Juan Pujol ehk spioon 29 nimega: Alles nüüd, siin olles, sain ma aru, et ei teinud piisavalt
„Spioon 29 nimega“ on kaasahaarav lugu Juan Pujolist, Teise maailmasõja erakordseimast topeltagendist, keda on pärjatud nii Saksamaa Raudristi kui ka Briti Impeeriumi ordeniga. Jason Webster, kes tunneb Hispaaniat põhjalikult, avab uuel viisil tolle karakteri olemuse, kellest on kirjutanud teisedki sõjaajaloolased, nagu Ben Macintyre.
Webster heidab valgust Pujoli karismaatilisele iseloomule ja vürtsitab tema kummalist kelmiromaani meenutavat elulugu kirjeldustega Bletchley dekodeerimisoperatsioonist ja MI5 telgitagustest, näidates ühtlasi, kuidas agendi fantaasiast sündinu mõjutas paljude briti ja saksa sõdurite elusaatust. Põhjalikul uurimistööl põhinev, kuid ilukirjanduslikult värvikalt kirja pandud „Spioon 29 nimega“ avab tegelikkuse, mis on väljamõeldisest palju kummalisem, ning toob lugejani lähiajaloo ühe olulisema ja dramaatilisema sündmusteahela.
Raamatute rubriigis on loetavad veel kolm katkendit.
Juan Pujol poleks vahest kunagi lubanud end Garbona paljastada, kui Nigel West poleks temaga just tol ajal ühendust võtnud. Tema teine poeg kooselust Carmen Ciliaga, Juan Carlos, õppis tollal New Orleansis ning langes emalt päritud tumeda nahavärvi tõttu rassilise tagakiusamise ohvriks. Pujol leidis, et kui saab teatavaks, et tema isa oli kuulus II maailmasõja topeltagent Garbo, tõestab see, et tal pole vaja end kellegi ees alaväärsena tunda. Nigel West seda muidugi teada ei võinud ning oli Pujoli jaoks leiutanud oma sööda, millega teda Londonisse Normandia maaletungi 40. Aastapäevale meelitada. Kui Pujol nõustuks nüüd avalikkuse ette astuma, võib West hankida kirjastuslepingu tema loo rääkimiseks ning lisaks on tal võimalus prints Philipiga Buckinghami palees kohtuda. Viimane lubadus ei vastanud päriselt tõele: West polnud paleega Pujoli asjus ühendust võtnud. Ta oli siiski kindel, et prints Philip, keda spioonilood väga huvitasid, et lase mööda võimalust kuulsa Garboga isiklikult kohtuda. Nõnda tegi West Garbole Garbot. Pujol võttis küllakutse vastu ning West tegi kiiruga vajalikud korraldused. Buckinghami palee reaktsioon oli just selline, nagu ta lootis. Lisaks korraldas West kohtumise eksitusplaanirühma elusolevate liikmetega, kes aastate eest Garbo operatsiooniga seotud olid. Erijõudude Klubisse ilmusid kohale Tar Robertson, Roger Hesketh, Cyril Mills ja Desmond Bristow. Ükski neist luureveteranidest ei usku nud siiski Westi väidet, et on ehtsa Garbo üles leidnud. Aga kui Pujol tuppa sisenes, jäid kõik vaikseks. Siin ta oligi, sama mees, kellega nad sõja ajal koos töötasid ning keda möödunud kümnendite jooksul korduvalt surnuks kuulutati. Cyril Mills oli esimene, kes suu avas. „Ma ei suuda seda uskuda,“ ütles ta. „See ei saa olla sina. Sa oled surnud.“ Tar Robertson oli nõnda liigutatud, et puhkes nutma ja kiirustas Pujoli embama. Korraldati teisigi kokkusaamisi: Sarah Bishopi, Charlie Hainesi ja Harrise õdedega, kes Garbo operatsiooni erinevatel etappidel samuti kaasa aitasid. Hiljem toimus ka privaatlõuna, kus osalesid Sarah Bishop ja Pujol, aga Westi sinna ei kutsutud. Audients prints Philipiga toimus 31. mail ning seal anti Pujolile avalikult üle too Briti Impeeriumi Orden, mis talle juba 1944. aastal salaja määrati. Prints Philip tänas teda sõja ajal kordasaadetu eest ning küsis, miks Pujol otsustas Suurbritanniat abistada. Pujol vaatas talle otsa. Prints Philip oli kreeklane, kuid teenis sõja ajal Kuninglikus Sõjalaevastikus. „Miks teie britte abistasite?“ küsis Pujol. Prints Philip naeratas. Äsjaavastatud sõjakangelast pildistati palju ning Pujoli nägu ilmus järgmisel päeval ajalehe Daily Mail esiküljel. Vabatahtlikult tundmatuse valinust oli üleöö kuulsus saanud. Ka Hispaania ajakirjandus sai loost haisu ninna ning Pujol nõustus andma pikad intervjuud ühele ajakirjale ning Kataloonia telejaamale. Tõsiasi, et ta nüüd ka Hispaanias tuntuks sai, avas mõned vanad haavad: ta polnud Araceli ega oma kolme lapsega suhelnud sellest ajast peale, kui nad 1940. aastatel Venetsueelast Hispaaniasse naasid. Nigel West usub senini, et nad pole talle andestanud mineviku väljakaevamist, mis nende arvates oleks võinud puutumata jääda. Mõni kuu hiljem naasis Pujol koju Caracasesse ja pani seal oma eluloo kirja. Nigel West kirjutas peatükid, kus kajastati topeltagendisüsteemi kulissidetaguseid, mis Pujolile tundmatuks jäid, ning nende ühine teos ilmus 1985. aastal. Pujol varjas siiski mitut selle loo külge. Araceli roll ning Pujoli suhete täpsem olemus mõne Garbo rühma liikmega, samuti sõjajärgne kunstiäri – kõik see ja palju muudki jäeti välja. Tõde tema loosse jäetud lünkade kohta suri koos temaga. Kolm aastat hiljem, 1988. aasta oktoobris, sai Pujol rabanduse ja suri. Tema poeg helistas Briti konsulaati,et neid informeerida, kuid telefonile vastanud ametnik unustas sellest Londonisse teatada. Teave ei jõudnud ka Hispaaniasse. Pujoli surma tähistas vaid lühike teadaanne kohalikus ajalehes. Ta maeti Choroní kalmistule Kariibi mere rannikul. Järgmiste kuude jooksul, kui uudis laiemalt levis, sai pere kaastundeavaldusi kogu maailmast.
Alles peale avalikkuse ette astumist sai Pujol aru, milline oli tema saavutuste tegelik kaal ning Garbo tõeline tähtsus sõjasündmustes. Topeltagendisüsteem ja liitlaste loodud desinformatsiooniaparatuur, millega tema tööd toetati, abistati ja täiendati, jäi ka tema enda eest suuremas osas varjatuks, kui ta Londonis elas. Talle öeldi vaid niipalju: tema töö on tähtis. Kuid ta ei teadnud, kui palju sellest tegelikult sõltus. Peale Londonis toimunud taaskohtumist Garbo rühma liikmetega viidi Pujol 6. juunil 1984. aastal lennukiga Normandia randadele, kus peeti mälestustseremooniaid, millega tähistati dessandi 40. aastapäeva. Peaminister Margaret Thatcher, president Reagan ja president Mitterrand viibisid samuti kohal, nagu ka tuhanded dessandis osalenud veteranid. Pujoli saatis filmigrupp, kui ta rannikul mitut paika külastas, ning kiiresti levisid uudised, et Garbo, too topeltagent, kes sõjakäigu edusse nõnda suure panuse andis, on kohale ilmunud. Ordeneid kandvad vanurid, mõned neist univormis, tunglesid Pujoli ümber, et tema kätt suruda ja mälestusi kuulda. Ent tundelisim hetk saabus siis, kui Pujol külastas USA sõjaväekalmistut Omaha rannal. Tuhanded pärlvalged ristid ja Taaveti tähed seisid noolsirgetes rivides täiuslikult pügatud murul, kust avanes vaade üle kaljurünkade alla rannale, kuhu nõnda paljud maaletungi hommikul oma elud jätsid. Isegi nüüd, nii palju aastaid peale neid sündmusi, on see kogu Normandia ranna kõige liigutavam mälestuspaik. Pujol läks viimaks üksinda veidi eemale, jalutades aeglaselt ristide seas, mis kandsid vaid hukkunute nime ning sünni- ja surmadaatumeid. Üks näis talle eriti silma jäävat – seersandi hauda tähistav valge rist. Arthur B. Buschlen 16. jalaväerügemendist, kes D-päeval Omaha rannal hukkus. Pujol oli nähtust nõnda liigutatud, et hakkas nutma. Ta laskus põlvili ja lõi risti ette, enne kui Nigel Westi ja TV-grupi juurde tagasi jalutas. West küsis temalt, kas kõik on korras. Nad olid siia tulnud ju selleks, et tema hämmastavaid saavutusi tähistada. „Nad ütlesid mulle,“ teatas Pujol pisaraid pühkides, „et minu töö päästis tuhandeid elusid.“ Ta vaatas tagasi surnute lõputute ridade poole. „Alles nüüd, siin olles, sain ma aru, et ei teinud piisavalt.“
„Spioon 29 nimega“, Ajakirjade Kirjastus 2014
