Raul Adlas kiirabi ülekoormusest: Me peame oma inimesi paluma, et olge head, äkki võtate ühe valve veel

„Meil on üks terviklik tervishoiusüsteem ja kui kuskil kraan kinni keerata, siis tekib süsteemis pais. Täna Tallinnas on see pais erakorralise meditsiini osakonnad ehk kiirabi,“ rääkis Tallinna Kiirabi peaarst Raul Adlas Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti korraldatud konverentsil „Varesele valu... Kes aitab?".

„Väga paljud patsiendid tahavad oma tervisemuredele saada kiiret lahendust ja valivad selleks järjekordades ootamise vältimiseks erakorralise meditsiini osakonna," ütles Adlas. "Mina tahan rõhutada, et EMO ei ole see koht, kuhu tulla järjekordade tõttu oma terviseprobleeme lahendama. Meil ei ole seda võimalik teha, aga sellega on rikutud süsteemi tasakaal. Need patsiendid, kes sinna peaks sattuma, võivad jääda samal ajal ilma abita.“

Eelmisel aastal toimus Eestis kiirabireform, mida Adlas peab väga vajalikuks. Ta ütles, et loomulikult toovad kõik muudatused kaasa arvamusavaldusi, mis on õigusriigis normaalne. Oli ka palju negatiivseid seisukohti, et miks peab muutma süsteemi. Adlas tõi välja põhjused, miks reform oli vajalik. 

Suurem on efektiivsem

„Eesti on suhteliselt väike riik. Eestis on vähe neid inimesi, kes maksvad suhteliselt väikese palga pealt suhteliselt vähe makse selleks, et saaks tervishoiteenust osutada. Me peame muutma oma elu iga päev järjest efektiivsemaks. Muud imet ei ole. Selleks et elada paremini, peavad samad inimesed tegema sama tööd efektiivsemalt. Selleks et kiirabi oleks efektiivsem, tuleb muuta kiirabi struktuur paremini töötavaks ja juhitavaks. Seda on võimalik teha siis, kui väikesed, ühe-kahe kiirabiga ettevõtted kokku liita ja juhtimine anda suuremale ettevõttele. Kiirabide kui ettevõtete liitmine oli kindlasti vajalik.“

Nüüd on meil riigis 24 kiirabiettevõtte asemel 11. Neli suuremat kiirabiettevõtet on Tallinna Kiirabi, Tartu Kiirabi, Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja AS Karell. 

Reformiga tekkisid Eestis kiirabiteenuse piirkonnad. Mõni piirkond on väga suur, näiteks Põhja-Eesti Regionaalhaigla teenindab ka saari. Suurettevõte saab seda teha, sest teadmisi, oskusi ja ressursse saab jagada. Väikesel ettevõttel oleks see raske. 

Tallinnas on kiirabi erilises seisus

Adlas ütles, et enne 2014. aastat tegutseti väikestes kohtades Tallinna arvelt. Tallinnas sai kiirabi elanike arvu arvestades kaks korda vähem raha kui mujal Eestis. „Kui mõelda sellele, kes kiirabi vajavad, siis seda vajavad inimesed ja brigaade peab olema vastavalt inimeste arvule,“ ütles Adlas. 

Adlas selgitas, et Tallinn on kiirabi jaoks erilises seisus, sest pealinnas on valitsus, välissaatkonnad ning palju turiste ja töölähetuses inimesi välismaalt, samuti Eesti inimesi, kes ei ela pealinnas, aga käivad seal tööl või vaba aega veetmas. 

Tallinna Kiirabil oli enne reformi 14 brigaadi, pärast reformi 24 ööpäevaringselt töötavat brigaadi. Enne oli 280 töötajat, nüüd 450. Enne oli 5 tugikohta, nüüd 8. 

Kiirabi tugikohad on selleks, et jõuda võimalikult kiiresti abivajajani. Need on kohad, kus brigaad ootab väljakutset, laeb aparatuuri ja täidab dokumente. Tänu tugikohtade hajutatusele on kiirabi reageerimisaeg lühike. „Me tegutseme täpselt nii kiiresti kui Londoni kiirabi,“ ütleb Adlas.
Kus need tugikeskused on? Lasnamäel on kaks tugikeskust, Mahtra ja Pae tänaval, kesklinnas Magdaleena haiglas, Põhja-Tallinnas Pelgulinna haiglas Haaberstis, Viimsis, Maardus ja peamaja Retke teel Mustamäel.
Sel aastal lisandub Tallinna Kiirabile kolm brigaadi.

Kõige suurem mure on tööjõupuudus

Raul Adlas rääkis, et kõige suurem probleem on kiirabi mehitamine. „Ma usun, et Eestis ei ole ühtegi inimest, kes ei ole lugenud või kuulnud sellest, et tervishoiutöötajad liiguvad Eestist ära ja meil ei ole tööturul sooviavaldustega õdesid või arste või parameedikuid. Neid inimesi lihtsalt ei ole olemas. Me ei saa kiita, et me oleme edukad olnud, kui me ei muuda tervishoiuteenuse rahastamist. Inimest ei asenda masin ega mingi e-seade, nutitelefon ega arvuti. Kui patsient on peadpidi auto all, siis inimesed peavad ta sealt välja võtma, kanderaamile tõstma, haiglasse viima, uurima ja ravima. Tervishoid on see valdkond, kus on vaja inimesi ja nende inimeste koolitamine võtab väga kaua aega. Nende inimeste leidmine on raske. Me leidsime siiski need inimesed lühikese ajaga. Täna võime raporteerida, et kõik meie kiirabibrigaadid on mehitatud. Aga see tuleb samade kiirabitöötajate tervise, elukvaliteedi ja vaba aja arvelt. Tahaksime, et patsient mõistaks ka seda, et inimene, keda ta traumapunkti ooteruumis on neli tundi oma randmeluumurruga oodanud, on mitte just väga naeratav tohter või õde. See on tingitud sellest, et seesama tohter või õde töötab sel päeval võib-olla juba 36. tundi järjest. Eelmisel õhtul lõpetas ta valve kiirabis ja alustas valvet haiglas. Me peame oma inimesi muudkui paluma, et olge head, äkki te võtate ühe valve veel. Kuna õe palk täna on 700–800 eurot, siis ta tahabki lisavalvet, et saaks lapsele ühe ringi raha teenida. Meie tööandjatena peame leidma neile inimestele normaalsed tööruumid.“
Kiirabi tugikeskustele on sisustatud korralikud tööruumid, kus saab ka puhata ja süüa teha.

Kiirabil on palju tööd

Tallinna Kiirabi aastal 2014:
87 079 väljakutset
11 769 traumat
36 683 haiglasse viidut
232 taaselustamist
2268 politseile üleandmist
2118 abist keeldumist

Arve kommenteerides ütles Adlas, et need on elanike arvu arvestades kaks korda suuremad kui Helsingis või Stockholmis.
„See kindlasti ei ole sellepärast, et meie inimesed kaks korda rohkem auto alla jäävad või infarkte ja insulte saavad. Siin jõuame taas selle teemani, et kui arsti juurde on pikk järjekord, siis haige läheb ise EMOsse või kutsub kiirabi. See ei ole aga kindlasti lahendus. Samas on see mõistetav, et kui patsiendil on rütmihäire ja kardioloogi juurde on järjekord kolm kuud ja see on tõesti kolm kuud, siis patsient hakkab kartma, et ta ei saa nii kaua oodata. Kui me televiisorist kuuleme kogu aeg, kuidas iga väikene päevitus tekitab nahavähi ja nahaarsti järjekord on neli kuud, siis muidugi hakkavad inimesed enne abi otsima, kui järjekord nendeni jõuab. Kui aga inimesed pöörduvad sünnimärgiga kiiarbisse või EMOsse, saab tasakaal rikutud. Kiirabi ja EMO on siiski selleks, et anda abi inimestele, kelle elu on ohus.“

Rida „keeldus abist“ kommenteerides ütles Adlas, et need on juhud, kui kiirabitöötaja ütles patsiendile, et lähme haiglasse, aga patsient vastas, et pole vaja, juba on parem. Aga kiirabi ressurss selle juhtumi peale on juba kulunud. 

Tendents on hästi näha arvudest, et näiteks 2002. aastal pöördus otse EMOsse 32 450 patsienti, eelmisel aastal aga 66 700. „Need osakonnad ei ole aga disainitud ega mehitatud perearstide ja eriarstide tööga või nõustamistööga tegelemiseks,“ ütleb Adlas. 

Adlase sõnul lähitulevikus töötajate puudus süveneb ega lahene mitte mingi valemiga. Tallinna Kiirabi tahab aina enam tööle võtta parameedikuid. „Kas me saame inimesi Eestist või hakkame pidama riigiga läbirääkimisi, et hakata sisse tooma töötajaid väljastpoolt Euroopa Liitu? Kõik variandid peavad laual olema, sest patsient täna, homme ja ülehomme kutsub kiirabi ja meie peame tööd tegema.“