Alar Tamming: Pensionifondid on suurepärased ettevõtted, aga pensionifondide halduritele
„Kui tahad jumalat naerma ajada, räägi talle oma plaanidest,“ meenutab tuntud ütlemist kullaärimees, AS Tavid juht Alar Tamming. „Pole mõtet loota, et ennast on võimalik tuleviku vastu täielikult kindlustada,“ arvab ta. "Ning arvestada tasub, et rikkus, mis on virtuaalmaailmas tekkinud, sinna ka tagasi peab minema… Ajalugu on järjekindlalt tõestanud, et iga 35–40 aasta tagant kaotavad inimesed oma raha.“
Millest te kunagi lähtusite kullaäri valides? Oli see ajalooline kogemus, ratsionaalne arvestus, juhus, mõni filosoofiline motiiv või hoopis midagi muud?
See on ka küsimus saatuse ja vaba tahte vahekorrast: kas me valime ise selle, millega tegeleme, või mitte. Arvan, et enamik inimesi ei osanud 25-aastaselt isegi unes ette näha, millega nad 20 aasta pärast tegelevad ja milline on nende isiklik elu ja suhete muster.
Aga ratsionaalselt arutledes oli kullaäri alustamise otsus tingitud sellest, et lugesin raamatutest, kui palju inimesi on oma elu jooksul teenitud säästud majanduskriisides kaotanud.
Ja kuna ma olin selleks ajaks ligi 15 aastat tegelnud enda majandusliku kindlustamisega, siis tahtsin, et sellest jääks igal juhul midagi ka lastele. Kui olin osa oma varast kulda investeerinud, hakkasin mõtlema, et ka teistel eestlastel võib olla sama vajadus.
Kas majanduses läheb hästi pigem ratsionaalsel inimesel, kes oskab arvepidamist, või pigem sellel, kes oskab inimkäitumist ette näha?
Majanduses on nii nagu igapäevases elus: inimene teeb oma arust ratsionaalseid otsuseid, kuid sellele on kogu aeg taustaks emotsionaalsed hoiakud ja teadvustamata uskumuste süsteemid. Ei ole ühte ja lihtsat majanduses edukas olemise valemit, aga arvan, et kasuks tulevad abstraheerimis-, analüüsimis-, modelleerimis-, sünteesimis-, süstematiseerimis- ja üldistamisvõime ning muidugi võime kõiki eelnimetatud võimeid üksteisest eristada…
Kas iga inimene on võimeline olema investor? Ma mõtlen muidugi nii, et sellest talle kasu tõuseks.
Ei ole võimalik, et kõik inimesed on investorid. Kui kõik oleksid investorid, siis tekiks küsimus, kust tuleb rikkus. Aktsiaturgudel teatavasti ei teki rikkust juurde, vaid seda jagatakse ümber. Rikkus tekib tööga.
Praegune maailm on tõepoolest selline, kus ühe inimpõlvega on võimalik saada ülirikkaks ja seda mitte tööd tehes, vaid arvutiekraanil numbreid vaadates. Sellise rikkuse tekkimise pahupoolega hakkame varsti veelgi rohkem kokku puutuma, sest nii, nagu see rikkus on virtuaalmaailmas tekkinud, samamoodi ta ootamatute sündmuste tõttu sinna ka kaob.
Arvude lisandumine arvutiekraanil võib ju võimaldada USA valitsusel oma kulutusi jätkata, kuid kui sellise meetodiga saaks rikkust luua, siis elaks kogu maailm täielikus paradiisis, ilma näljahädade ja sõdadeta.
Kui palju on teie arvates inimestel Eestis mõtet loota praegusele pensionisüsteemile? Kas pensionikindlustus on hea mõte sellisele inimesele, kes raketiteadust pole õppinud, vaid teeb oma igapäevatööd ning kelle praegune kuu sissetulek jääb 400–1000 euro vahele?
Pensionifondid on suurepärased ettevõtted, aga pensionifondide halduritele, mitte sinna raha paigutanutele. Pensionifondi haldamise teenustasud võetakse alati ära, aga suure tõenäosusega inimesed selle abil oma tulevikku kindlustada ei saa. Ja paraku ei aita sellele kaasa ka kindlustused.
Psühholoogias kirjeldatakse seda kui inimeste soovi omada head ja hoolitsevat isa, kes neid tulevikus toetab. Ja alateadlikult arvavad nad, et riik ongi see, kes nende eest hoolitseb, sest väljastpoolt vaadates tundub pensionifondide idee mõistlik. Ainult see ei tööta.
Parim pensionikindlustus inimesele on tema oma lapsed. Nemad aitavad.
Tahtsingi küsida, millist nõu annaksite inimestele, kes tahavad oma tulevikku kindlustada? Platoonilisest usust paremasse tulevikku võib mõnikord väheks jääda...
Tulevikku kindlustada ei saa. Ükskõik, kui palju me seda tahame ja üritame, ei pruugi see aidata. Elu teeb ikka oma korrektiivid, tunduvalt tervem on omaks võtta mõtteviis, et tulevik on looriga varjatud.
Üks ketserlik mõte: mis juhtuks siis, kui USA ja miks mitte ka Euroopa valitsused pangad riigistaks?
See ei lahenda probleemi, sest probleem on pankade toimimise põhimõttes. Üks loodusteadlane ütles, et praegune pangandusmudel eirab loodusseadusi. Looduses on edukad süsteemid need, millel on tasakaal variatiivsuse ja efektiivsuse vahel. Pangandussüsteem on väga efektiivne, kuid kõik nad töötavad ühe mudeli järgi, variatiivsus on null.
Sama on rahasüsteemidega: variatiivsust pole, isegi pole olemas rahasüsteemi, mis oleks tagatud kullaga. Praegused rahasüsteemid on küll väga efektiivsed, kui vaadata seda, mis maailmas viimasel sajandil ehitatud on, kuid nad pole jätkusuutlikud.
Pangandus- ja rahandussüsteem on ajaloolis-kultuurilis-psühholoogiliselt aja jooksul välja kujunenud nähtused. Kas näiteks on võimalik välja mõtelda mõni arukam ja miks mitte ka lihtsam süsteem?
Selles osas on mul väga ketserlikud mõtted. Ma oletan, et probleem ongi selles, et on mindud eemale ajaloolis-kultuurilis-psühholoogilisest arengust ja on hakatud midagi välja mõtlema. Mitte süsteem ei arenenud selleni, et tekkis võlal baseeruv rahasüsteem, vaid pankurid avastasid, et kui raha on tagatud kullaga, aga keegi seda kulda ei küsi, siis võib ju lasta käibele rohkem paberraha, mis näiliselt on kullaga tagatud.
See ei olnud mitte inimkonna huvides tehtud otsus, vaid hoopis panga soov kasumit maksimeerida. Aga inimesed ei saanud sellest teada, vaid nägid juhtunut liiga hilja − siis, kui paberraha eest enam kulda ei saanud.
Mina leian, et tuleks taas tekitada konkurents rahasüsteemide vahel, anda raha emiteerimisvõimalus ja pangategemise võimalus tunduvalt laiemale ringile ja lasta siis vabal konkurentsil otsustada, mis süsteem püsima jääb. Kui keegi teeb raha, mis on tagatud kullaga, aga teine raha, mis ei ole millegagi tagatud, siis oleks inimesel valida, milles ta arveldada tahab.
Loomulikult kuulub see idee utoopia valdkonda ja seda ei hakka keegi kunagi ellu viima, sest kes see ikka oma võimu vabatahtliku vähendamisega lepib.
Kuulge, mis teil on pankade vastu? Kulda te pangas ei hoia, laenanud ei ole...
Küsimus ei ole pankades, vaid panga funktsioonides. Panga ülesanne on hõlbustada pikki ajavahemikke ja ruumiliselt üksteisest kaugel olevaid tehinguid, aga praegu on pankade eesmärk kasumit maksimeerida. Vanasti oli kasum lisatasu ettevõtlikkuse eest ja selle eest, et inimene oli valmis panustama ühiskonnale vajalike teenuste osutamisse või siis tootmisse. Praegu on lõppeesmärk ära unustatud. Kasum ei saa olla äritegevuse eesmärk, eesmärk saab olla ikkagi inimkonna areng.
Elukiri
