Aune Past: Ma lihtsalt ei oska magada, ma olen magamises läbi kukkunud, saamatu

Aune Past kirjutab raamatus „Hea tuju raamat 40+“ muhedalt naise vanusega seotud muredest ja nende ületamisest. Autor nendib, et me ei pea nutma, et ühiskond vananeb, sest kasvavad vaid numbrid. „Numbrite taga olevad elud on päris elusad. 50+ inimesed on fantastilised ja tegusamad kui põlvkond varem. “ 2. katkend sellest raamatust räägib unehäiretest.

Sügavalt ebameeldiv on kuulda, kuidas allkorrusel kell lööb: 12 korda, korra, kaks korda, kolm korda. Ometi oleks aeg sügavalt magada.
Nüüd olen juba päris närvis, et ma ei jää magama. Tean ka, et sõltumata magama jäämise ajast ärkan hommikul pool viis. Kõik see ajab mind hullusti ärevaks ja vaevalt ma sel ööl sügavalt magama jäängi.

Pea on küll padjal ja tundub, et silmadki lähevad kinni, kuid siis hakkan jalgadega sebima ja neid paremasse asendisse sättima. Miks mu jalad küll ei võiks rahulikult teki all puhata?
Olen väsinud, pea valutab, kõrvad kohisevad, süda on ärgates paha. Oleks nagu pidev pohmell, igal hommikul, hommikust hommikusse...

Kurdan häda perearstile, saan saatekirja unearstile, aga tema juurde aega saada on pea võimatu. Doktor Marlit Veldi on kirjutanud mitmeid raamatuid unest ja unetusest. Loen neid, et oskaksin
olla targem patsient. Juba esimene vastuvõtt annab kindlustunde: sellesse ei sure. Paika saab ka uneuuringu aeg, et näha, mis siis minuga tegelikult öösiti toimub.

Haiglavaikuses, täiesti üksinda, kõrvalises uuringukambris uinun nagu ront, keeran öösel paar korda ja ärkan hommikul kell 7. Tunnen, et olen simulant. Samal ajal, kui unetud autojuhid panevad teedel ohtu iseenda ja kaasreisijate elud, kulutan mina doktori ja masinate kallist aega, endal pole viga midagi. Eks ma umbes niimoodi mõtlesin, kui uneuuringu tulemusi ootasin. Aga doktor ei öelnud kordagi, et simulant, ei vihjanud kuidagi, et uuring asjata tehtud sai. Näitas ära, mitu korda ma öösel ärkasin, ütles, et hapnikku on vähe ja et uneapnoe passib juba nurga taga.

Ega ma julenud eriti kõnelda, mis mind öösiti vaevab. Ikka see mure, et olen mingi hull, kes haigusi välja mõtleb ja üks tubli eesti naine peaks vähemalt magada oskama. Tegelikult kartsin ma öiseid köhahoogusid, mis tulid ja enam ära ei läinud, südant, mis vahetevahel kurgust lendu tahtis tõusta ja lämbumistunnet, kuna millegipärast ma ei saanud neelata. Lõpuks hakkasin voodit suisa kartma.

Loomulikult ma tean, et hea une jaoks on vaja tuntud mantrat: hoia kehakaal normis, söö tervislikult, liigu piisavalt ja ära stressa.

Proovisin õhtuti televiisorit mitte vaadata, arvutiga mitte töötada.

Lasksin isegi veesooned ja voodi asukoha üle kontrollida. Mõtlesin, et meie magamistoa mööbel on kuidagi kuri mu vastu. Proovisin melatoniini tablette, need tekitasid ainult peavalu. Niisamuti palderjani ja humalatee. Kummelitee joomisest ei tundunud olevat mingit abi.

Veidi abi sain villastest sokkidest. Ei tea, kas soojad varbad lisasid turvatunnet või mõjutasid kuidagi vereringet, aga need andsid tõesti parema une.
Uni tuleb kergemini ja jääb minuga kauemaks, kui olen päeval teinud pika jalutuskäigu ehk liikunud rohkem kui 500 sammu.

Abi sain aga hoopis imelisest kohast: reikist. Reiki abil suudan oma mõtteid rahustada, tunnetada end siin ja praegu, olla rahul oma kehaga ja leppida tema tembutamistega.

Kuna unetusega kaasnevad punased silmad, tilkuv nina ja pidev köha, siis kurtsin seda tuttavale nina-kurguarstile. Tema arvas, et tegu on allergiaga, mina vastu, et mis allergia, olen kõik allergiatestid teinud. Tohtrihärra muigas ja ütles, et kõiki allergiaid ei saagi testiga püüda: „Sul on stressiallergia.”

Ma ei usu teda – niikuinii on kogu aeg tunne, et mida ma kurdan, pean ise hakkama saama, tegu pole ju haigusega. Ma lihtsalt ei oska magada, ma olen magamises läbi kukkunud, saamatu. Pingeid lisab teadmine, et inimene vajab 8 tundi und, järelikult jääb mul midagi oma organismile pakkumata, see ei saa hästi lõppeda.

Aga midagi jäi doktori stressiallergia jutust hinge. Nähes apteegis pudelikest sildiga „Stressisiirup”, rändas see mu ostukorvi. Taimetargad ütlevad, et õiged taimed tulevad ise sinu aeda, kui sa neid vajad.

Tänapäevaselt võiks siis öelda, et pudelisse pandud taimed jõuavad apteegis ise sinu juurde, kui sa neid vajad. Kusjuures tõesti – stressisiirup viib nii peavalu kui unetuse, lõpetab köha ja lämbumistunde.

Rõõmuga märkasin, et viimane pudel oli pealt hallitama läinud.

Tähendab, ma pole stressisiirupit nii kaua vajanud, et hallitus on juba jõudnud pudelisse tekkida! Aga ma olen teinud endaga rahu: kaotanud kehakaalu, meel on rõõmus, ma ei muretse pidevalt, ma liigun ja ma ei söö hilisõhtul.

Kõlab kui kukepea, aga tegelikult nõudis siiani jõudmine palju vaeva, et küsida iseendalt, mis mure sunnib mu peas mõtteid ringi kappama, miks ma pole valmis rahulikult magama. Unetus on nagu
spiraal, sa jõuad ikka samade põhjusteni, ainult et iga kord uuel tasemel.

Kurjad mõtted, ainult meie meeltes peetavad vaidlused, omaette kurvastamine või kellelegi kättemaksu haudumine ei tee asja paremaks. Niisamuti liigne muretsemine oma töö, oma suhete ja keha pärast. Võib küll tunduda, et on nii palju asju, mis on maailmas valesti või et oh, mis mina või lähedased on valesti teinud.

Kurtsin kord sõbrale, et jama lahti, üleeile juhtus niisugune asi.
Sõber aja silmad suureks ja küsis, kas ma olen nüüd kaks päeva sellele asjale mõelnud? Ma ei mõistnud teda, juhtus ju jama, miks ma ei peaks seda oma mõtetes ikka uuesti ja uuesti läbi ketrama.
Sõber oli konkreetne: „Kui saad, siis paranda jama ära. Kui siin midagi muuta ei ole, unusta ära, puhasta oma pea ära, miks sa kulutad oma ressursse sellele, mis juba läks valesti ja mida sa muuta ei saa, miks sa elad neid negatiivseid emotsioone ikka ja jälle läbi? Miks sa pead oma mõtetes kurje dialooge, kui sa elus ei julge või ei taha asjaosalistega asju selgeks rääkida?”
No mida ma oskan siin öelda? Sõbral on õigus. Ei tohi kinni jääda sellesse, mis juhtus, ei tohi ennast negatiivsete mõtetega üles kütta.

Stressis keha ei taha olla sinu sõber.

• Sa ei saa muretseda kõikide maailma murede üle ega vastutada maailma kõikide kehvade tegude pärast.

• Õpi lõdvestuma.

• Naudi liikumist.

• Söö õhtul kergemat toitu ja vähem.

• Unetuse vastu aitas hästi stressisiirup.

• Villaste sokkide jalgapanek oli kui märk, et uni võib tulla.

• Mõistsin, et vähese une pärast muretsemine on kiireim tee vähese uneni.

• Kui tunned, et pinge läheb suureks, otsi abi.

• Rahustavad maarohuteed aitavad mõtetes korda luua.

• Oma keha ja vaimu eest pead ikka ainult ise hoolitsema.

• Läbipõlenud või töövõimetu spetsialist ja muredes vaevlev pereliige pole kellelegi õnnistuseks

• Stressist saab välja, tuleb teha ainult esimene samm.

• Selle asemel, et kadestada hommikuti mõnusasti magavaid kaaslasi, tegelen hommikul nende asjadega, mis mulle meeldivad, naudin vaikust ja rahu, joon oma hommikukohvi ja olen õnnelik.
Hoia oma meel rõõmus, korrasta oma mõtted. Kas on vaja ikka eilse äparduse pärast nii palju muretseda ja oma peas vihaseid süüdistusi genereerida?

Ehk on täna sinu elu parim päev?

Aune Past „Hea tuju raamat 40+“, kirjastus Hea Lugu