Tarmo Virki Hietaniemi surnuaiast, Nokiast ja Helsingi linnajänestest

"Rohkem kui kakskümmend aastat tagasi sai põhjanaabrite pealinnast mu kodulinn, kust leidsin nii armastuse kui kutsumuse. Sattusin ajakirjandusse pooljuhuslikult,“ kirjutab raamatu „Minu Helsingi. Ärge tapke sõnumitoojat“ autor Tarmo Virki. „Elu keerdkäigud on toonud mind tagasi Eestisse, kuid Helsingiga olen jäänud seotuks siiamaani. Raamatut alustasin teraapiamõttega, et panna punkt ühele pikale perioodile oma elus. Ent vaid mõned kuud hiljem võtsin vastu tööpakkumise… jah, arvasite ära, Helsingis." Siit saab lugeda katkendeid raamatust.

Hietaniemi on veidi nagu Metsakalmistu. Siia on koondatud suurema osa riigijuhtide ja riigi edukamate kultuuritegelaste hauaplatsid. Kekkonen, Paasikivi, Mannerheim – kõik on siin. Kunstnikemäel asuvad Alvar Aalto, Akseli Gallen-Kallela ja Mika Waltari hauad.
Hietaniemi surnuaed asutati 1829 ja aastate jooksul on seda tublisti laiendatud. Huvitav laiendus tehti sada aastat vanale surnuaiale 1930.–1931. aastal, kui sellega liideti madalamal asunud naaberkrunt, kuue hektari suurune territoorium, millel oli varem toiminud tapeeditehas. Surnuaia täiteks kaevati veidi lõuna poolt, Pihlajasaari kõrvalt – kohast, kus Tallinki laevad ennast vahel enne sadamasse sisenemist ümber pööravad – mere põhjast 200 000 kuupmeetrit liiva. Et liiv ära ei vajuks, ehitati selle surnuaia osa ümber müür, mis on kohati 7–8 meetrit kõrge.

Surnuaia kõrvalt põhja suunduva suure Mechelini tänava osa nimetati varem Kalmistu tänavaks, kuid kui 1950ndatel valmis üle tee Maria haigla uus polikliinik, muudeti ka tänava nimi – Kalmistu tänava polikliinikusse tuleksid patsiendid ilmselt kerge vastumeelsusega.

Enne Hietaniemisse eestlaste või soomlastega tutvuma suundumist tasub avada arvuti ja teha veidi kodutööd. Hietaniemi kaart koos kõige-kõige tähtsamate isikute haudadega ripub üleval surnuaia kodulehel. Sellelt näeb Aino Kallase hauda, teisi eestlasi siit ei leia. Palju sisutihedam on Pekka Linnaineni koostatud ülevaade „Haapsalu Fabianist Emmaste Priiduni. Jalutuskäik läbi Eesti ja Soome ühisajaloo Hietaniemi kalmistul Helsingis“. Veebis rippuv ülevaade sisaldab fotosid ja detaile rohkem kui sajast Eestiga seotud hauast Hietaniemis. Nende hulgas on mitu eestlast, kes hukkusid Soome sõdades, ja soomlasi, kes hukkusid vabadussõjas. Lisaks on siin palju Eestis töötanud professoreid, estofiile ja Eesti ajalooga rohkemal või vähemal viisil kokku puutunud Soome poliitikuid.

***

„Nägin jälle õudusunenägu – üritasin saada Nokialt kommentaari, miks nad sisenevad toitlustusärisse, ostes Karl Johani restorani.“ Endise Reutersi-kolleegi kommentaar Facebookis, aastaid pärast seda, kui me kumbki enam selle tööga ei tegele, on paljurääkiv. Loomulikult räägib see kommentaar kõigepealt tööpingest – riigi kroonijuveeli edu ja allakäigu kajastamine on maailma suurimale uudisteagentuurile kohati väga närviline tegevus, kui artiklites tuleb kirjutada ettevõttest täpselt nii, nagu asi on, samas teades, et enamik kohalikest lugejatest loeb teksti patrioodi roosade prillidega ning kritiseerib ja sõimab interneti jututubades iga lauset. Lisaks kohalikule pingele hinnatakse uudistemaailmas sinu töö tulemust iga päev, otse konkurentide vastu. Põhimõtteliselt oled sa alati täpselt nii hea nagu sinu viimane lugu.

Karl Johani ja Nokia sidumine unenäos on iseenesest äärmiselt loogiline. Juba kümmekond aastat enne seda, kui mina 2004. aastal Reutersisse tööle läksin, oli Karl Johan meie uudisteagentuuri töötajate lemmiksöögikoht – kaks korrust trepist alla, 15 meetrit läbi kaubamaja, viis meetrit õues ja astudki sisse väikesesse õdusasse Skandinaavia restorani. Lõuna saab telefoni teel ette tellida, nii et kümme minutit hiljem, kui oled e-kirja või artikli valmis kirjutanud, ootab sind mitu termokarpi, loomulikult ka kolleegidele. Need tuleb siis kontorisse kanda ja laiali jagada. Aastate jooksul tekivad meile lausa oma allahindlused: neljapäeviti saame prae juurde pannkoogid poole hinnaga ja meie jaoks tuuakse kohale supitopsid, millega saame hernesupi kontorisse viidud. Harukordsed ei ole ka päevad, kui praad tõstetakse taldrikule, kaetakse fooliumiga ja palutakse taldrik lähipäevil tagasi tuua. Või kui istud koos allikaga maha ja lõunamenüü valikuid vaadates ohkad, et just täna oleks väga tahtnud liha süüa, aga seda menüüs ei ole, ja nagu juhuslikult kuuleb seda restorani perenaine Tuula Sundell ning tõttab kööki küsima, kas Tarmole ja tema kaaslasele ei õnnestu leida lihatükki. Siiani on õnnestunud.
Tuula ongi Karl Johani hing, eelkõige küll lõuna ajal. Keskealine proua on vist tegevdirektor ja ettekandja samas isikus, ja ilmselt ka omanik. Kui käite seal, siis viige terviseid.

***

Peale oravate on tihedad külalised jänesed. Helsingi elanikke on õnnistatud lausa oma jäneste kolooniaga, mis sai alguse 1980. aastatel vabaks lastud või põgenenud kodujänestest ja on tänu soojadele talvedele praeguseks kasvanud ja metsistunud. Tuhanded jänesed hävitavad taimi aedades ja kaevavad tunneleid. Helsingi citykani’t peetakse metsloomaks ja jaht on lubatud septembrist märtsini. Õnneks ei ole õuedel tulistamine siiski lubatud – kui jahiga alustati, kasutati sportambusid, tänapäeval kasutatakse püüdmiseks peamiselt lõkse. Loomad, mis linn püüab, viiakse loomaaeda metsloomade söögiks.

Linnajäneste hulga kasv on toonud lausa kesklinna ka rebased ja kullid. Soome jalgpallimeeskonna maskotiks sai 2007. aastal Bubi-huuhkaja – kassikakk, kes lendas väljakule Soome–Belgia mängu ajal, mille Soome 2 : 0 võitis, ja keda nähakse ka hiljem tihtilugu olümpiastaadionil, kus vutimeeskond peab kodumänge. Olümpiastaadionil, mis ehitati 1940. aasta olümpiamängudeks, on külastajatele avatud spordimuuseum ja staadioni torn. Eelkõige tasub staadionit siiski külastada suuremate ürituste ajal – ise olen käinud vaatamas mitut vutimängu, kergejõustiku maailmameistrivõistlusi ja näiteks U2 kontserti. Staadion valmis 1938, aga kuna maailmasõja tõttu jäi olümpia ära, sai ta olümpiastaadionina toimida alles 1952. aasta suvemängudel.

Tarmo Vikri „Minu Helsingi. Ärge tapke sõnumitoojat“, kirjastus Petrone Print 2015