Surija soovitus hooldajale: ela oma südame järgi ja ära kunagi muretse, mida teised ütlevad!
Mida inimesed kõige rohkem kahetsevad enne surma? Austraallanna Bronnie Ware hooldas aastaid vanureid ja sai nendega väga lähedaseks. Pikkade südamlike vestluste käigus oma hoolealustega pani ta tähele, et paljud inimesed kahetsevad enne surma samu asju. Nende tähelepanekute põhjal kirjutas ta raamatu „5 levinumat surmaeelset kahetust“. Siin on Grace´i teiste soovide järgi elamise lugu.
Grace rääkis mulle palju lugusid; oma elust, kuidas kasvasid lapsed, kuidas muutus naabruskond, ja jõudis sageli ikka jälle oma surmaeelse kahetsuse juurde. Ta soovis, et oleks leidnud endas julgust elada oma tahtmise järgi, mitte arvestanud sellega, mida teised temalt ootasid. Kui sul pole enam palju elada jäänud, siis pole mitte midagi kaotada, kui oled üdini aus. Olime jõudnud seisu, milles rääkisime ainult kõige tähtsamast. Enam ei jätkunud aega tühjale lobale. Kõik teemad olid äärmiselt sügavalt isiklikud. Avameelsus Grace’iga mõjus mulle ootamatult tervendavalt ning minu kuulav kõrv aitas omakorda Grace’i. Lõpuks jõudsime teemani, mis tol hetkel minu elu sisustas – muusikani –, kuidas olin hakanud laule kirjutama ja esinema.
Ühe teejoomise ajal palus Grace tungivalt, et tooksin kitarri järgmisel päeval tööle kaasa ja mängiksin talle midagi.
Mul oli selle palve üle ainult hea meel. Istusin Grace’i voodil ja laulsin talle rõõmsa südamega ning Grace naeratas ja ümises kaasa. Talle meeldisid kõik laulud, mida esitasin. Iga laulu tervitas ta kui parimat maailmas. Ka Grace’i pereliikmed tulid kuulama ning olid samuti armsalt toetavad. Ühte laulu armastas Grace eriti, sest talle meeldis reisida. Laulu pealkiri oli Beneath Australian Skies (Austraalia taeva all).
Pärast seda palus Grace, et laulaksin talle iga päev. Kitarri polegi vaja, ütles ta. Nii istusingi Grace’i magamistoas ja laulsin sellele vaimustavale väikesele naisele, kes sulges silmad, naeratas ja imas endasse iga noodi. Ta palus laule üha uuesti laulda ja ma laulsin talle väsimatult.
Grace’i tervis halvenes iga päevaga. Habras keha muutus veelgi tillukesemaks. Vanad sõbrad tulid ja jätsid hüvasti.
Sugulased istusid voodi ääres, ajasid juttu ja võitlesid pisaratega.
Grace’i pereliikmed olid praktilised, väga osavõtlikud ja käisid iga päev teda vaatamas. See meeldis mulle. Eriti meeldis mulle nende õrnus. Aga kui kõik olid lahkunud, jäime Grace’iga kahekesi ja ta palus, et ma jälle laulaksin. Need olid erilised hetked.
Grace ei suutnud enam kõndida, ja kuigi ta oli nõus, et voodi kõrval on potitool, keeldus ta sellesse kangemat häda tegemast. Ta tahtis käia tualetis, et ma ei peaks tema väljaheiteid koristama. Ma küll rahustasin teda, et minu jaoks polnud see üldse probleem, kuid Grace jäi endale kindlaks.
Niisiis liikusime teosammul wc-sse, mis õnneks asus kohe magamistoa kõrval. Grace oli väga nõrk. Kui kõik oli tehtud ja puhtaks pühitud, aitasin tal tõusta ja tõmbasin aluspüksid üles. Seda tuli üsna kiiresti teha, sest muidu oleks Grace tasakaalu kaotanud.
Alustasime matka tagasi magamistoa poole. Grace toetus kõndimisraamile ja mina toetasin teda puusadest. Märkasin, et suure kiiruga oli natuke öösärki samuti aluspükstesse sattunud.
Vaatasin seda kallist väikest naist, kellele olid jäänud vaid loetud päevad, tagasi voodi poole tuterdamas, ja naeratasin ülevoolavast rõõmust, sest Grace oli hakanud laulma laulu
„Austraalia taeva all”. Mõned sõnad läksid valesti, kuid see tegi hetke ainult armsamaks.
Teadsin, et olin just kogenud oma muusikukarjääri kõrghetke. Mitte miski ei suudaks selle hetke rõõmu ületada. Kui ma poleks ka mitte ühtegi laulu pärast seda kirjutanud, poleks see mind sugugi häirinud. Mitte ükski muusikaline sündmus poleks suutnud mulle sedavõrd südamesse minna kui see, et olin ühele imetoredale inimesele oma lauludega rõõmu valmistanud, ning saanud vastutasuks nautida oma laulu viimseid päevi elava naise suust.
Kui ma mõne päeva pärast tööle jõudsin, oli selge, et see päev jääb Grace’i jaoks viimaseks. Ütlesin talle, et helistan tema perele, kuid ta raputas otsustavalt pead. Nõrga ja kurnatuna haaras ta mu oma embusesse. Et säästa tema väikseid käsi pingutusest, heitsin voodisse ja võtsin ta oma käte vahele.
See meeldis Grace’ile ja me rääkisime natuke aega vaikselt juttu. Küsisin, miks ta ei taha pereliikmeid enda juurde, ja Grace vastas, et ei soovi neile rohkem valu valmistada. Ta armastas neid liiga palju.
Aga neil on vaja hüvasti jätta, arvasin. Kui neilt see võimalus ära võtta, siis võib see kaasa tuua nii valu kui süütunnet, millega neil tuleb elu lõpuni elada. Grace sai sellest aru ja nõustus, sest ei tahtnud, et keegi tunneks end süüdi, kuna viibis eemal. Tegin vajalikud telefonikõned ja pereliikmed olid peagi kohal.
Veel enne pere saabumist küsis Grace kurnatusega võideldes: „Bronnie, kas mäletad, mida sa lubasid?”
Noogutasin läbi pisarate.
„Ela oma südame järgi. Ära kunagi muretse, mida teised ütlevad. Luba, Bronnie.”
Grace’i hääl oli muutunud vaevukuuldavaks sosinaks.
„Luban sulle, Grace,” ütlesin õrnalt. Grace pigistas mu kätt ja vajus siis unne. Ta ärkas ainult lühikesteks hetkedeks, et saada kinnitust oma kallite pereliikmete juuresolust. Nad jäid Grace’i kõrvale kuni lõpuni. Tema aeg oli tulnud.
Hiljem vaikselt köögis istudes kõlas mu kõrvus ikka lubadus, mille olin andnud. Ent ma polnud andnud lubadust mitte ainult Grace’ile, vaid ka endale.
Mõned kuud hiljem seisin laval oma plaadiesitlusel ja pühendasin Grace’ile laulu „Austraalia taeva all”. Publiku seas olid ka Grace’i pereliikmed. Valgussõõris seistes ei näinud ma enamikku nägusid, kuid mul polnudki vaja neid näha. Tundsin armastust, mida jagasime selle kalli väikese naise vastu, kes polnud elanud enda tahtmise järgi, kuid kes oli siiski mind inspireerinud.
"5 levinumat surmaeelset kahetust“, kirjastus Pilgrim
