Siis, kui Ivo Linna õppis Tartu ülikoolis filoloogiat

. Sel aastal astusid samale erialale ülikooli ka praegune 1967. aastal astusid Tartu ülikooli eesti filoloogiat õppima praegune laulja Ivo Linna ja praegune kirjanik Olev Remsu. Viimane meenutab kaht lõbusat seika seoses Ifiga.
Raamatu „EESTI KEELES JA MEELES. Eesti filoloogid 1967–1972. Kursuseraamat“ pani kokku 1967. aastal Tartu ülikooli eesti filoloogia erialale astunud kursus.

Lugusid Ifist

Iff kui käterätivaras

Kelle loeng see oligi? Gerdistika? Ariste? Kask?
Kes seda mäletab, ja mis tähtsust sel ka on. Oli hoopis vahetund, me tõmbasime peahoone trepi kõrval suitsu.
Iff rääkis, et oli eile saunas käinud. Emajõe üldsaunas. Ta oli ju peaaegu maalt pärit, kuskil Saaremaalt, kus kindlasti on teist sorti saunad kui suurlinnades.
Iff kirjeldaski saunamuljeid. Kõik oli hea, leil, dušš, muudkui pese ennast.
„Kõige parem oli käterätik,“ rääkis Iff. „Ma olin oma räti intrisse unustanud ning ostsin sealt uue. Ainult 20 kopikat. Ma ei osta enam elu sees käterätti poest, ma hakkan alati saunast ostma, saab üle kümne korra odavamalt.“
Mina olin Tartu-asjatundja, saunaasjatundja.
„Tead, Iff, see oli laenurätik. See anti sulle 20 kopika eest kasutada, sa pidid selle pärast tagasi andma,“ ütlesin mina.
Ja siis muutus Ifi pale üha punasemaks. Poiss lõkendas kohe kui tomat. Äkki sai talle selgeks, et ta on varas, käterätivaras.
„Ma kohe,“ pobises Iff ja kiirustas garderoobi poole.
Tagasi jõudis ta alles järgmiseks loenguks.
„Andsin kassasse,“ ütles ta.
Poisi näost oli näha, et nüüd on ta rahul, väga rahul.

Iff kui öökullipoja ema

Eks me kõik teadsime, et Iff on hea laulja, teadsime juba ülikooli ajal. Aga kes teadis-teab, et ta oli (on?) ka viimase peal loomahäälitsuste imiteerija?

Olev Remsu. Foto Priit Simson.

Mina sain teada.
Juhtus see nii.
Oli kevad, toomingaõied lõhnasid hullupööra.
Mina elasin ülikooli botaanikaaias, mu ema töötas seal, see oli ametikorter.
Minu toal oli kolm akent – üks vaatas palmihoonesse, kaks aga kuueharulise palmi ja mingi imelist liiki metskirsipuu poole. Kas oli see Jaapanist? Igatahes see õitses ja päris imeliselt.
Iff oli külas.

Keegi oli toonud botaanikaaeda hallika, veel lennuvõimetu kakupoja.
Inimestel oli üldse kombeks botaanika ja zooloogia ära vahetada, botaanikaaeda muudkui tassiti loomi-linde. Kohalikke oravaid, Kesk-Aasia kilpkonni, eriti aga suuremaid linde, eriti toonekurgi.

Kõiki, kelle kohta arvati, et looduses on neil millegipärast ohtlik, et need on kuidagi vigastatud ning vajavad abi. Toodi nii salaja, hõlma all, kuid ka päris avalikult, selleks aia direktorilt luba küsides. Harilikult seda ei saadud, siis sokutati salaja.

Kakupoeg oli aeda sattunud just viimasel moel. Direktor oli keeldunud teda vastu võtmast, käskinud viia samasse kohta tagasi, kust see oli kinni püütud. Direktor teadis, kuidas lennuvõimetu linnupoeg ja tema ema käituvad, tooja mitte. Kuid seejärel nähti kohmakat linnupoega kirsipuuoksal hüplemas. Ja teha polnud enam midagi, paratamatusega tuli leppida. Ei saanud ju teda metsa tagasi viia, ei teatud seda kohtagi. Öökullid on aga äärmiselt paigatruud, ütles direktor. Kakupoeg võeti omaks, talle pandi nimigi – Öku. Minu aednikust emale lisandus kohustus toita lindu. Muidugi oleks ta teinud seda ka ilma, et keegi oleks teda selleks kohustanud. Ema ulatas talle rehapulkadel vahest paremaid roogasid, mida üks lind on eales maitsnud – laboratooriumist toodud valgeid hiiri, kes enam ei elanud.

Ökust sai botaanikaaia staar. Kooliekskursioonid, milliseid kevadel käis nii et hoia ja keela, pühendasid talle hoopistükkis rohkem aega kui tervele aiale koos oma kasvuhoonetega.
Tookord peatus ekskursioon jällegi minu akna all. No nii, umbes seitsmes-kuues klass, ma oletan.

„Teeme pulli,“ pani ette Iff.
Kes siis pulliga poleks nõus? „Teeme!“
Pulli Iff ei teinud, tegi lindu.
Poiss matkis öökulli häält. Huugas kuidagi kumedalt kurgust. Aga läbi kardina, teda ei nähtud, tema teisi küll.

Õpetaja rääkis lastele:
„Kuulake nüüd tähelepanelikult! See on öökulli häälitsus, jätke see meeldi. Seal räästa all elab öökulli ema, tema kutsub nüüd poega koju, oma pessa.“
Õpetaja pööras nüüd meie poole selja, et Ökut edasi imetleda.
Lapsed aga tahtsid näha Öku ema. Iff lükkas kardina eest, lehvitas lastele, tegi siis öökulli häält päris avalikult. Lapsed puhkesid naerma.
„Ärge kunagi naerge looma ega linnu üle!“ noomis õpetaja lapsi. „Veel vähem naerge ema üle, tänu kellele me kõik olemas oleme.“

Iff kordas trikki, järgnes laste veel valjem ja lõbusam naer.
„Õpetaja, õpetaja, see ei ole Öku ema!“ ütlesid lapsed.
Juhtus olema rangeilmeline pedagoog, kelle ei meeldinud, et talle vastu vaieldakse.
„Ma tean väga hästi, et on öökulli ema. Kui me siin eelmise klassiga käisime, siis me nägime, kuidas ema toitis poega,“ rääkis õpetaja.
Iff sattus päris hoogu, lapsed kilkasid laginal.
„Lähme siit ära!“ käskis õpetaja. „Öökulli emale ei meeldi, et meie tema poega vaatame. Öökulli ema hirmutab meid.“

Ekskursioon hakkas liikuma tiigi poole.
Mõned lapsed kõndisid, selg ees, et nii pikalt kui võimalik öökulli ema näha.

„Õõnestasid pedagoogi autoriteeti,“ märkisin mina pärast, kui me jälle õlut rüüpasime.
„Kas ta ise oma autoriteeti ei õõnestanud?“ küsis Iff vastu.

Raamatu on koostanud Hille Karm, Anu Saluäär-Kall ja Jüri Valge. Tutvustus ütleb selle kohta: „Enamik meist tegi sisseastumiseksameid Tartu Riiklikku Ülikooli 1967. aasta augustitormi aegu ja sai viis aastat hiljem oma alma mater’ilt diplomi. Et tänapäeva kiires, keerulises ja tasakaalus eelarvega Eestis osata edasi minna, on kasulik teada, kust oleme tulnud. Ülikool oli ja on osa riigist ning ühiskonnast, on oma keskkonna peegel ja peegeldus. Seetõttu on ka meie meenutused ülikoolist ühtlasi pilguheit tollasesse ühiskonnaellu. Ja kui keegi kunagi kavatseb kirjutada eesti keele ja kirjanduse õpetamisest XX sajandi kuuekümnendate ja seitsmekümnendate aastate Tartu ülikoolis, siis võib ta kohati toetuda meie mälestustele.“

„EESTI KEELES JA MEELES Eesti filoloogid 1967–1972. Kursuseraamat“, Eesti Keele Sihtasutus 2014