja iga tund, et on hea näitleja tänu iseendale, mitte vanematele.”
Kui nende tutvumisest oli möödas pool aastat, palus Andrei Mironov Larissa Golubkina kätt. Aasta oli 1963 ja nooruke näitlejanna ehmatas päris ära. Äsja oli alanud tema tähelend – filmid, mitmesugused rollid, pealegi polnud õrna aimugi, missuguseks elu ülepea kujunema hakkab. Takistas hinge takerdunud romantiline tunne Eesti tudengi vastu.

„Nii et Andrjušale ütlesin tookord ära. Mõistagi oli põhjusi teisigi. Kartsin ka tema pretensioonikaid vanemaid, eriti ema. Aga elu läks edasi. Mul oli palju tööd, mängisin filmides, sõitsin ringi ja … aeg-ajalt kohtusin Andreiga. Ning ikka tavatses ta küsida: miks sa küll ei taha mulle naiseks tulla? Ükskord nähvas naeruga pooleks, et huvitav küll, kõik tahavad minuga abielluda, ainult sina mitte! Selle peale ma vastasin talle: eks siis abiellugi nende kõigiga!”

Siinkohal meenutasin asjakohaselt, kui sümpaatselt laulis Mironov naisevõtust telefilmis „Õlgkübar”. Okudžava sõnadega ja puha. Sellest aga arenes meil väike mõttevahetus teemal Mironov ja tema lugematud filmid ning telelavastused. Mingi hulk neist oli ju selgelt panustanud üksnes staari talendile ja sarmile. Seega võis kahtlemata tekkida küsimus, miks ta üldse sellistes keskpärastes üllitistes kaasa tegi.

Teatrirollidest kandis suur osa geniaalsuse pitserit – nii olid otsustanud kriitikud ja vaatajad, kõik tema talendi austajad. Hlestakov, Don Juan, Prissõpkin, Figaro, Velossipedkin, Tšatski… Klassikalise mängu reegleid arvestav, nõtke ja samas groteskses laadis lahendatud roll, ekstsentriline lähenemine oma tegelaskujudele – see oli laval vaid Mironovile omane ennenägematu ja järeleaimamatu tase. Mis ei tähendanud, et ta poleks olnud veenev ka teistsugustes tingimustes, ent kui on tegemist harukordse andega, siis on lihtsalt pööraselt kahju, kui seda raisatakse tühja-tähja peale. Nii olla arutlenud ka tema sõbrad. Andrei oli samas põdenud, et näiteks Tarkovski või mõni teine hinnatud režissöör talle pakkumist ei teinud. Aga ikkagi, miks ta siis nõustus neis tühistes tükkides mängima?
„No ju siis selleks, et lihtsalt mängida, oma energiat maandada, teistsuguseid kogemusi omandada,sest tegevusetust, kui see ähvardas tekkida, ta vihkas. Ja lõppude lõpuks maksti filmide eest raha, elu tahtis ka elamist.

Aga Mironovi aristokraatlik eluviis oli ju teada. Nagu ka soov sõita korraliku autoga, omada väärtuslikke raamatuid, plaate ja normaalset muusikakeskust, käia hästi riides, suitsetada ainult „Marlborot” ning kasutada üksnes Prantsuse lõhnavett. Niivõrd kui see tollal üldse mõeldav oli, aga Mironovile olid üldjoontes uksed lahti.”

Larissa lisas, et mingi rahakoguja tema mees kindlasti polnud. Mis tuli, see ka läks. Hea, kui võlgu ei jäänud.

Aga naisevõtu jutt oli enne siiski pooleli jäänud ja meie vestlust vürtsitasid taas lõbusamad noodid.
„Loomulikult ütlesin lõpuks „jaa”. Täpsemalt öeldes pärast seda, kui oma esimesest abielust lahutatud Andrei oli teinud viimase hoiatuse.”

Sõnakas lesk turtsatas, ent tõsines kohe ja meenutas, kuidas oli taibanud, et ega tal pääsu ole. Kummalgi oli selja taga tükk elatud elu ja uus algus pidi tooma uued lootused.
„Muide, tulevane äi üritas hoiatada, et Andrjušal on tegelikult pööraselt raske iseloom, aga mina jälle arvasin, et leidsite, millega hirmutada. Nii me siis hakkasimegi elama siinsamas korteris ja seesama tuba, kus me teiega praegu istume, võis omal ajal mahutada ka kolmkümmend külalist. Praegu on seda vist raske uskuda, vahetevahel läheb mul siin ihuüksigi kitsaks. Aga siis olid teised ajad ja teised kombed, igapäevased rahvarohked koosviibimised ja öine seltsielu vägagi levinud. Minu käest on palju küsitud, missugune oli Andrjuša kodus ja kui sageli me nõusid lõhkusime. Mitte keegi ei uskunud, kui ma vastasin, et me ei tülitsenud üldse. Mu mehel oli kombeks öelda, et mina ei riidle seetõttu, et lihtsalt ei armasta teda. Mina kordasin papagoina sama tema enese kohta. Tegelikult olime mõlemad üksjagu elukogenud, meie kodus kasvas minu tütar Maša, kellele Andrei oli lihase isa eest, meil kõigil oli piisavalt kohustusi, töid ja tegemisi, nii et suheteklaarimine ei tulnud nagu üldse päevakorda. Loomulikult oli üksikuid hetki, kus masendus ligi hiilis, ning selge see, et seesugused hetked oleksid abielu varasema sõlmimise puhul saatuslikuks saanud. Andrei oli teadagi suur naistelemmik ja vähe sellest, et talle löödi külge nii teatris kui ka igal pool mujal, söakamad piigad ei pannud paljuks ka meie koduukse taha ilmuda. Meenub, kuidas meie väike Maša hakkas ühel hommikul kooli minema ja nii kui välisukse avas, komistas ühe magava muusa otsa. Vaene austajanna oli ilmselt öö läbi edutult valvanud ja vastu hommikut ära kustunud. Vaat nii me siis elasime, aga mis parata, minu abikaasa oli tol ajal megastaar, kui kasutada tänapäevast väljendit, ja see oli fakt, mis tõi endaga kaasa ka ettearvamatuid asju. Aga kõigile vintsutustele vaatamata olin õnnelik!”

Jätkame vestlust meenutustega meenutustest. Larissa jutustab, mida on kirjeldanud oma raamatus Andrei vanemate sõber Orest Vereiski. Nimelt läinud nad kord Mironovale ja Menakerile külla ja esikus olnud külalistel vastas ka 8-aastane trullakas perepoeg. Poiss oli lisaks nutikusele, suurele teadmisjanule ja varasele intellektile omandanud ka estraadiartistidest vanemate mõningase teatraalsuse. Kui talle tutvustati auväärset võõrast prouat, kraaksatanud poisike kandu kokku lüües kuskilt kuuldud lopsaka komplimendi: „Hmm, pikantne lõustake!” Ja kuigi šokeeritud ema ja isa üritasid noorsandile otsemaid selgitada, millise matslusega ta oli hakkama saanud, uppus nende üritus ikkagi külaliste naerulaginasse ja see nakatas lõpuks kohmetuid vanemaidki.

Veel on Vereiski meenutanud aega, kus Andrei oli juba tunnustatud näitleja ning osales parasjagu filmi „Itaallaste uskumatud seiklused Venemaal” võtetel. Kunagisest täidlasest poisslapsest oli saanud tippvormis näitleja, kes erinevalt paljudest teistest keeldus kaskadööride abist. Tasub vaid meenutada stseene, kus Mironov laskus voodilinast köit pidi hotelli „Astoria” kõige kõrgemalt korruselt alla tänavale, seisis silm silma vastu lõviga või turnis sõitva auto katusel. Menukomöödia võtetel oli asi neil hetkedel naljast kaugel. See oli osa Andrjuša näitlejanatuurist – teha kindlasti kõik ise, sest nii elab rolli paremini sisse.

Jutt läks seejärel taas koduste asjade peale. Andrei Mironovi ja Larissa Golubkina kodu asub 15-korruselises telliskivimajas. Puhtas ja hubases korteris oli Andreil eraldi oma tilluke tuba, kus ta armastas üksi olla ja mõtiskleda.

„Istume siin teiega, aga kui Andrei astuks praegu uksest sisse, oleks ta üpris nördinud,” teatas Larissa ja kiikas automaatselt ukse poole. „Sest vaadake, külaline on majas, aga korda ei mingisugust. Asjad vales kohas, söögilaua peal tont teab mis – kohutav. Edasi uuriks ta, kas vähemalt tolmu on kuskilt pühitud, aga selle kohta ei tohiks nüüd küll mingit ütlemist olla, sest eile sai tegelikult hoolega koristatud. Ühesõnaga, Andrei oli paras pedant. Nii iseenese välimuse kui kõige ümbritseva suhtes. Kodu pidi läikima. Tean, et paljusid ärritab sedasorti nõudlikkus.
Mina jälle teadsin, et mul pole valikut, kui tahan tema naine olla. No vajab inimene ideaalset puhtust, siis tuleb talle seda võimaldada.

Ja nagu juba enne sai mainitud – sama palju armastas ta külalisi. Taas kord polnud mul valikut. Mina, kes ma olin varem ikka ammu enne südaööd magama läinud, pidin harjuma elukorraga, mis võimaldas voodisse pugeda nii kella kolme paiku öösel, et kell seitse hommikul jälle tõusta ja särada. Andrjuša ei kujutanud ette, et võiks elada väljaspool pidevat suhtlemisprotsessi, ta vajas külalisi nagu õhku. Võimalik, et ta ka tundis, et tema aeg on piiratud, võimalik, et sai ühel hetkel teada oma tervislikust seisundist ja otsustas elult võtta, mis võtta annab. Muide, teiegi teatripublikule tuntud Oleg Tabakov on Andrjuša kohta öelnud, et sõbralikkus ja diskreetsus olid talle erinevalt mõnest teisest kolleegist üliväga omased.

Sest vaatamata suurele talendile tuli ometi ette, et teda ei hinnatud vääriliselt, näidati üles kadedust, tõrksust või püüti muul moel tema tähte taevast alla sikutada. Andrei ei laskunud iial astuintriigidesse ega õelustesse – ta võis muutuda nukraks, abituks, ent säilitas siiski sõbralikkuse. Ilmselgelt oli temas piisavalt seda suurvaimule omast leebust. Midagi, mis andis mõista, kui palju sa teistest kõrgemal oled ja milleks see sind kohustab.”

Edasi tulid jutuks teise kuulsa näitleja Lev Durovi mälestused koostööst Mironoviga.
Durov oli teatavasti tippnäitleja Malaja Bronnaja teatris teise tipu – Anatoli Efrose juures. Seal oli töösse võetud Edvard Radzinski „Don Juani lõpp”. Peaossa kutsuti külalisena Satiiriteatri täht. Mironov oli pikemalt mõtlemata nõustunud, sest oli ammu unistanud mängida mõnes Efrose lavastuses.

Kui Durov esimest korda proovis Andreiga kohtus, oli tal tunne, et nad on alati koos mänginud. Partneritunnetus ja paindlikkus olid Satiiriteatri esinumbril niivõrd enesestmõistetavad, et töö lausa lendas. Ent oli ka üks aga. Nimelt olnud Efrosel kombeks öelda, kui mõni stseen nii psühholoogiliselt kui misanstseeniliselt paika istus: kõik, sellega on nüüd ühel pool! Ja mitte enam torkida. Kuni kontrolletenduseni välja.

Mironoviga see läbi ei läinud. Vaevalt jõudis Anatoli Vassiljevitš suu paotada, kui Andrei teatas, et ei, asi vajab kindlasti viimistlemist ja tuleks ikka veel proovida. Ja veel ja veel. Tohutu töövõime poolest tuntud Efrosel ja Durovil olnud pärast seesugust proovi särk seljas läbimärg. Kui esietendus hakkas lähenema, saabus Mironovil tegelaskuju lihvimise aeg. Ta lisas Don Juani rollile oma kuulsaid mironovlikke nüansse, neid väsimatult nikerdades, ja need tõid hiljem hulga ootamatuid aplause keset etendust.
Jutuks tulid teistegi Vene fi lmi ja teatri suurkujude kokkupuuted Mironoviga.

Näiteks Eldar Rjazanovi omad. Kuulus filmitegija oli muu hulgas ka kultusfilmi „Ettevaatust, auto!” üks stsenaristidest ja režissöör. Ta on meenutanud, kuidas nad koos kaasstsenaristiga Dima Semitsvetovi rolli näitlejat otsisid. Mitte kõige ilmekamaks kirjutatud kõrvalosa vajas suureks mängimist. Valik langes noorele Andrei Mironovile.
Tõusiklikust Dimast sai filmi eredamaid tegelasi, hooti varjutas see isegi geniaalse Smoktunovski mängitud peaosa. Ei ole olemas väikeseid rolle…

Siinkohal hakkas Golubkina rõõmsalt itsitama ja meenutas üht õhtut, kui Innokenti Smoktunovski neil külas käis. Nad polnud pärast „Ettevaatust, auto!” võtteid kohtunud Andreiga aastaid. Kui rohked ühised mälestused said heietatud, oli Smoktunovski korraga ilmsüütul moel pärinud, et millega peremees nüüd siis ka tegeleb, mis teatris ta on, kui üldse, ja kas vahepeal on pudenenud ka mõni filmiroll. Tööse uppunud miljonite ebajumal olevat seepeale endale kohvi kurku tõmmanud ja tummaks jäänud.

„Noh, eks see üks näitlejaile iseloomulik egotsentrism ole. Ja mitte ainult näitlejaile. Teiste tegemisi kas ei märgata või tehakse nägu, et ei märgata. Loomulikult polnud Andrjušat võimalik mitte märgata, nii et kes teab, mis deemonid tol õhtul Kešat vaevasid. Aga vaatamata sellele jäi Smoktunovski meile ikka väga sümpaatseks, pidasime tast palju. Andsime endale aru, et mõnikord võime ise ka napakad tunduda. Näiteks oli Andreil üks imearmas omadus – avameelsustuhinasse sattudes võis ta mul korteris sabas käia ja lõputult oma endistest pruutidest pajatada. Ma siis ükskord viskasin talle valge paberilehe ette ja käskisin memuaare kirjutama hakata! Aga huvitav on ka see, et aristokraatlikul Andreil ei muutunud iialgi ükski veidrus labaseks. Jah, ta Andrei Mironovi õhtu Ostankinos teadis oma hinda.”

Larissa Ivanovna kahetses, et Leonid Gaidaiga läks, nagu läks. Pärast ülimenukat „Briljantkätt” Gaidai miskipärast Andreid enam ei vajanud. Tervele mõistusele üsna arusaamatu lugu, ent filmimaailm ongi sageli oma kirgede ja kadedusega väga vastuoluline.

Andrei Mironov Ostap Benderina.

Õnneks ilmus ühel hetkel välja suurepärane lavastaja Mark Zahharov, kes kutsus Mironovi oma telefilmi „Kaksteist tooli”. Ostap Benderi rolli loomulikult. Zahharov olevat meenutanud, kuidas proovides said teoreetiliselt ju kõik aru, mida tuleb teha ja miks. Ainult välja polevat tahtnud tulla. Mironovil tuli välja. Olevat olnud fenomenaalne vaatepilt, kuidas ta rakendas oma kujutlusvõime, plastika, koreograafi a ja kõik muu rolli teenistusse nii, et see hakkas ilmet võtma esimestest kokkupuudetest suure näitlejaga.

Mironovi koduse Satiiriteatriga seoses meenus aga Golubkinale muu hulgas, kuidas „Kolmekrossiooperi” ajal istus saalis tema selja taga Majakovski teatri lavastaja Andrei Gontšarov, kellelt abikaasa oli etenduse ajal sosinal pärinud, et miks tema seda oma teatris ei lavasta. Gontšarov sosistanud vastu, et tal lihtsalt pole sellist näitlejat kuskilt võtta… Ent päevad polnud vennad.

„Andrjuša võis siinsamas, meist paari meetri kaugusel välisukse juures seista ja öelda, et Larissa, sa ei kujuta ette, kuidas ma ei taha täna mängida. Ja ma mõistsin teda suurepäraselt, tuleb ju kõigil vahetevahel ette eneseületamisi. Eneses kahtlemine, ebakindlus – need tunded olid ülipopulaarsele Mironovile vägagi omased, ent ta teadis, kui kaugele neid võib lasta ja kustmaalt tuleb öelda „stopp!”

Kui Andrei praegu elaks, siis tänasel päeval oleks ta tõenäoliselt vabahärra, kelle kohta ei kehtiks enam ükski piirang. Ta võtaks vastu huvitavaid pakkumisi ka mujalt maailmast ega sõltuks enam näiteks Goskinost, kes omal ajal keelas tal mängida Miloš Formani juures. Me võisime muidugi siin-seal käia, aga meid hoiti ikka väga lühikese lõa otsas. Delegatsiooni koosseisus sõita oli mõnevõrra lihtsam. Kui olime Ühendriikides, sai Andrei tuttavaks Robert de Niroga ja neist said suured sõbrad.

Robert hakkas talle iga päev hotelli helistama ja administraator oli täiesti endast väljas.
Mõelda vaid, de Niro ise ja muudkui helistab nagu poisike! Ühel hetkel hakkasime Andreiga Hollandis sõprade pool puhkust veetma. Kõlab kenasti, aga missugune ajupesu sellele eelnes: mina olin Nõukogude Armee teatri näitleja, last kaasa võtta ei tohtinud jne, jne. Jama kui palju, energiat kulus samuti, aga nõnda me siiski sõitsime ja tuulutasime end üsna regulaarselt. Mäletan, kuidas Andrjušale Hollandis meeldis, seal oli ta täiesti vaba tüütutest ligitikkujutest ja masside ebajumala staatusest. Meie käsutuses olid väikebuss ja kaks jalgratast, sõitsime mööda augustikuist maad ringi ja olime õnnelikud!”

Kohtumise lõpetuseks muutusin sentimentaalseks ja avaldasin arvamust, et äkki elas näitleja valel ajal. Ajal, kus teda ennast ja tema annet piisavalt ei hoitud, ei säästetud mõttetutest vintsutustest ja ei antud piisavalt tegutsemisvabadust. Larissa sellega ei nõustunud ja leidis, et vaatamata kõigele oli see kindlasti Andrei Mironovi aeg.

„Mõelda vaid, kui palju ta jõudis! Pooleli jäi tema uus loomeetapp lavastajana. See, millise Saltõkov-Štšedrini ta Satiiriteatris lavale tõi, oli võimas. Ja kes teab, võibolla oleks temast ka filmirežissöör saanud. Kindlasti jagub inimesi, kes ei leia end omas ajas ja siis nad räägivad, et vaat oleks vaid olnud teine aeg... Andrei kohta see ei kehti. Aga oli hetki, kus ta põdes oma kuulsuse pärast, sest kadedatest hakkas kahju. Neid oli jumaldajate kõrval piisavalt. Ning kuigi Andrei tavatses öelda, et tühja kah, mis me ärritume, oli tal aeg-ajalt justkui piinlik, et tal teistega võrreldes nii hästi oli läinud. Noh, umbes selles vaimus, et jah, vabandage mind, et ma nii andekas olen…”

Larissa Golubkina valas veiniklaasid täis ja me lõime need kokku. Vene filmi ja teatri ühe säravaima tähe Andrei Mironovi mälestuseks.

Haldi Normet-Saarna „Kohtumised legendidega“, Argo Kirjastus 2015

ELULOOLIST

Sündis 8. märtsil 1941 näitlejate peres
1948–1958 õppis Moskvas 170. keskkoolis
1958–1962 õppis Štšukini-nimelises teatrikoolis
1962 asus tööle Moskva Satiiriteatrisse
1987 viimane roll Saltõkov-Štšedrini „Varjudes”,
ühtlasi oli see lavastajadebüüt
14.08.1987 viidi külalisetenduse ajal Riias
(„Figaro pulm”) üliraskes seisundis haiglasse
16.08.1987 lahkus meie hulgast
On maetud Moskva Vagankovo kalmistule

FILME

„Aga kui see on armastus” 1961
„Minu noorem vend” 1962
„Kolm pluss kaks” 1963
„Ettevaatust, auto!” 1966
„Kolm paplit Pljuštšihha tänaval” 1967
„Saladuslik sein” 1967
„Briljantkäsi” 1968
„Kaks naeratust” 1970
„Vanaema ja tsirkus” 1970
„Vabariigi aare” 1971
„Röövlitaadid” 1971
„Väikevend ja Karlsson katuselt” 1971
„Figaro pulm” 1973
"Itaallaste uskumatud seiklused Venemaal" 1974
„Õlgkübar” 1975
„Kaksteist tooli” 1976
„Tavaline ime” 1977
„Kolm meest paadis, koerast rääkimata” 1979
„Faratjevi fantaasiad” 1982
„Minu sõber Ivan Lapšin” 1984
„Mees Kaputsiinide bulvarilt” 1987
TUNNUSTUSI
Vene NFSV rahvakunstnik (1980)
Aasta näitleja ajakirja Sovetski Ekran küsitluse põhjal (1987)