Vapra eestlase lugu. Johannes Hindi vanglapäevikust: Olen pidevalt palunud jumalat, kuid ju see on meie saatus

Raamatu „Johannes Hint. Aastakümneid varjul olnud vanglapäevikud” mahukaima osa moodustab 1981. aastal arreteeritud ja Nõukogude süsteemi poolt fabritseeritud süüdistuste alusel 15 aastaks vangi mõistetud Johannes Hindi vanglapäevik.

Päevik oli avalikkuse, ka Hindi lihase tütre eest varjul 29 aastat. See on valus lugu eesti rahva poolt 20. sajandi saja suurkuju hulka valitud tehnikateadlase ja leiutaja Johannes Hindi (1914–1985) kolmest traagilisest armastusest – abikaasa Heljust, silikaltsiidist ja desintegraatorist.

Johannes Hint meenutab oma elu esimeses Eesti Vabariigis ja N. Liidus, ta propageerib turumajandust, kirjeldab Eesti esimese kooperatiivse ettevõtte SKTB „Desintegraator” sündi, silikaltsiidi leiutamist ja UDA-tehnoloogia rajamist.
Raamatu on koostanud ja toimetanud Tiiu Põld, kes on sellesse lisanud mitmeid Johannes Hindi eluloolisi seiku ja materjale, nagu kohtuprotsessi ülevaate, Hindi kuulsa traktaadi ja Soomes avaldatud kurikuulsa brošüüri, samuti Hindi leiutiste nimekirja, tema kaasaegsete meenutused jm.
Johannes Hint suri Patarei haigla vanglas, neli aastat hiljem ta rehabiliteeriti. Eelmisel aastal möödus tehnikadoktor Johannes Hindi sünnist 100 aastat.

Teie ees on silikaltsiidi ja UDA-tehnoloogia leiutaja ning arendaja (UDA – Universaalne Desintegraator Aktivaator, täiustatud sõrmikveski, milles saab aineid peale peenestamise ka ergastada), tehnikateadlase dr Johannes Hindi elu.

See elu on nii ehe ja tõetruu, nagu Johannes Hint olnut oma vanglapäevikuid kirjutades mäletas, mäletada tahtis või mäletada julges. See ei ole kerge lugemine, kui teada, kus, miks, millal ja kuidas Hint seda kirjutas.
Kui te arvate, et ta istus kirjutuslaua taga, hea valgusega lamp tööd valgustamas, siis eksite. Tegelikult istus Hint Patarei paksude müüride taga asuva vanglahaigla 15 m2 suuruses hämaras palatis raudvoodi serval, jalad paistes, liigestes ja südames valud, täid peas ning kõvade kaantega raamat põlvedel. See raamat oligi tema kirjutuslaud.

Kirjutamise ajal mängis krapp, mis oli sätitud kas Moskva või Eesti jaama peale, ja Hint ise oli oma vabal tahtel ravimeid täis topitud. Päeval vererõhurohtude ja süstidega, öösel unerohutablettidega.

Kuid kõige jubedamaks vanglakatsumuseks oli Hindi sõnul tema „moraalselt mädanenud” palatikaaslastest vangide (kohtu poolt süüdi mõistetud varaste, röövlite, süütajate, vägistajate ja mõrtsukate) eluviis – päevane magamine ning öine lärmamine doominot tagudes ja kanget teed rüübates. Et nn haiged (paljud neist olid Hindi sõnul simulandid, aga mõned ka hullud) vahetusid pidevalt (neid mahtus Hindiga koos ühte palatisse kuni üheksa) ja vangla tava oli öösiti kõva häälega oma elu teiste ette laiali laotada, polnud öörahu olemaski. Kuigi Hindi kõrvades olid öösiti vatist ja nätskest leivast tehtud tropid, ei toonud need talle rahu ega vaikust. Oli palju öid, kus Hint ei saanud sõba silmalegi. Ja nii ligi neli aastat. Sellega on raske harjuda ja Hint ei harjunudki.

Esimene vanglapäevik (25. november 1981 – 29. august 1985)

Johannes Hint kirjutas vanglas kaks päevikut. Esimene on see, mille kohta tema tütar Pille Pae on öelnud ajakirjanduses ja ka Mati Talviku ning režissöör Indrek Kanguri 2006. aastal valminud ja ETV-s mitmeid kordi näidatud kaheosalises dokumentaalfilmis „Projekt EI: Desintegraator“, et seda päevikut ei avalda ta mitte kunagi. Allpool vaid mõned väljavõtted esimesest vanglapäevikust.
Hindi esimene vanglapäevik koosneb kümnest õhukesest veneaegsest koolivihikust. Neisse tegi ta oma pisikese raskesti loetava käekirjaga lakoonilisi sissekandeid iga päev ja seni, kuni tervis lubas. Need teated on lühikesed, kirjeldades kas samal päeval või eelmisel päeval juhtunut. Hint ei jäta märkimata sedagi, kas päike paistis trellide vahelt kambrisse minuti või kaks, kas väljas sadas või paistis päike, kas ta viidi jalutama või mitte.

Hint kirjutab ka haiglapersonalist ja enda ravimisest, valvurite hoolest ja hoolimatusest eeluurimise all olevate inimeste ja vangide suhtes. Kuigi Hinti vapustab aastaid vangis istunud inimeste pöördumatu moraalne allakäik, nende julmus, jõhkrus, ahnus, rumalus ja hullus, leiab ta neist paljudes ka inimlikke jooni ning üritab neid mõista ja isegi aidata.

Olemata varem kriminaalse maailma karmusega kokku puutunud, kobab haritud ja intelligentne, justkui teiselt planeedilt pärit Hint esialgu nagu pime selles kurjuse mülkas. Ta kirjutab oma päevikutes korduvalt, et kardab kõige enam enda „vaimset mädanemist”. Kuigi kõik võimalused selleks on olemas, ei „mädane” ta vaim ega vaju ka ta ise põhja. Selle hoidsid ära needsamad vanglapäevikud, samuti tihe kirjavahetus sõprade ja endiste töökaaslastega, tütar Pille perega. On häid päevi, kus Hint saab 40 kirja korraga. (Seda Rummu üldrežiimiga parandusliku töö koloonias, kuhu ta saadeti mitu kuud pärast 1983. aasta jõulude ajal langetatud kohtuotsust.)

Kuigi Hindi kirjavahetus Patareis on piiratud – ta võib kirjutada ühes kuus kolm kirja –, saavad ta sõbrad oma läkitusele alati vastuse tütar Pillele kirjutatud kirjas.

Ajalehti Hint Patareis ei näe, küll aga Rummu koloonias. Kindlasti päästis ta „vaimsest mädanemisest” töö iseendaga. Esmalt lugemine, hiljem kirjutamine ja taas lugemine. Hint imestab, et vanglas leidub väga häid raamatuid, kuigi neist paljudel on lehti välja rebitud. Nii ta siis loebki Feuchtwangerit („Rebased viinamäel”, „Edu”), Salingeri („Kuristik rukkis”), Weissi („Alasti tulin ma”), Grömlingit („Michelangelo”), du Gard’i („Perekond Thibault”). Ta neelab ka raamatuid kuulsatest heliloojatest ja polaaruurijatest, talle meeldivad Raimond Kaugveri romaanid ning Jaan Kross.

Oma venna Aadu Hindi teoste „Vatku tõbilas” ja „Pidalitõbi” kohta ütleb Hint, et „lugeda neid ju võib, kuna on ka palju-palju nõrgemaid asju kirjutatud ja loetud, ent kui Aadu oleks samas suunas edasi arenenud, oleks tast võinud hea kirjanik välja tulla”.

Kuid Hindi vaimu hoiab ärksa ka uus tutvusringkond, uus vangide kontingent ja nende kombed. Ta näeb, kuidas osa vange terroriseerib nõrgemaid ja vanu, „nagu oleksid need teise kategooria loomad”. Aga Hint leiab ühes tapjas üles hea südamega inimese – isetu abistaja, keda ta üritab isegi kartsast päästa, kui selle taskust leitakse keelatud kraami.

Öösel Hindi kohvi, suhkru ja kommid pihta pannud paadunud vargale kingib ta paki „Priimat”, et „see suitsumees nii närviline ei oleks”, ja räägib talle isegi ühe mõistuloo, mis peaks tolle südametunnistuse äratama. Äratabki veidi, sest see mees tema tagant enam ei varasta, vaid teeb Hindile vatist ja riidest kõrvaklapid, et ta saaks öösel magada. Hindi sõnul pole see varas veel täitsa hukas.

Hint oli vanglasse sattudes tõbine mees, ent uurijad üritasid ka ta vaimu murda, kusjuures neil oleks see peaaegu õnnestunud, sest nad tabasid ära, et Hindi nõrk koht on tema naine Helju – Hindi elu armastus.
Saatuse märk, et 25. novembril 1981 (sel päeval Helju suri) võttis Hint Patarei haigla 25. palatis pastaka kätte ja tühja joonelise kaustiku ette. Siis tegigi ta oma esimesse vanglapäevikusse esimese sissekande. Hint alustas: „Täna olen jälle pärast 40 aastat juba kaks nädalat vang. Olen suutnud kaks nädalat kannatada hirmsat südamevalu. See on hirmsam selle tõttu, et 40 aastat tagasi oli Helju kodus terve ja ma teadsin, et on tema ema, minu ema, Kost (vend Konstantin. – T. P.) ja teised, kes teda aitavad. Praegus lamab ta ise Tartu Maarjamõisa kliinikumi reanimatsiooniosakonnas … Olen pidevalt palunud jumalat, kuid ju see on meie saatus …”

Sel päeval ei öelnud Hindile keegi, et Helju – tema laste ema ja lastelaste vanaema – on surnud. Ei öeldud talle seda ka järgmisel ega ülejärgmiselgi päeval. Alles üheksa päeva hiljem andis Hindile naise surmateate edasi vangla haigla ülem. Too lisas kurvale uudisele omalt poolt, et Helju on juba Metsakalmistule maha ka maetud. See oli trauma, millest Hint enam terveks ei saanud. Talt oli võetud tema viimane lootus – näha veel kord temast haiglasse maha jäänud haiget naist, et temaga hüvasti jätta.

Johannes Hint lastega aastal 1976.

Ent see piin polnud ainus. Ligi neli kuud ei lubanud uurijad ka tütar Pille Pael isale ema surmast ja matustest rääkida ega ridagi kirjutada. Miks uurijad vana mehega nii julma mängu mängisid? Hint kirjutab oma vanglapäevikutes korduvalt, et ju ta siis taheti hävitada. Ent miks? Ehk kadedus? Aga kes olid need kadedad? Neile küsimustele otsis Hint vastust Eestist ja Moskvast oma elu lõpuni, aga ta ei saanud seda.

Esimesse vanglapäevikusse ilmuvad päev päeva kõrval sissekanded ka kohtuteest – alates süüdistuskokkuvõttega tutvumisest, kohtumistest advokaat Jüri Rätsepaga, kohtuks ettevalmistumisest ja siis juba ka detailne ülevaade kohtuprotsessist (see algas 21. märtsil 1983). Napid mõnerealised ülevaated kaaskohtualuste tunnistustest, mis olid Hindi väitel kas head, halvad või puterdised. Prokuröride press tunnistajatele ja nende mõnitamine, viimase sõna ettevalmistamine.

Tuttavad näod kohtusaalis. Karistus. Alatus, vale, ebaõiglus, julmus, reeturlikkus. See vaevab Hinti, kuid ei võta talt lootust, et kuskil kaugemal ja kõrgemal on keegi, kes õigluse jalule seab. Ootus. Teadmatus. Tervisehädad, mõtted Jumala, elu ja surma üle, soov surra vaba mehena. Kuid et siiski elada ja oma hingevaeva mingilgi viisil kergendada, oma lapsi ja lapselapsi „vaimselt mädanevast” isast ning vanaisast päästa, otsustaski Hint kirjutada. See oli tema ravim, relv.

Esialgu siis Heljust.
Hint kirjutab oma esimesse vanglapäevikusse:
„Pühapäev, 31. jaanuar 1981. Praegus on lõuna. Süda valutab rohkem kui kunagi enne. Kas kodustega on midagi juhtunud? Saaks ometi testamendi kiiresti tehtud, siis jääks ainult igatsus surma järele. Tean, et tulevad ajad, kus lapselapsed saavad olla siiski õnnelikud, et vanaisa oli aus inimene… Püüan lugeda. Kui see ei õnnestu, kirjutan vihiku Heljust...”
Vahepeal saabus aasta 1982. Hint kirjutab:
„Neljapäev, 4. veebruar 1982. Neli meest läksid tappi (saadeti tagasi vangimajja. – T. P.). Praegus on siin kolm eestlast ja üks täitsa tume venelane… Uurijad ei ole käinud…Mõtlen juba mitmendat päeva kirjutada mälestusi Heljust…”

Pärast Helju surma täitis Hint oma esimest vanglapäevikut iga päev. Kohati on see päevik väga isiklik, sisaldades leina, ahastust, solvumist, kibestumist, võimetut protesti uurijate Telman Gdljani ja Erich Vallimäe tegevuse vastu. Päevikus on ohtralt küsimusi ja arutlusi. Hint kirjutab hoolega üles ka kõik öösel nähtud arvukad unenäod, kus ta on koos Helju ja Pillega, kus ta on vaba. Unenägude seletamise kohta ütleb ta, et nähtavasti tema omad pole ette nähtud täide minema ja need ei tähenda midagi.

Nagu öeldud, pidas Hint oma esimest vanglapäevikut praktiliselt iga päev. Erandiks olid vaid lüngad tema viimasel elukuul 5. kuni 29. augustini 1985. Seitse päeva enne surma kirjutas Hint:
„… olukord on katastroofiline. Süüa ei saa midagi. Olen jäänud väga nõrgaks. Ei ole jõudu isegi normaalse häälega rääkida… Käisin arsti juures, ehk tuleb mingi abi… Naistepuna tee pidi aitama, millelegi muule enam loota ei julge. Ega olegi midagi, mis praegustes tingimustes võiks aidata…”
Rummu koloonias hoiti Hinti 3. maist 1984 kuni 30. augustini 1985.

Kuigi Hindi esimene päevik lõpeb 29. augustil, kirjutas ta päev varem ka tütar Pillele kirja, mida polnud veel posti viimiseks ära andnud. Kiri on pikk, optimistlik ja südamlik, kuid sellel on ka läheneva lõpu märk. Sealt üks lause: „Nii kaua on elul mõtet, kui mõtetes on elu. Paistab nüüd, et see nooruses tekkinud mõte sobib mulle enesele vanaduses.”

Pillele adresseeritud kirja lõppu on Hint talle väga võõraste varesejalgadega kritseldanud: „30. aug. Jäin väga haigeks … Praegus saadetakse mind eritapiga Patarei haiglasse. Sealt saad teateid minu olukorrast. Sinu isa.”
Tütar sai selle traagilise kirja 4. septembril. Järgmisel päeval toodi talle ka dr. Kuno Kõrge arstist poja Paavo Kõrge kiri: „Pille! Kell 14.45. Helistas Helve Hint (Aadu Hindi viimane naine – T. P.) ja palus edasi öelda, et Johannese tervis on järsult halvenenud. Asi on ilmselt nii halb, et sugulastel lubatakse loata teda vaatama minna. Helve palus kiirustada. Kõike head soovides!”
5. septembril 1985 Hint suri. Vangla haiglas.

Oma isa esimese vanglapäeviku kohta ütles Pille Pae, et seda ei luba ta iial avaldada. See ongi tema kui ainupärija otsustada.

AU-8 pudel

See ehtsa AU-8 (Altmeri Urmas – 8) vedeliku ja etiketiga pudel on pildistatud Okupatsioonide Muuseumis, kuid pärit on see Tartu Ülikooli muuseumist. KunaAU-d hakati tootma 1979. aastal, võib see pudel oma vedelikuga olla kõige enam 35 aastat vana. Sisaldab see aga 33 toiduainet, lisaks nn Altmeri juuretist. Ajal, kui Hint istus vangikongis, manustas Eesti ja Vene kommunistide ladvik,
samuti EKE keskaparaat sedasama AU-8-t. Nemad said seda „Desintegraatorist” kas muidu või tühiste kopikate eest.