Laulja Anne Velli: Mis viga täna kuulsaks saada!

Ansamblite Collage ja Laine kunagine liige ja „Horoskoobi“ üks tähti Anne Velli laulab ja puhub pilli tänaseni. Esineb nii suurtele, aga rohkem siiski väikestele endanimelises lasteteatris, tegutseb ja töötab.

Anne, avalikkus teist viimasel ajal siiski väga palju ei tea. Kuhu olete kadunud ja millega tegelete?

Ma tõesti ei käi avalikel üritustel šampanjaklaasi hoidmas ja poseerimas, aga kadunud pole ma küll mitte kuhugi. Vastupidi, minu eas ei ole kaugeltki kõigil niipalju tööd, tegemist ja ettevõtmisi kui minul. Mul on endanimeline lasteshow juba kakskümmend aastat, teen lastele etendusi üle kogu Eesti (vaadake lähemalt mu kodulehelt http://www.hot.ee/annevelli/) Kutsutakse ka kohtuma ja laulma keskealiste pidudele, nii et rabelen mitmel rindel.

Miks just lasteteater? 

Ooh, see on nii pikk jutt, kuidas asi lasteteatriks arenes! Alguses oli fotokooperatiiv (kui see kooperatiivivärk lahti läks) ja mina mängisin lasteaedades lastega, et pildistajaonu saaks laste nägudelt emotsioone kätte. Siis tulid juurde nukud ja siis millalgi kadus fotograaf üldse ära, mina aga võtsin näitlejaid juurde, hakkasin tegema mänge ja stsenaariume ning lõpuks kujunes mu teater selliseks nagu praegu: lõbusad etendused koos õpetliku ivaga, laulude ja mängudega. Ning muusikat teeme palju. Kuna see kõik on selline „kompott“, siis ongi seda õige nimetada lasteshowks. Statsionaari meil ei ole, aga esineme üle Eesti rahvamajades, kultuurikeskustes, lasteaedades, koolides ja ka kodus laste sünnipäevadel.

2005. aastal ilmus teil päris oma lastelaulude raamat „Laulud ja mängud“, kus on ka noodid sees. Kas seal on kõik teie enda loodud laulud?

Nii võib öelda küll. Üks meloodia on helilooja Dunajevski oma ja kaks lauluteksti on Uno Leieselt. Ülejäänud on kõik minu mängud, laulud ja sõnad.

Mis meenub teile „Horoskoobi“ aegadest? Saite kuulsaks, tunti tänaval ära, kuidas sellega harjusite? 

„Horoskoobi“ aeg oli tore. Sai lauldud päris mitmeid laule, mis populaarseks said ja jäid. Seal olid „Sinine lina“ ja „Südamevalu“. Tänaval võib-olla tunti ära, ma ei tea, mina käisin nina maas, mulle ei meeldinud väljaspool lava kuulus ja tuntud olla. Kole piinlik oli, ei ole tänini ära harjunud. Õnneks pole ma kunagi põdenud seda kuulsusehaigust ja suurusehullustust.

Tänapäeval on vist raskem kuulus olla kui toona? Kuidas teil oma peres tundub? (Anne poeg on tuntud laulja Hendrik Sal-Saller.)

Kuidas raskem? Just kergem! Mis viga täna kuulsaks saada: hommikul tuleb äkki helge mõte pähe, et hakkan õige lauljaks ja õhtuks juba staar valmis!
Toona olid asjad hoopis teistmoodi. Oli häbiasi ennast kiita ja esile trügida ja üldse: käitumisnormid olid sootuks teised. Oli palju kõiksugu komisjone, kes siis kas tunnistasid sind lavakõlbulikuks ja professionaaliks või jäidki kultuurimajja taidlema. Ei aidanud tutvus ega väljanägemine, kui ikka häält ja annet ei olnud, oli jutt lühike ja lõplik.

Milline oli teie lapsepõlv? 

Ilus. Mis sellest, et hirmus vaene. Kasvasime õega ilma isata, sõda ja muud tolleaegsed olud... Meil oli ema, kes käis nii ööd kui päevad tööl ning oli ka isa eest, ja vanaema, kes ei saanud kopikatki pensioni, sest oli teeninud saksu.
Pärast sõda nappis kõike, aga nälga pole me kunagi tundnud. Kui muud ei olnud, siis sinakas kruubisupp, mida vanaema muu puudusel keetis, oli ikka laual ja ka see maitses. Lisaks jahusoust, kartul, margariiniga vormileib ja sahhariiniga tee. Jahusabad olid öö läbi, võisabad ka. Eriti on meelde jäänud suhkrusabad, iga näo peale anti poe aknast pool kilo suhkrut. Vanaema võttis väikse pingi ja läks juba õhtul sappa, mina sain varahommikuni magada, aga poe avamise ajaks pidin kohal olema.
Suviti olin koos vanaemaga maal vanatädi talus ja nüüd on see koht minu suvekodu.

Kelleks tahtsite lapsena saada?

Pea iga väikese tüdruku unistus on saada baleriiniks, nii minulgi. Alustasin tantsimist varakult madam Tšernova juures, siis käisin vahepeal Tallinna koreograafiakoolis ja siis jälle madam Tšernova juures. Kokku tantsisin üle kümne aasta balletti ja karaktertantsu.

Kuidas teist siis hoopis laulja sai?

Vanatädi talu õuel kasvas ilmatu suur kask. Tundus täiesti loomulikuna, et pärast seda, kui hommikul piim joodud, ronisin ma sinna kase otsa ja tulin alles lõunaks alla. Seal ma siis istusin ja laulsin. Laulsin kõike, mida raadiost olin kuulnud: küll Heli Läätse, küll Georg Otsa ja kõiki neid nõukogude propagandistlikke laule . Mul oli lapsena üsna hea mälu. Paari korra kuulamise järel olid sõnad ja viis peas.
Laulsin Kaljuste lastekooris, ka solistina. 15-aastaselt kutsus Kustas Kikerpuu mind oma ansamblisse Norma, laulsin veel pedagoogilise instituudi orkestris ABC, Collage`is, Tallinna Kammerkooris ja kui lõpetasin flöödi erialal Tallinna Muusikakooli (nüüd G.Otsa nimeline muusikakool), tuli suunamine filharmoonia estraadiorkestrisse. Edasi tuli Laine ja sooloprojektid jne.

Tänaseni laulate?

Ikka. Meieealistel on oma publik ja nemad tahavad meid kuulda. Loomulikult ei kutsuta mind ööklubisse noortele tantsumuusikaks laulma ja ausalt öelda, ega ma ei viitsiks minna ka. Olen kana tüüpi, kanadega magama ja kanadega üles. Esinen ühes kuus keskeltläbi 15-20 korda. Seda on minu arvates küll ja veel.

Meenutage midagi lõbusat Venemaa ringreisidelt. Kui palju te üldse toona (1960.-1970. aastatel) kodust eemal pidite olema? 

Eemal olime palju, keskeltläbi kaheksa kuud aastast ratastel. Enamasti Venemaal, vahel harva ka välismaal. Suvel olid Eestis kontsertreisid. Nüüd kutsutakse neid küll tuurideks. Aga meil kestsid need ikka pikalt, neli ja pool kuud järjest.
Eks reisidel sai raske töö kõrval ka palju nalja, muidu poleks vastu pidanud. Mul ilmub paari kuu pärast raamat, juhtumisi ja nalju on selle kaante vahel ikka parasjagu. Kes tahab teada, kuidas vanasti Venemaal reisiti ja mis tingimustes üldse tol ajal estraadi tehti, võib selle raamatu endale soetada.

Milline laul teile endale oma repertuaarist lemmik on?

Ei teagi… Mulle meeldivad rohkem jazzilikud lood. Näiteks Uno Naissoo „Pime mees“ või „Ei sa ole see, kes näid“, aga laiem publik vist ei teagi neid laule. Rahvale meeldivad „Sinine lina“, „On tore elada“, „Kammipilli polka“ ja „Kuupaiste serenaad“ – laulan neidki üpris meelsasti.

Teil on elus olnu raskeid aegu: vargused, suvekodu mahapõlemine… Ja ometi olete jätkuvalt nii särav ja optimistlik. Kust te selle jõu võtate? 

Öeldakse ikka, et kunagi ei panda sulle peale suuremat koormat, kui sa kanda jaksad. Ja veel üks klišee: mis ei tapa, teeb tugevaks. Aga õnneks olen sellise loomusega, et asjade pärast ma eriti ei põe, need on vaid asjad. Mina üritan ikka rikkust hinge koguda, seda, mida tuli ei põleta ja rooste ei söö.
Kui inimene oskab vähesest rõõmu tunda, kui teda teeb õnnelikuks päikesetõus või kana õue peal, kui ta oskab selja sirge hoida, uudishimulik olla, nautida hetki ja inimesi ning kui see kõik silmad särama paneb, siis elu ongi lill!

Kas olete oma suhetes printsipiaalne või arvate, et inimesi tuleb võtta sellisena, nagu nad on?

Nii ja naa… Ma püüan võtta neid sellistena nagu nad on, aga ma olen ju vaid väike ussike, kellel on oma vead ja nõrkused ning mõnda inimest ma lihtsalt ei suuda taluda. Nii palju olen elus õppinud küll, et hoidun sellistest inimestest kaugemale. Üldiselt olen aga otseütleja ja mul on „peaaegu alati õigus“. Paha lugu, aga ma kasvatan ennast ja kasvan veel!

Mida inimestes hindate?

Ma ei salli, kui valetatakse, hindan ustavust ja truudust, petmine on vastik. Ja selles osas on mul unustamisega probleeme. Ma võin küll andestada, aga unustada ei suuda…

Millised on teie lemmiktoidud? Kas käite pigem restoranis või kokkate ise heameelega? 

Mina söön kõike, mis hamba all ei kisenda, eks see ole vist lapsepõlvest. Ma pole suur kokkaja, aga isegi kui teen mingit lihtsat toitu, kinnitavad sööjad, et on väga maitsev. Me ei käi restoranides ega üldse mitte kuskil väljas söömas. Mulle isiklikult tundub see meeletu raiskamisena ja ma pole ka gurmaan. Olen selline lihtne.

Kuidas oma vaimu ja keha värskena hoiate? 

Ega see kerge ole. Kõige hullem on ennast kasvatada ja sundida. Võimlen, teen kepikõndi. Maakodus käime puid tegemas, saab hea füüsilise koormuse, sügisel käisin kaua külmas vees ujumas, peaaegu septembri lõpuni. Rattaga sai suvel palju sõita. Ühesõnaga: värske õhk ja liikumine. Minu jõusaal on suvel muruniitmine, metsa all sörkimine ja muud tegevused värskes õhus.
Vaimu hoiavad värskena lapsed, kellele esinen päevast päeva, nende säravad silmad ja mõnus poolehoid. Ja kõik, mis annan endast ära, saan väikestelt vaatajatelt kolmekordselt ja rohkemgi tagasi. See on ju suisa kingitus!

Kas olete sõbrannataja tüüp? 

Kohe üldse ei ole, tahan olla rohkem omaette. Mul on päris palju häid naissõpru, aga enamjaolt me meilime või helistame, kokku saame harva. Ja polegi ju aega niiväga sõbrannatada.

Mis teeb teid õnnelikuks? 

Minu pere ja lapsed ja mu õde Reet, kes elab Rakveres ja on nina-kõrva-kurguarst ja õe pere ning hea tervis ja päike ja ookean.

Mida vananemine teile õpetanud on? 

Minu vanaema ütles ikka, et inimene õpib eluaeg, kuid sureb ikka lollina. See tähendab, et ma ilmselt alles õpin vananemist ja sellega kaasnevaid tarkusi.

Mis teeb teile praegu rõõmu ja mis paneb muretsema?

Rõõmu teeb, et mul on tööd ja leiba ja ees ootab puhkus ja et on, mida oodata. Et mu pere on terve ja kõik läheb ikka paremuse poole, ise tuleb vaid uskuda ja häid mõtteid välja saata, siis tulevad nad jälle teistpidi sulle tagasi.
Aga mis minu muretsemisest kasu oleks? See ei tee mitte vaksagi pikemaks, rikkamaks ega targemaks. Iga asi omal ajal ja mis tulema peab, ei see tulemata jää.

Anne Velli

Sündinud 28. juunil 1946. aastal Tallinnas.
Haridus: Tallinna 27. seitsmeklassiline kool, balletikool, Tallinna 7. keskkool, 39. keskkool, 12. töölisnoorte keskkool, Tallinna muusikakool, konservatoorium (lõpetas 1979. aastal flöödi erialal).
Töötanud: tehases Norma stantsija, pakkija ja laborandina, muusikakoolis flöödiõpetajana, Eesti Riiklikus Filharmoonias solistina, lauluansamblite juhendajana, klaverisaatjana, kultuuripalees balletiringi juhendajana, metoodikuna ja osakonnajuhatajana, viimased 20 aastat omanimelise lasteteatri juhina ja lavastajana-näitlejana.
Laulnud Kaljuste lastekooris ja Tallinna Kammerkooris, Kustas Kikerpuu ansamblis Norma, ansamblites Collage, Laine jm. Lisaks pikk soololaulja karjäär.
Lapse: poeg Hendrik Sal-Saller, tütar Jana Arendi.