Meie laste uneröövlitest ausalt ja halastamata

Milline peaks olema mingis vanuses lapse unerežiim? Mis röövib lapselt une ja takistab magama jäämist? Kuidas aitavad uneröövlite tekkele kaasa lapsevanemad? Niisugustele küsimustele annavad oma raamatus „Meie lapse uni“ vastused ning annavad nõu Merit Lilleleht ja Õnne Liv Valberg. 2. katkend

Lapse und takistavad ka uneröövlid, mis tekivad armastavate lapsevanemate eksimuste tõttu. Siia alla kuuluvad kõik lapse ootused talle harjumuseks saanud tegutsemisviiside suhtes ka uneaegadel: kussutamine, pidev luti imemine, vajadus autos või kärus liikumise järele, soov magada lapsevanemate voodis. Nimetame neid karuteeneteks: need on teod, mis lõpptulemusena toovad negatiivseid tagajärgi sellele, kellele püüti teha head.

Head soovides võib juhtuda, et õpetame oma lastele uusi rolle. Tuntumad rollid lapseeas on ralliäss, lutimajandaja, tissisõltlane, maailmarändur, draamakuninganna, kaupleja. Kindlasti on neid rolle veel ja iga pere tunneb oma tegelasi kõige paremini. Teeme väikese ülevaate enamlevinud õpitud rollidest. 

• Ralliäss

Ralliäss vaimustub kõikidest raputavatest liikumisvahenditest − sobivad nii käru, auto kui ka lapsevanema poolt teatud rütmilisusega kiigutatav turvahäll. Sellise lapse vanemad on juba loobunud päevaunede (vahel ka ööunede) üritamisest tubastes tingimustes. Uneaja saabudes pannakse laps näiteks kärusse, piisava liikumiskiirusega võetakse üles just täpselt välja kujundatud tempo, millega laps on harjunud. Lapsevanem valib sellise marsruudi, et teele ei jääks valgusfoore ega muid takistusi, mis sunniks käru peatama. Hoidku selle eest, et käru teele ilmuks mõni takistus ja sunniks selle peatuma – siis on kindlustatud lapse ärkamine, halvimal juhul kaasneb sellega ka kõvahäälne nutt. Ja kõik algab otsast peale – võetakse üles piisava kiirusega tempo…. On ka edasijõudnud ralliässad, kes eelistavad vaid auto turvatoolis magamist. Auto peab nende magamise ajal sõitma õige kiirusega, peatumatult ning õige amplituudiga kõikuma. Kõrgema klassi ralliässade lapsevanemad sõidavad lapse uinutamiseks näiteks raudtee ületuskohtade läheduses, sest laps uinub kõige paremini just auto rappudes, näiteks üle raudteerööbaste sõites. Ralliässade vanemad on tavaliselt juba olukorraga harjunud ning loodavad, et peale lasteaiaperioodi ju lapsed enam lõunaund ei maga. Seni on küll mureks suured bensiiniarved ja autoga sõidetud ajakulu. Häda ajab härja kaevu – parem autos magav kui üleväsinud laps.

• Lutimajandaja

Tema on laps, kes on paljude laste laiatarbekaupade lõputust sortimendist endale vanemate abiga välja valinud just luti kui hea rahustaja ja mänguasja. Ja luttide alal on ta ekspert. Arvatavasti on ta läbi katsetanud kirsi- ja nibukujulise luti, tutvunud silikooni ja lateksmaterjali eripäradega ning võimalik, et saanud proovida ka otse Amazonist tellitud uuemat kaupa. Unne jäädes paneb ta tavaliselt oma lemmikluti suhu ja imeb seda keskendunult ning täie tähelepanuga. Täiendava garantii mõttes hoiab ka tagavaralutti käes − mine tea, mis kõik öösel juhtuda võib. Kui üks lutt on juba soojaks ja pehmeks imetud, siis vahetab ta mängleva kergusega imetud luti värskema vastu ning jätkab keskendunult imemist. Ja nii iga unefaasi vahetumisel, mida väikelapsel on öö jooksul umbes 5-8 korda. Hoidke selle eest, kui lutt kogemata öösel pulgavoodi võrede vahelt välja kukub!

Selle kopsatuse peale on tavaliselt kogu pere üleval ning sõltuvalt sellest, kummal on nõrgem närvisüsteem, jookseb ema või isa lapse tuppa, kummardub voodi ette, otsib oskuslikult pimedast toast voodi alt luti taas üles ja annab kergendustundega selle lapsele voodisse tagasi ning taarub oma voodisse ootama uut kopsatust või märguannet. Ettevalmistunud lapsevanemad on hankinud pimedas helendavad lutid, mida on öösel kergem linade vahel või voodi all märgata. Kes helendavaid lutte pole enda jaoks veel avastanud, need seovad paelaga igasse voodi nurka mõne luti ning laps õpib üsna kiiresti vajadusel neid leidma. Need vanemad saavad, võrreldes teiste lutimajandajate vanematega, veidi rahulikuma ööune ning peavad lapsele appi minema vaid siis, kui näiteks lutinöörid on pusasse läinud või veel hullem, ümber lapse käe kinni jäänud.

• Tissisõltlane

Tema on enda jaoks selgeks saanud, et lisaks täiskõhutundele on tissiimemine ka mõnus ajaveetmise vorm, kui igavus peale tuleb. Lutti ta üldiselt ei tunnista ja võimalik, et pole seda kordagi näinudki. Tavaliselt aitab veidi kõrgendatud häälega emme kutsumisest ja tiss on kohal. Imemine aitab alati ka siis, kui on mure või ärevus. Tuntud ka kui nätsutaja. Tema vanemate arvates on tal suur söögiisu ja toitainetevajadus, sellepärast peab ta ka öösel mitmeid kordi sööma, isegi siis, kui ta on juba vanem kui kuuekuune.

• Draamakuninganna (või -kuningas)

Draamakuninganna tunneb end päevasel ärkvelolekuajal oma rollis hästi – ta teab ja tunnetab, et vanemad ja kõik teised täiskasvanud teda armastavad ja temast hoolivad ning ta on suuremeelne ning kingib neile vastu lõbusaid lalisemisi ja hambutuid naeratusi. Ta võidab lihtsalt iga läheduses viibiva täiskasvanu südame ning on oma vanemate silmatera. Kui talle aga märku anda, et lähenemas on uneaeg, muutub senine rõõmsameelne laps nagu ilm äikese ajal. Ta võib end algatuseks ajada pulka ning anda häälekalt teile ja ka naabritele oma arvamusest teada. Kui laps on juba suurem, teatab ta sulle veendunult, et tal ei ole und. Kui mingi ime läbi õnnestub lapsevanemal koos lapsega magamistuppa jõuda, siis oma voodisse ei ole laps kindlasti nõus minema. Ta väljendab vastumeelsust kriiskava kisaga, võimalusel end kõhuli keerates või püsti ajades ning kui jalad vähegi kannavad, siis putku pistes. Lapsevanemal jääb vaid üle ette kujutada, kui läbikostvad koduseinad on, ja mõttes vaagida, kas naaber helistab lastekaitsesse või mitte. Draamakuninganna igatahes vabatahtlikult alla ei anna. 

Maailmaränduri, kaupleja ja helluseotsija kohta on võimalik lugeda Eesti esimesest laste unele pühendatud raamatust "MEIE LAPSE UNI". Praktiline teejuht lapsevanematele 0-7 aastase lapse unemaailma. Autorid Merit Lilleleht ja Õnne Liv Valberg.

Tegelikult lapsed ei naudi neid kujunenud rolle ning võivad olla ka ise õnnetud, et nad ei suuda veel oma eluülesannetega rahuldavalt toime tulla. Palju on poleemikat teema üle, kas ja kui palju lapsed meiega teadlikult manipuleerida oskavad. Oleme arvamusel, et tegelikult lapsed ei soovi meiega manipuleerida. Pigem on see nende viis reageerida olukorrale, mille lahendamiseks neil ei ole veel sobivat käitumisstrateegiat.

Just nende sobivate käitumismudelite õpetamine ongi meie kui lapsevanemate töö ja kohustus, et anda lastele oskused, teadmised ja rakendatavad käitumismustrid, mis aitavad meil elu rahuldustpakkuvalt elada. Õpetame me ju oma lastele ka lusikaga söömist, potil käimist, hiljem tähti-numbreid. Magamine on samamoodi lihtsalt üks sotsiaalne oskus, mida laps peab oma esimestel eluaastatel õppima ning lapsevanem õpetama. Miski ei kujune iseenesest.

Merit Lilleleht ja Õnne Liv Valberg „Meie lapse uni“, Ajakirjade kirjastus 2015