Aune Past: Olen üle saanud oma 40. eluaastate vabandavast olekust: „Vabandage, et ma nii vana olen ja siin veel õhku hingan!”

Aune Past kirjutab raamatus „Hea tuju raamat 40+“ vanusega seotud muretsemisest elujaatavalt ja kohati peene eneseirooniga. Autor on jälginud oma mõtteid ja elustiili erinevas vanuses ning nendib: „Me ei pea nutma, et ühiskond vananeb. Kasvavad vaid numbrid. Numbrite taga olevad elud on päris elusad. 50+ inimesed on fantastilised ja tegusamad kui põlvkond varem. 50 on uus 50!“

Viiekümnendad on quintastic

Aeg on imelik. Tundub nagu poleks sa kunagi õiges ajas. Ikka mõtled, et siis, kui... homme, kunagi tulevikus. Või mäletad, et see oli siis, eile, ennevanasti. Aega puudutada ei saa, saab aga kuulata, kuidas aeg voolab.

Või näha, kuidas aeg möödub. Aega osta ei saa, küll aga saab raisata.

Kärbes tajuvat aega palju kiiremini kui inimene, sest kärbes elab oma kärbse ajatajus pikaealiseks. Meie mõistes lühike elu on kärbse jaoks pikk. Ma ei tea, kas kärbestel on ajataju või kas nad suudavad ajahetkedest pikka eluiga kokku panna. Liiga ulmeline on selle üle isegi fantaseerida. Eriti kui iseendagi suhe ajaga kipub keeruliseks kätte.

Psühholoogid väidavad, et naiste jaoks on ootamine eriti pikk, kuna naised tajuvad aja kulgu meestest kiiremini. Ometi on läbi ajaloo olnud just naised ootaja rollis, oodates mehi merelt või sõjast koju. Oodates koju neid, kes tulevad büroost või Soome ehitusplatsilt.

Väidetavalt ja tegelikult. Kas me, naised, oleme siis pikameelsed ja kannatlikud?

Minu aeg on hakanud kiiremini kulgema. Nii tund, päev kui nädal. Isegi aasta. Koguni taasiseseisvunud Eesti 23 aastat on kuidagi tohutult kiiresti läinud.

Kord ütles Marju Lauristin, et vana professori tunneb ära selle järgi, et ta räägib ikka samu nalju. Ja need teevad talle endale iga kord nalja. Lauristin ise ei räägi kunagi ajast ja arust nalju, tema aja- ja
ühiskonnatunnetus on imetlusväärselt täpne. Ma katsun ennastki koolitustel kontrollida, et ei räägiks vanu nalju. Mitte et fänniklubi mind loengult loengule saadaks, vaid on oht, et kuulajad ei saa neist naljadest enam aru.

Veel hullem lugu on näidetega ehk juhtumitega elust enesest.

Arvasin, et vanade näidete rääkimine ajast, kui kogu kommunikatsioonijuhtimine oli veel noor ja oma teed otsiv, kus polnud õigeid või valesid lahendusi ega eeskujusid, on üks minu enda vananemise tunnus.

Suur oli minu kergendus, kui Kristi Ruul ütles, et nemad Ilona Leivaga avastasid, et ei saa enam näidetena kasutada paljusid kriisikommunikatsiooni juhtumeid, sest kuulajad isegi ei mäleta enam
neid organisatsioone, millest jutt käib, rääkimata õppetundidest.

Aeg läheb tõesti kiiremini.

Oma vanust on raske tajuda. Liiati on kunagised verinoored panga juhatuse liikmed või nooruke peaminister ka ise saanud soliidsemaks (nii nimetas üks vana rätsephärra inimese vanemaks saamist).

Ühiskond on pehmendanud oma noorusekultust. Ometi ei ole avalikkuses ühte rollimudelit, kuidas olla vanem kui 30.

Ita Ever, kui nimetada esimesena meeldetulevat leedit. Või Eve Kivi.
Aga Eve Kivi on paras rollimudel ka kahekümnestele. Või Siiri Oviir, kes on tegus nii Eestis kui kaugemal. Või Reet Linna... Või...

Ühiskond jagab 50+ naised laias laastus nelja gruppi.

Ühed, kes on imetlusväärsed, elukogenud naised, ilusad, enesekindlad, targad ja vaimukad.

Teised on lootusetud vanamutid, seelik kummipaelaga keskelt kokku körtsitud, tüdimus ja valu silmist vastu vaatamas.

Kolmandas grupis on miniseelikus ja pikkade blondide juustega vananevad Barbie’d, hoidmas kinni oma 20-aastasest minast.

Neljandad on eatud ja sootud. Enamasti ka nähtamatud, aga nendeta oleks ülejäänute elu palju ebamugavam.

Nende nelja vahel on kindlasti palju pooltoone, nägusid, kehasid ja varje.

Kus olen mina sellel pildil? Tahaksin olla kõbus, eakohaselt tegus ja õnnelik. Aga mis on 50+ eakohane uue aastatuhande esimesel sajandil?
Ma ei tea.

Mu sõber rääkis, kuidas ta imestas oma onu neljakümnendal juubelil: issake, nii vana mees ja tantsib! Sõber, eakaaslane, muide, on täna tantsupõrandal üks atraktiivsemaid mehi.
Aja tajumine on kindlasti subjektiivne. Vahel on minut liiga pikk, teinekord aasta liiga lühike. Aja tajumine sõltub isegi positsioonist, kus inimene hierarhias asub ja tema varanduslikust seisust. Nimelt uuriti California Ülikoolis, kuidas mõjutab inimese võimupositsioon ajataju. Uuringu järgi arvavad suurema võimuga inimesed, et neil on elus rohkem aega, kuna nad tunnevad, et neil on tugev kontroll paljude oma elu eri aspektide üle.

Aja ja vanuse tajumisel mõjutavad meie subjektiivseid hinnanguid meie enda tegelik vanus, haridus, tervis, enesehinnang, majanduslik toimetulek, tööga rahulolu. Nendest teguritest hindab professor Joan A. Steitz kõige olulisemaks subjektiivse vanuse mõjutajaks enesehinnangut ja majanduslikku toimetulekut.

Vananemine algab peast, öeldakse sageli. Selle all peetakse muidugi silmas mõtlemist, mitte otseses mõttes seda, et juuksed lähevad halliks, kõrvakuulmine kaob ja silmanägemine muutub töntsiks.

Sõna „vana” kui mõtteraam muudab meie käitumist.

Millal teile öeldi esimest korda – vana? Minuga juhtus see 19-aastaselt. Minust aasta noorem tädipoeg kurtis: „Eile oli täiega jama disko! Mingid 19-aastased vanaisad olid kohale tulnud!”
Kui ma 23-aastasena beebiriideid õue kuivama panin, hoiatas üks palli mängiv poiss teist: „Ära praegu tule, üks vanamoor paneb pesu kuivama!”

Kui tegin reklaamikampaaniat pangale ja otsisime reklaamnägu, soovitasin ühiskonnas tuntud tegijat, panga kauaaegset suurklienti.
Panga turundustüdrukud vedasid suu viltu: „Issver, ta on ju niiii vana, 35 kindlasti!”
Sõbranna tuli töövestluselt, silmis paanika: „Nad ütlesid, et ma olen vana!” Tähistasime just šampanjat rüübates ühise sõbranna 40. sünnipäeva.
Kui ma pärast pikka vaheaega jälle spordiklubisse trenni läksin, ei osanud ma jalga ega kätt liigutada. Sammukombinatsioonid olid keerukad, tempo liiga kiire. Esimeses reas hüples keegi peenike blondiin. „No mis viga karata, kui oled nii noor,” õelutsesin enesehaletsushoos endamisi. Kui trenn lõppes, tuli see „nii noor” mind kallistama: „Ohoo, tore, et trenni oled tulnud!” No eks klassiõdesid tuleb ikka kallistada...

Olime lastega spordilaagris. Ühel laevareisil lubas kapten: „Nüüd kõik ujuma!” Lapsed kargasid sulps ja sulps üle parda. Tundus mõnus.

Aga mina seisin nagu puuslik reelingu ääres ja mõtlesin, kas see on sobilik?

Et kas on sobilik, kui nii vana inimene nagu mina üle parda kargab.
Samas tuli üks naine, umbes minu emaga ühevanune ja hüppas pikemalt aru pidamata üle parda. Kalpsasin järele. Pärast andis mitu aega mõelda, miks ma ennist niimoodi arutlema jäin. Et kas sobib?
Või et äkki olen vana? Ainsaks vabanduseks tundus olevat hirm lapsele sõprade ees häbi teha. Saan aru, et see pole suurem asi vabandus.

Puhkasin lumelauapargis ja vaatasin pilvi, kui minu kõrvale lumele prantsatas üks poiss. Eks lumelauariided on suhteliselt varjavad, aga olin kiivri ja prillid pannud enda kõrvale lumele. Nii et
väga maskeerunud ma polnud. Ja siis see poiss küsis: „Kuidas on nii vanal inimesel lumelauaga sõita? Sa oled äge tädi, oma 35 kindlasti.”
„Vastupidi, 53,” vastasin. „Ei ole!” oli poiss siiralt üllatunud.
Lobisesime veel pikalt. Õnneks ta ei küsinud, et kas ma lapsepõlves dinosauruseid kohtasin.
Mina mäletan, kuidas kooliajal kõneldi suurest sotsialistlikust oktoobrirevolutsioonist, mis toimus 1917. aastal Venemaal. Mulle küll tundus, et see võis olla toimunud ajal, mil dinosaurused Neeva
kallastel ringi käisid. Kuni vanaema ütles, et ühel suvel kohtus ta Nadežda Krupskajaga (Krupskaja oli Lenini elukaaslane ja Lenin oli selle punarevolutsiooni võtmetegelane). See oli esimene personaalne ajanihe. Nihe, mis eraldas dinosaurused ja minu vanaema põlvkonna.
Teine avastus oli, et suur isamaasõda (mille käigus okupeeriti Eesti) ehk teine maailmasõda oli lõppenud alles kümmekond aastat enne minu sündi. Et minu isa oli selle sõja veteran. Ja et minu ema sai lapsena selles sõjas haavata. Millegipärast tundus seegi sõda minu jaoks olevat dinosauruste-aegses ajaloos, mitte reaalselt meie perekonna loos.

Ma ei tea, kuidas olla 60-aastane. Ma ei tea isegi seda, kas passis oleval sünniaastal on tähtsust. Et kas on oluline, kui vana sa paberil oled. Või on see ainult number. Lubadus, et varsti saad bussis tasuta sõita ja osta odavama loomaaiapileti.

Tean vaid, et mulle meeldib elus olla. Ja oma tööd teha. Ja lapselapsi hoida. Ja lumelauaga sõita. Ja reisida. Ja tantsida. Ja osaleda oma Rotary klubiga maailma paremaks muutmisel. Süüa meeldib ka. Natuke isegi ehk liiga palju.

Olen üle saanud oma 40. eluaastate vabandavast olekust: „Vabandage, et ma nii vana olen ja siin veel õhku hingan!” Millegipärast juhtus just 40. aastates sageli, et vestluskaaslane andis mõista või ütles selgelt välja, et need vanainimesed (35 ja vanemad) võiksid parem pärg kaelas surnuaia väravas istuda ja oma aega oodata. Esimene kord selline arvamus ehmatas. Edaspidi enam mitte. Õnneks ei olnud ka mu sõbrad seda nägu, nagu tahaksid nad kohe hakata endale mulda peale kaapima.

Neljakümneselt õppisin ütlema, et naisterahva puhul maksab elukogemus ka midagi. Kuni ühel hetkel märkasin, et „naisterahvas” on kadunud ja ma ütlesin: „Elukogemus maksab ka midagi!”
Nii nagu kogemuse korjamine, on ka oma keha ja vaimu hoidmine elukestev tegevus. Ealisi iseärasusi ei saa edukalt tõrjuda, kui nad juba käes on.

Erinevalt meie vanemate põlvkonnast on meie elu olnud turvaline ja imeline. Sõbranna 50. sünnipäeval toosti tõstes ütlesin: „Viiskümmend on uus kolmkümmend!” Meile see meeldis. Ja mulle tundus, et olin laheda vaimukuse välja mõelnud. Kuni guugeldasin ja leidsin, et mõte juba ammu oma elu elab.

On palju neid, kes arvavad, et tänane 50 on uus 30.
Viiekümnendaid eluaastaid peetakse koguni parimaks ajaks elus. Elukogemus annab meile turvatunde, me oleme rohkem rahul eluga, muretseme vähem ja lepime paremini ka oma kehaga. Meile meeldib olla elus.

Ameeriklanna Barbara Becker Holstein väidab ühes Today Health artiklis (13. sept 2013), et see on vanus, kus musklites on veel piisavalt toonust, mõttetegevus on vilgas, elukogemus annab julguse ja inimesed hakkavad sageli tegema just seda, mis neile meeldib, olles selles tegevuses edukad ja ühiskonna poolt tunnustatud. Barbara väidab, et tervishoid ja kosmeetikatööstus on teinud võimalikuks 50-aastase inimese elu varasema 30-aastase moodi. „Sa võid vabalt käia kohtamas 30-aastase mehega,” lubab ta.

Ühe Barbara väitega ma siiski nõus pole. Nimelt väidab ta, et 50-aastaselt võib vabalt ka emaks saada, kui selline soov tuleb. Muidugi, kaasaegne meditsiin teeb selle võimalikuks. Ometi on mul
kahju lapsest, kes peab esimesel koolipäeval pea 60-aastasel käest kinni hoidma või siis vastama klassikaaslaste siirale küsimusele: „Miks sa vanaemaga kooli tulid?” Selles vanuses eelistaksin mina nautida lastelaste seltskonda.

Kui ma mõttes Barbaraga vaidlesin, jõudsin arvamusele, et 50 pole uus 30, vaid 50 on uus 50. Meid on täna ühiskonnas protsentuaalselt rohkem kui oli meie vanemate viiekümnendate ajal. Jah, ühiskond vananeb, aga kas see vananemine on ka tegelik või on see vaid statistika? Et kas tänane viiekümnendates inimene nõuab ühiskonnalt rohkem tuge ja abi või panustab tänane kuuekümnendates kodanik ühiskonda hoopis rohkem?

Kui iseenda vanusega on raske selgusele saada, mis siin veel tervest ühiskonnast rääkida. Ühe USA-s tehtud uuringu järgi on 66 protsendil naistest „kotimuti” hirm – hirm, et kunagi ollakse vana,
haige ja vaene, kotiga tänaval kondav mutt.

Pittsburghi ülikooli vananemise instituudi direktor Neil Resnick viskab aga nalja: „Vananemine iseenesest ei olegi halb, aga kui see on koos suitsetamise, alkoholi, haiguste, saastatuse, rasvumise või kehvade geenidega, võib see olla surmav.” (TribLive, 26. nov 2013)

Pärast üht koolitust tuli minu juurde noormees, kes oli juba esimese loengutunni alguses oma skeptilise hoiakuga silma jäänud.

Pika päeva jooksul esitas ta mitmeid kahtlevaid küsimusi. Mõtlesin, et mis siit siis nüüd tuleb? Aga noorsand ütles: „Aitäh, see oli kõige asjalikum kommunikatsioonikoolitus, kus ma käinud olen! Ja ma olen käinud paljudel koolitustel nii Eestis kui USA-s. Te olete lihtsalt quintastic!”

Tänasin, kuigi nõutus mu silmist pidi paistma miilide kaugusele. No mida ta nüüd küll ütles, mida see ometi tähendab? Lootsin, et mitte midagi hirmsat, sest see tuli ju koos tänuga. Mees hakkas mu nägu nähes naerma ja ütles: „Ärge olge nii ehmatanud. Ameerikas nimetatakse niimoodi viiekümneseid ja üle selle inimesi, kes on vägevad!”
Guugeldasin esimesel võimalusel. Quintastic on tõepoolest nii nimi- kui omadussõna, mis tähistab inimest, kes on ületanud 50. eluaasta piiri. Sõna, milles on kokku pandud ladina quique ehk „viis” (vrdl: kvintet) ja inglise fantastic ehk fantastiline. Alguses kasutati seda sõna ennekõike naiste puhul, näiteks võib meedias leida seda sõna seostatuna Kim Cattralli, Meryl Streepi, Emma Thompsoni ja Sharon Stonega.

Selle sõna kasutuselevõtmine näitab ühiskonnas toimunud hoiakute muutust.

2014. aastal võib suur enamik 50-aastaseid Eesti mehi eeldada, et ees ootab üle 20 aasta. Naiste puhul on ootus veel 30 aastale.
Kui vaatame oma vanavanemate keskmist eluiga, siis ajavahemikul 1897–1960 kasvas keskmine eluiga meeste puhul 41,9 aastalt 64,3 aastani ehk üle 22 aasta ning naiste puhul 45,5 aastalt 1960.
aastaks 72,7 eluaastani ehk üle 27 aasta. 2010. aastal aga oli Eesti meeste keskmine eluiga 70,6 aastat ja naistel 80,5 aastat. Nii et selles vanuses, kus meie naudime teist algust, olid meie keskmised statistilised vanaisad ja vanaemad juba surnud.

50 täna on midagi muud kui eile. On quintastic. Miks on paljud 50. sünnipäeva tähistanud inimesed quintastilised? Esiteks on üle elatud see „õudus” – esimene juubel, teiseks lubab elukogemus
muiata paljude tormide üle veeklaasis ja kolmandaks innustab teadmine, et kui praegu ei tee, siis jääbki tegemata.

Ma ei tea, mis sõna võiks olla eesti keeles selle uue üle-viiekümneste põlvkonna ühisnimetaja. Quintastic kõlab mitte pooltki nii ägedalt kui äge on tegelikult elu viiekümneselt.
Ühiskonnas on iga päevaga rohkem üle-viiekümneseid. Me ei pea nutma, et ühiskond vananeb. Kasvavad vaid numbrid. Numbrite taga olevad elud on päris elusad. 50+ inimesed on fantastilised ja tegusamad kui põlvkond varem. 50 on uus 50!
Olen kindel, et kui tänane 30-aastaste põlvkond saab 50, siis on see omakorda midagi hoopis muud kui meie täna. Ja jälle on 50 uus 50.`

Aune Pasti mõtteid:

Vanus on ennekõike subjektiivne hinnang, eriti enda osas.

Viiekümneselt ei peagi olema kolmekümnese iseenda koopia.

Tänane viiekümnene on teistsugune kui põlvkond tagasi.

Ühiskond vananeb, aga kas vananemine on ühiskonna tegususe vähenemine või on see vaid keskmise vanuse tõus?

Viiekümnesed on fantastilised!

Aune Past „Hea tuju raamatu 40+“, kirjastus Hea Lugu 2014. Müügil on juba kolmas trükk.