Professor Everaus: miks pole vähist ikka veel jagu saadud?
Paraku on vähki haigestumine maailmas tõusuteel. Nii haigestus 2012. aastal maailmas 14 miljonit inimest, 8,2 miljonit neist kaotas elu selle raske haiguse tõttu. Tulevikuprognoos ei ole kuigi optimistlik – 2025. aastaks prognoositaks 19,3 miljonit uut haiget ning 11,4 miljonit vähist tingitud surma. Enne 75ndat eluaastat haigestub vähki üks kolmest mehest ja üks neljast naisest. Seega võib see haigus võib osaks saada igaühele.
On tõsi, et tähelepanu vähi ennetamisele, varasele avastamisele ja paremale ravile (kirurgiline ja kiiritusravi, kemoteraapia, immunteraapia, palliatiivne ravi) on alandanud surevust ja parandanud ellujäämist. Siiski on vähk teine oluline surmapõhjus.
Mis on probleemid, millega seisame silmitsi?
Viis, kuidas vähki aastakümneid on ravitud, nn kemoterapeutiliste kokteilidega, on efektiivne vaid teatud piirini ja mitte kõikidel haigetel.
Me ei tunne piisavalt geneetilisi mutatsioone, mis viivad vähi tekkele. Tänaseks on teada 200– 300 käikulülitavat onkogeeni (driver oncogenes) – need on geneetilised muutused, mis indutseerivad valke ja need omakorda juhivad kasvaja kasvu. Kui neid valke kahjustada, võiks takistada vähirakkude paljunemist. See oleks üks võimalus raviks.
Uurimise teeb raskeks asjaolu, et kirjeldatud onkogeenide muutused on nn funktsiooni kaotavad, geenid või proteiinid ei suuda kontrollida vähirakkude kasvamist või paljunemist. On üks asi luua ravim, mis blokeerib proteiini, hoopis raskem on leiutada meetod, mis kompenseerib tuumorit supresseeriva geeni kadu.
Teada on sagedasemad mutatsioonid, mis esinevad rinnavähi, kilpnäärme vähi, leukeemiate ja lümfoomide korral. Kasvajate klassifitseerimisel võetakse üha enam aluseks geenimutatsioone. Ka uued kliinilised uuringud baseeruvad kasvaja teatud genotüübil, mitte aga vähi organlokalisatsioonil.
Peetakse võimalikuks, et vähi patoloogilised mehhanismid on sarnased eri organite kasvajate korral, oma spetsiifika konkreetsele kasvajale võib anda mikrokeskkond, milles kasvaja tekib ja areneb. Kasvaja teeb arengus läbi evolutsiooni, selekteeruvad nö kõige tugevamad rakud ja püsima jäävad ka vähi tüvirakud. Seega saab mistahes ravi konkreetsel juhul olla efektiivne vaid lühikest aega. Kasvajas toimuvate muutuste jälgimine on väga oluline. Arst peab teadma, millal uus onkogeneetiline tee käiku lülitub ja sellest lähtuvalt tegema ravis muutusi. Uued meetodid kasvajarakust pärineva DNA uurimiseks (eraldatakse verest, pole vaja kordusbiopsiaid) annavad võimaluse avastada muutusi kasvajas ligi viis kuud varem, kui need on avastatavad radioloogiliste meetoditega.
Kindlasti on oluline roll ka peremeesorganismil, milles kasvaja areneb. Iseäranis immuunsüsteemi erinevate mehhanismide kasutamisest kasvajavastases ravis on loodetud kasu olgu need siis monoklonaalsed antikehad, vähivaktsiinid või mittespetsiifiline immuunsüsteemi moduleerimine kasvajavastaseks tegevuseks. Siiski on siin palju uurimist ees. Kõige realistlikum näib olevat personaalse molekulaarse märklaudravi kombineerimine immuunteraapiaga.
Üks üsna uurimata ala on haigusmehhanismide erinevused naistel ja meestel. Näiteks on vähki haigestumine kõrgem meestel, samuti on vähki suremine meestel sagedasem. Endogeensed põhjused on uurimise all. Teada on, et immuunmehhanismidel on vähi tekkes oluline roll. Immuun-
vastuse suguline dimorfism on samuti tõestatud. Östrogeenid ja androgeenid on immuunvastuse olulised modulaatorid ja selle kaudu vastutavad ka haigusmehhanismide sooliste erinevuste eest. Kas ei peaks ka ravimeetodite valikul eeltoodut silmas pidama?
Kuidas edasi?
Üsna ilmne on, et vajame paradigma muutusi senises arusaamises vähist. Üks, küll mitte lihtne tee, on süsteemne lähenemine, mille järgi peame integreerima geneetilised, genoomsed, biokeemilised, rakulised, füsioloogilised ja kliinilised andmed, et konkreetse inimese haigust terviklikult käsitleda. Ehk annab see võimaluse vähi hästihoitud saladuse avamiseks.
Allikas: Kliinikumi Leht
