Unustamatu Georg Ots: loomult artist, aga lihtne ja huumorimeelne inimene
Kas see kuulus mees oli imetegija? Ei tea. Kindlasti on ta edu selja taga haridus ja aastakümnetepikkune tõsine töö, mille najal Georg Ots kui nähtus sündis.
Hunnikute viisi kirju ja pidev tähelepanu
Georg Ots ei mahu ühessegi reglementi. Ka oma jumaldajate hulga poolest on Ots jäänud Eesti artistide seas ületamatuks. Siiani ei leidu lauljat, kes oleks tema moodi või keda saaks nimetada Otsa mantlipärijaks.
Lademetes kirju, öised telefonikõned ja pidev publiku tähelepanu kuuluvad kuulsa laulja ameti juurde, kuigi on vahel talumatuseni tüütavad.
Georg Ots oli elurõõmus inimene, tagasihoidlik ja isikliku elu osas napisõnaline, teavad rääkida endised kolleegid. Salapärase sarmiga lauljaisiksus ja läbi-lõhki artist. Aga see polnud tema töö, vaid olemus ja loomus. .
Georg Otsa austajate parvedest räägitakse legende. Ükskord välisesinemiste ajal juhtus, et Otsal polnud häält. Oli ainult üks lint ühe lauluga, mille järgi ta sai laval laulmist markeerida. Kõik austajad kohal, soengud peas ja plaksutavad meeleheitlikult. Aga Ots ei esita millegipärast peale ühe laulu ühtegi lisapala. Ja kuri oli karjas! Hiljem läks jutt lahti – vaadake, kuidas teater käitub oma kuulsa artistiga,kui lubab tal laulda ainult ühe laulu.
.
Nali elurõõmu pärast
On tavaline ooperiküsimus, mis on ooperis tähtsam, kas laulmine või näitlemine. Georg Ots pani oma Don Juaniga publiku põlvili nii meil kui Venemaal. Seoses Estonia tolleaegsete külalisetendustega Moskvas 1972. aastal ilmus arvustus, mis jagab kiidusõnu Georg Otsale Leigh´ muusikalis "Mees La Manchast": „Estonia teatri trupis on "tõeliselt laulev näitleja" – Georg Ots".
Aga Georg oli ka koomilise talendiga näitleja. Niisugused näitlejad on haruldased, meenutab endine Estonia teatri tantsija Ülle Ulla: "Puccini ooperis "Gianni Schicchi" mängis Georg Ots ju koomilist rolli, nimiosa Gianni Schicchit. Ja Ots oli ka päriselus naljamees. Tegi nalja mitte nalja, vaid elurõõmu pärast.Ta oli elurõõmus mees. Kui me vahel meie garderoobis pildistasime, tavaliselt pildistasin mina, pani Georg klõpsutamise ajaks nimetissõrme kas kõrva taha või hambaauku."
Teatris oli üks kass, kes istus alati fuajees radiaatori kõrval aknalaual. Ükskord viskas Ots kassi "Figaro pulma" etenduse ajal lavale. Aga järgmise "Figaro" ajal kassi enam aknalaual istumas ei nähtud.
Ülle Ullale meenub veel üks tõik: „“Lõbusas leses" tuli Ots lavale, vallatu tukk otsa ette kammitud, ja ütles: "Mina olen nüüd siin, aga kus see isamaa on?“.“
Georg Ots Rubinsteini "Deemoni" nimiosas.
Mereväeohvitser Ots
Georg Ots on kandnud frakki, smokki ja teisi kostüüme. Öeldakse, et see oskus on vaimuandega inimesel.
"Vaata, missuguse hariduse Ots on saanud,“ ütleb Georg Otsa tütremees Vello Malken. "Seda aega on vähe puudutatud, aga need on tema noorpõlvelugude parimad peatükid. Otsast sai ju Eesti mereväeohvitser. Punaarmee veeres 1940 üle Eesti piiri ja tõmbas kriipsu peale. Laevastik saadeti laiali, aga Ots jäi reservohvitseriks. Ta teenis kaks aastat Eesti sõjaväes, mul on selle kohta ka dokumendid."
Malken leiab, et Otsast peaks ilmuma veel kolmaski raamat. "Sest esimene raamat on ju soveti sordiini all."
Filmi-Ots
Peeter Simm on teinud Mati Põldre käsikirja järgi 2007. aastal Otsast mängufilmi „Georg“, midas näeb pühapäeval taas ETV2s.
Kas kujutatava Otsa määrab mistahes lavastaja ja kirjutaja valik? Kas ekraanil kujutatav Ots on nii-öelda õiges mõõdus? Kas telesaadetes ja filmides ei jää see kuju väiksemaks kui elus või ei jäägi Ots pildile?
Georg Otsa tütar Ülle ütleb, et filmist jäi kindlasti kõlama isa sügav bariton: "Laulmine mulle meeldis, aga filmis oli seda vähe. Kahjuks!"
Kui Ülle ema ja isa lahku läksid, olnud Üllel raske otsustada, kelle poole ta hoidma peaks. "Pidin paratamatult koju jääma, mis siis, et hing ihkas isa poole. Elu veereb, jah, nagu hernes, aga hernes on vahel kandiline ka... Ei-ei, ma olen suutnud meelde jätta selle, mis ilus ja tore olnud. Sünnipäeval oli meil komme, et isa helistas juba keskööl ja laulis mulle telefonis "Ehatähe laulu“ "Tannhäuserist"."
Georg Ots oli kolm korda abielus. Esimest korda abiellus ta 1941. aastal Margot Laanega. Margot põgenes 1944. aastal läände ja abiellus hiljem arhitekt Ilmar Heinsooga.
Georg Otsa teine abielu Asta Otsaga kestis 20 aastat ( 1944–1964). Asta ja Georgi lapsed on Ülle Malken ja Ülo Ots ning kasupojad Jüri ja Hendrik.
1964. aastal abiellus Georg Ots Ilonaga, kellega kooselu kestis kuni laulja surmani 1975. aastal.
Georg Ots "Jevgeni Oneginis"
Film, ei midagi enamat
Tantsijanna Elonna Spriit oli pärast filmi "Georg" esilinastust mõtlik ja morn. "Ma ei ütle, et film peab olema elu peegel," ütles proua Spriit kurvalt. "Aga missuguse ettekujutuse saab see noor inimene, kes Georg Otsa pole kunagi näinud, see teeb mind kurvaks. Erinevalt filmis nähtud Georgist oli kolleeg Georg Ots alati väga lõbus ja seltskondlik inimene. Filmis on ta kuidagi kurb, ärritunud ja kogu aeg millegipärast hirmul." Ja tema naisne Asta on filmis pidevalt purjus.
Estonia teatri inspitsient Jüri Kruus on restaureerinud väga paljude estoonlaste linte, ka Georg Otsa plaadikomplekti. Ta nägi Georg Otsa poega Ülot enne tema surma. Ülo tuli tänaval vastu ja ütles: "Mu isa taevas tänab sind, et sa oled teda plaadile jäädvustanud."
Ka Jüri Kruusi meelest jääb filmis Georg Otsast ühekülgne pilt: "Minu arust ei saa ühtegi suurkuju nii kergekäeliselt võtta, et ah, ma teen temast filmi või muusikali. Omal ajal taheti teha filmi legendaarsest Mario Lanzast. Kõik langes kokku, sest Lanzat ei saa keegi kehastada, kuna ta on kõigil kõrvus nagu ka Georg Ots, nagu ka Miliza Korjus. Need on erakordsed hääled ja isiksused, keda on raske kehastada.“
Kruus räägib, et meie raadioarhiivis olevatest lindistustestki on kohati raske Otsa originaalilähedast häält kätte saada: „ Ega need kahinad ja müdinad polegi nii hullud kui mõne helirežissööri maitse järgi tehtud ümbervõtted. Aga helipilt tuleb taastada nii, et säiliks loomulik hääl. Ma leidsin Kiievi ja Moskva raadiost Georg Otsa niisuguseid lindistusi, mida meie raadios pole kunagi olnud, ja olin tohutult õnnelik.“
Aitas Eino Baskinit
"Ma olen Otsaga palju Venemaal koos esinenud ja hotellides koos elanud. Georg Ots oli suure diapasooniga seltskonnainimene. Ots oli ka minu elupäästja. Ta käis omal ajal Moskvas peaprokuröri juures, et saada mulle esinemisluba. Mõistate, muidu oleks ma oma leivast ilma jäänud," on meenutanud Eino Baskin. "Aga kokkuvõttes peaks film Georg Otsast olema rohkem faktoloogiline, baseeruma rohkem faktidel, mitte fantaasial," ütles mängufilmi nägemise järel Eino Baskin. "Filmis oli Matvere Georgina suletud seisus, külm, kauge, vaoshoitud. Mis naistesse puutub, siis on esiridades küll ja küll istumas nähtud neid metsikuid daame, keda Georg Ots huvitas. Aga film mõjus fragmentaalselt."
Tütre Ülle elu ekraanil
"Mina elasin oma elu filmi vaadates jälle läbi ja natuke valus oli ka," pöörab Ülle oma niisked silmad akna poole ja peab pausi. Ülle leiab, et tema elu ekraanil oli küllaltki episoodiline, aga mis sest enam rääkida. Ta suhtub sellesse leplikult. „Eks see olnud juba stsenaariumi lugedes mõneti selge, et lugu on kuidagi tüklik. Stsenarist Mati Põldre küsis pärast filmi vaatamist, et kuidas oli. Ma ütlesin, et ega midagi, meeldis, sest igal inimesel on oma arvamus. Seegi oli filmi toredasti pandud, et mina olen vanem ja vend Ülo noorem, kuigi päriselt oli vend minust neli aastat vanem.“
„Ülo oli lapsena haige ja kaua ratastoolis ning Ülle sõidutas teda kogu aeg. Küllap siis tundus, nagu oleks õde vanem," leiab Ülle abikaasa Vello Malken episoodile loogilise selgituse.
Ja Ots päriselus
Helgi Sallo meenutab, et kui Estonias lavastati "Mees La Manchast", oli lavastaja Sulev Nõmmik põlvili suure laulja ees ja Ots kuulas teda nagu laps täie tähelepanuga, staatust arvestamata.
„Georg Otsa iga etendus oli ju tehtud nii-öelda kulla peale, " räägib Heli Lääts. "Ükskord, kui Georg Ots enne lindistamist raadiomaja ees edasi-tagasi jalutas, küsiti temalt, kas ta närveerib. "Ei, ma olen pruutis poiss," naljatas Ots. See oli enne Ilonaga abiellumist.
Ots ei teinud tööd, vaid oli kogu aeg ja kogu olemuselt ja loomult kunstnik. Otsad, Järvid ja Saulid käisid perekonniti omavahel läbi. "Ma imetlesin neid vitraaže, mida Georg Suvorovi puiestee korteri ukseklaasile maalis, ja muidugi tema joonistatud pilte seinal,“ räägib Heli Lääts. „Georg tegi ka fantastiliselt kauneid einevõileibu. Ja mina püüdsin teda oma kuumade võileibadega üle trumbata. Võsul ehitas ja korrastas ta hoolega oma suvilat. Ükskord, kui Georg õues puid lõhkus, tuli aia taha kiikama vähe vindine kuju ja ütles: „Ma tean küll, et sa oled Georg Ots.“ Ots ei teinud teda kuulma. Puulõhkumine on teatavasti täpne töö, võib sõrme lüüa. Ots lõhkus puid edasi. „Tead, kui sa järgmine kord televiisoris laulad, siis keeran ma televiisori kinni,“ vihastas vindine mees ja lahkus.“
Heli Lääts mäletab ka üht seika Venemaal restoraniukse taga. „Ilonal olid viimase moe järgi väga ilusad teksapüksid jalas. Tuli uksehoidja, käed puusas, lotakad püksid jalas, ja karjus: „Restorani pükstega sisse ei lasta!“ Georg päästis meid välja kui tõeline rüütel..."
Vennad Urbid noomisid
Georg Otsa kunagine lavapartner, primadonna Silvia Urb räägib kujundliku loo: "Ükskord, kui Georg Otsal oli Tartus soolokontsert, tuli ta meile külla, võttis puu all päikest ja minu mamma keetis suppi. Sõime suppi ja Georg vestles natuke elavamalt, kui meie peres oli kombeks. Selle peale tegi väike Toomas Urb talle märkuse: "Onu, söögilauas ei räägita." Siis tuli koju teine vend. Kuna Otsa auto oli otse ukse ette pargitud, käratas Tarmo: "Kes see loll on, et ei oska autot parkida!"“ Nõnda sai Ots vendade Urbide käest söömise ja autoparkimise õpetust.
Kas selliseid lugusid sobib rääkida, ikkagi kuulus Georg Ots? "Aga miks mitte," vastab primadonna muiates. „Sellest peab ka rääkima, Ots oli ju täpselt samasugune inimene kui teised."
Graniit-Ots
Georg Ots on juba aastakümneid jäädvustatud graniiti. Materjali, mida ei söö koi ega hävita rooste. Skulptor Erika Haggi loodud graniitbüst asub Rahvusooper Estonia fuajees ja loob teatrisse tulnus hardumusliku õhkkonna. Näitlejaid on väga raske jäädvustada. Neil on liikuv nägu, muutuv miimika. Ka publik on oma lemmikut harjunud vaatama kuidagi teisiti, kui näevad teda lähedased või siis kujur. Skulptor Erika Haggi on "teinud" Georg Otsa ja tema arvates oli valik päris keeruline. "Kui materjali valik on rohkem alateadlik, siis loodavast pildist peab paistma laulja hing," ütles Erika Haggi tookord. "Modelleerimise ajal kuulasin kogu aeg laulu "Ma kõnnin hilisel õhtul..." Ots oli modellina väga muutuv ja iga kord erinev. Muidugi ma vaatasin teda laval ja argielus, siis tuli ta poseerima... Otsal olid väga huvitavad ja sügavad silmad." Kui graniidist Otsa laulja Otsaga võrrelda, pole skulptuur ju fotopilt, kus kõike edasi anda, vaid kahe kunstniku teineteiseleidmine.
Georg Ots ja Meta Kodanipork Lehari operetis "Lõbus lesk". Fotod Rahvusooper Estonia.
Pühapäeval pühendab ETV2 teemaõhtu Georg Otsa 95. sünniaastapäevale ning toob ekraanile terve rea filme ja saateid.
Kell 20.30 jõuab ekraanile 1995. aastal valminud saade "Kaunid päevad, rõõmus aeg... Georg Ots". Saates meenutavad Georg Otsa tema lähedased, kolleegid Estonia teatrist jt. Kõlavad ooperiaariad Georg Otsa esituses.
Kell 21.25 on eetris 2007. aastal valminud film "Georg".
See on tõsielufaktidel põhinev lugu Georg Otsa (1920–1975) saatusest, tema kunstniku- ja eraelust.
Erakordse andega laulja jäi maailma ooperilavadel tundmatuks. Peale Eesti tundis ja armastas teda vaid Venemaa ning Soome publik. Aeg oli selline. Nõukogude süsteem oli oma talentide suhtes kiivas.
Film jutustab laulja loo, kõneleb tema saatusest, mida vormisid keerulised ja muutlikud aastad. Film räägib ka armastusest, intriigidest ja perekonnast.
Nimiosas Marko Matvere, teistes osades Anastasia Makejeva, Renars Kaupers, Elle Kull, Tõnu Kark, Mirtel Pohla ja Karin Touart. Stsenaristid Aleksandr Borodjanski ja Mati Põldre, režissöör Peeter Simm.
Kell 23.15 saab näha 2010. aastal valminud meenutussaadet "Otsast otsani". Georg Otsa 55aastasest eluteest möödusid viimased 25 aastat rambivalguses ja tihti ka kaamerate ees. Valiku toonastest salvestustest tegid Ruth Alaküla, Eeva Potter, Andres Laasik ja Ülle Õun.
Teemaõhtule paneb punkti kell 00.10 algav telefilm "Colas Breugnon".
Filmi aluseks on Dmitri Kabalevski ooper "Colas Breugnon" Romain Rolland'i samanimelise romaani ainetel.
Muusikaliste aariate kaudu, mis on esitatud nimikangelase Colas Breugnoni monoloogidena, avanevad meile meenutustepildid värvikatest ja emotsionaalsetest elusündmustest. Colas’ jutustused on kord riukalikud, kord tundelised.
Peaosas Georg Ots, teistes osades Velda Otsus, Svetlana Akimova, Artur Linnamägi, Faime Jürno jt. Film restaureeriti 2013. aastal.
