Miks ma ei teinud seda, mida tahtsin? Miks ma lasin tal enda üle valitseda?
Mida inimesed kõige rohkem kahetsevad enne surma? Austraallanna Bronnie Ware hooldas aastaid vanureid ja sai nendega väga lähedaseks. Pikkade südamlike vestluste käigus oma hoolealustega pani ta tähele, et paljud inimesed kahetsevad enne surma samu asju. Nende tähelepanekute põhjal kirjutas ta raamatu „5 levinumat surmaeelset kahetust“.
Siin on Grace´i lugu
Selgus, et Grace’i mees oli olnud paras türann ja muutnud mitu aastakümmet Grace’i jaoks väga ebameeldivaks. Kõigi, eriti Grace’i jaoks oli kergendus, kui mees mõned kuud enne minu ja Grace’i kohtumist hooldekodusse viidi.
Abielu ajal oli Grace unistanud iseseisvast elust ilma meheta, reisimisest, vabanemisest diktaadi alt ning lihtsalt õnnelikust ja probleemivabast olemisest. Olgugi et Grace oli üle 80, oli ta seni olnud oma ea kohta heas vormis ja terve. Hea tervis annab vabaduse liikuda ja just seda ta oligi nautinud pärast mehe hooldekodusse viimist. Kuid üsna varsti pärast vastleitud ja ammuigatsetud vabadust
halvenes Grace’i enesetunne järsult. Mõni päev pärast elu pöördepunkti diagnoositi Grace’il ravimatu, juba kaugele arenenud haigus. Veelgi kurvemaks teeb loo see, et Grace’i haigus oli tingitud mehe pikaajalisest halvast harjumusest kodus suitsetada. Haigus oli väga agressiivne ja juba kuu möödudes oli Grace täiesti jõuetu, lebas haigevoodis ning suutis tugiraami ja abistaja toel vaevaliselt tualetti komberdada.
Unistused, mille täitumist ta oli kogu oma elu oodanud, polnud määratud kunagi täituma. Tema jaoks oli juba liiga hilja. Grace tundis selle pärast lakkamatut ängi, mis teda meeletult piinas.
„Miks ma ei teinud seda, mida tahtsin? Miks ma lasin tal enda üle valitseda? Miks ma polnud piisavalt tugev?” Neid küsimusi kuulsin sageli. Ta oli nii vihane enda peale, et polnud leidnud julgust. Lapsed kinnitasid, et ema elu oli tõepoolest olnud ränk ja tundsid talle kaasa, nii nagu minagi.
„Ära lase mitte kellelgi takistada sul tegemast seda, mida soovid,” ütles Grace mulle. „Palun luba seda surevale naisele.”
Lubasin ja rääkisin talle oma imelisest emast, kes oli mind oma eeskujuga kasvatanud iseseisvaks inimeseks.
„Vaata nüüd mind,” jätkas Grace. „Ma suren. Suren! Kuidas see võimalik on? Ootasin kõik need aastad, et olla vaba ja iseseisev, ja nüüd on liiga hilja.” Kahtlemata oli see traagiline olukord, mis jääb mulle pidevalt meelde tuletama, et elaksin enda elu omatahtsi.
Nende nädalate jooksul pidasime Grace’iga tema sentimentaalsetest nipsasjakestest ja perepiltidest tulvil magamistoas maha palju vestlusi. Grace’i seisund halvenes väga kiiresti.
Grace selgitas, et ta polnud sugugi abielu vastu. Ta arvas, et abielu võib olla väga ilus ja suurepärane võimalus arenemiseks, kui seda tehakse koos. Ta oli vastu oma põlvkonna õpetusele, mis ütles, et abiellu peab jääma igal juhul, mis ka ei juhtuks. Ja nii ta oligi jäänud, oma õnne hinnaga. Ta oli pühendanud elu mehele, kes võttis tema armastust täielikult enesestmõistetavana.
Surma eel ei hoolinud Grace enam teiste arvamusest ja ahastas, miks ta polnud olukorda varem parandanud. Grace oli hoolitsenud laitmatu fassaadi eest ja elanud vastavalt teiste ootustele. Ta mõistis alles nüüd, et ta ise oli valinud selle tee ja selle põhjuseks oli hirm. Pakkusin talle igakülgset tuge, sealhulgas rääkisin, kui tähtis on endale andestada; kuid tõsiasi, et ta on lootusetult hiljaks jäänud, kummitas teda ikkagi pidevalt.
Enamikul kordadel oli mu töö nii-öelda üks ühele – hoolitsesin pikka aega kuni hoolealuse surmani ainult tema eest. Siiski tuli aastate jooksul ette ka selliseid töid, mille puhul nägin hoolealuseid vaid vähesed korrad, mil asendasin nende tavapäraseid hooldajaid. Grace’i ängi, ahastuse ja masendusega lausutud sõnad kordusid paljudel kordadel teiste hoolealuste suust. Kõikidest kahetsustest ja õppetundidest, mida hoolealused minuga jagasid, kui nende voodiäärel istusin, oli levinuim kahetsus selle üle, et elatud elu ei olnud see, mida surija ise oleks soovinud elada.
See kahetsus tekitas ka kõige rohkem masendust, sest arusaamine saabus liiga hilja.
„Mitte et ma oleksin tahtnud elada suursugust elu,” selgitas Grace ühe järjekordse vestluse ajal. „Olen hea inimene ega tahtnud kellelegi halba.” Grace oli üks armsamaid inimesi, keda iial olin kohanud, ning loomulikult poleks ta kunagi olnud võimeline kellelegi haiget tegema. „Aga ma tahtsin ka midagi enda jaoks teha, kuid mul polnud lihtsalt julgust.”
Nüüd sai Grace aru, et kõigile oleks olnud parem, kui tal oleks olnud julgust oma unistusi austada. „Noh, võib-olla ainult mu mehele mitte,” ütles ta enda peale pahaselt. „Ma oleksin olnud õnnelikum ega oleks lasknud tervel perel aastakümneid kannatada. Miks ma teda välja kannatasin? Miks,
Bronnie, miks?” Ta puhkes südantlõhestavalt nutma. Ei aidanud ka see, kui hoidsin teda kõvasti enda käte vahel.
Siis kui pisarad kuivasid, vaatas ta mulle raevuka otsustavusega otsa. „Ma räägin tõsiselt. Luba surevale naisele, et sa kuulad alati oma südame häält, et sul on piisavalt julgust elada nii, nagu sa ise tahad, hoolimata sellest, mida teised ütlevad.”
Pitskardinad õõtsusid kergelt ja lasid tuppa päevavalgust.Vaatasime teineteisele otsa armastuse, selguse ja otsustavusega.
„Ma luban, Grace. Püüangi juba nii elada, kuid ma luban sulle praegu, et elan ka edaspidi nii,” vastasin siiralt. Grace hoidis mu kätt ja naeratas, sest teadis, et tema õppetund ei ole vähemalt täielikult raisatud. Seletasin Grace’ile, et olin üle kümne aasta oma täiskasvanupõlvest töötanud panganduses, mis mulle mitte mingisugust rahuldust ei pakkunud. Grace kuulas suure huviga ja mõistis. Kümnele aastale lisandus veel see aeg, mil tulin saarelt tagasi, aga nimetasin seda aega panganduse maailmast võõrutamise aastateks.
Esimesed aastad pärast kooli lõpetamist olid lõbusad. Ümberringi oli palju praktikante ja eelkõige oli töö midagi sotsiaalset. Kõik praktikandid olid 17–18-aastased. Nii et töö oli tegelikult lihtsalt sõpradega kohtumine, lobisemine ja nädalalõpuks raha teenimise võimalus. Töö ise oli minu jaoks
alguses väga lihtne, ja nii olekski ehk jäänud, kui oleksin südamega asja juures olnud. Aga seda ei juhtunudki. Möödus viis aastat, olin korraga muutunud rahutuks ja hakanud elu mõtet otsima. Ometi jätkasin veel kümme aastat sellega, mida minult oodati, kuigi teadsin kogu aeg, et kuskil oli ootamas midagi muud. Kuid mul polnud julgust seda otsida.
Kõige rohkem hoidis mind töö juures naeruväärne hirm, et harjunud rööbastelt maha astununa tuleb mul silmitsi seista mõne pereliikmega, kes ootab minult tavapärast käitumist.
Elasin enda nahas, kuid kellegi teise elu, ja see ei saanudki kunagi sobima hakata. Siiski jätkasin. Vahetasin pangas pidevalt ameteid, kostüüme ja asukohta. Tulemuseks oli see, et avastasin end karjääriredelil jõudsalt tõusmas tänu sellele, et olin enamikes pankades töötanud ja pidanud rohkem ameteid, kui see minu vanuse kohta olnuks normaalne. Olin vaikimisi edukas.
Jätkasin äärmiselt õnnetuna. Pühendasin töönädala tööstusharule, mis ei andnud mu hingele mitte midagi. Panganduses töötab palju inimesi, kes oma tööd armastavad ja mul on nende üle hea meel. Pangandus vajab selliseid inimesi. Tänapäeval on võimalusi töötada valdkonnas, kus sa annad kogukonnale midagi tagasi ja liigud õilsatel radadel.
Kuid nii nagu Grace, olin ka mina elanud elu, mida teised minult ootasid, mitte elu, mida oleksin ise tahtnud elada. Kuna ma ei tahtnud ühelegi pereliikmele pettumust valmistada ja üritasin hambad ristis nende ootustele jätkuvalt vastata, siis lootsin, et „õiget tööd” tehes suudan nad vähemalt ühes valdkonnas oma turjalt maha raputada. Mind hoidis lõksus hirm ja võimalik valu, mille oleks tekitanud veelgi suurem hukkamõist, kui olin seni pidanud taluma.
Pole kunagi kerge olla must lammas, ükskõik millises perekonnas. Peredünaamikas on mustadel lammastel mitmesuguseid rolle. Kerge pole see üldiselt mitte kunagi. Kui mõned peaosalised ammutavad oma jõu teiste jõudu vähendades, siis on see keeruline olukord. Hooldajana olen kokku puutunud väga paljude perekondadega ning näinud paratamatult, et sellised pered, kus mingilgi tasandil konfl ikte poleks, on pigem haruldased. Igal perel on teatav oma õppetund. Minugi pere polnud erand, kuid ega selle mõistmine omal ajal minu valu just leevendanud.
Minu üle naljaheitmine oli olnud perekonnasport nii kaua kui mäletan. Olin ujuja keset ratsutajaid, taimetoitlane lambafarmist, rändur ennast paika seadnute keskel ja nii edasi ja nii edasi. Tihti öeldi asju naljaga pooleks ja ütleja ei pruukinud arugi saada, kuidas sõnad mulle haiget tegid. Kuid naljadel on kombeks ammenduda, kui neid aastast aastasse üha uuesti kuuled. Mõnikord aga, tegelikult liiga sageli, öeldi asju teadlikult, lausa õelalt. Isegi kui sul on tuhande inimese jõud, väsid sa aastate jooksul ikka. Eriti kui sul on pea võimatu meenutada mõndagi perioodi elust, mil sind ei naeruvääristatud, sinu peale ei karjutud, või sulle ei öeldud, et oled lootusetu.
Eestikeelse raamatu kaas.
-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Valu, mida olin teistelt vastu võtnud, väljendas halvastiütlejate endi kannatusi, mida nad mulle projitseerisid. Õn elikud inimesed ei kohtle teisi sel moel. Nad ei arvusta neid, kes elavad elu enda äranägemise järgi. Kui üldse midagi, siis suhtuvad õnnelikud inimesed sellesse austusega.
Mõistsin, et pean end lahti rebima eelnevatelt põlvedelt minu põlvkonnale edasi kantud valust. Mul oli see võimalus. Ma ei kavatsenud mitte kunagi hakata kedagi enda tahtele allutama ja mul puudus selleks ka igasugune tahtmine. Inimesed muutuvad siis, kui nad seda soovivad ja selleks valmis on.
Nii vabastav oli vaadata elu kaastundlike silmadega ja leppida sellega, et mõistvad või armastavad suhted, mille järele kunagi nii väga janunesin, ei pruugi kunagi tõeks saada. See teadmine muutis mu elu väga mitmel tasandil. Teadsin, millist valu teeb mu enda tervenemine ja leppisin
sellega, et igaühel pole sugugi julgust minevikuga silmitsi olla, vähemalt mitte seni, kuni selle talumine muutub väljakannatamatuks.
Mingil määral püsis vana peredünaamika ikka edasi, aga mida aasta edasi, seda vähem lasin ennast sellest häirida. Selleks oli vaja jõudu ja aega, kuid vähemalt nüüd sain aru, et asi ei olnud minus, vaid ütlejas, kes üritas süstida minusse oma kriitilist meelt või arvustavat hoiakut.
Üks budistlik lugu jutustab mehest, kes läks vihaselt karjudes Buddha juurde. Buddha aga jäi täiesti häirimatuks. Kui teised hiljem Buddhalt küsisid, kuidas ta suutis nii rahulikuks jääda, vastas Buddha küsimusega: „Kui keegi sulle midagi kingib, aga sa otsustad kingitust mitte vastu võtta, siis kellele see kingitus lõpuks kuulub?” Muidugi jääb see kinkijale.
Nii juhtus ka sõnadega, mis ülekohtuselt minu suunas lennutati. Ma ei võtnud neid enam südamesse, vaid tundsin selle asemel kaastunnet. Lõppude lõpuks ei pärinenud need sõnad ju õnnelikust allikast.
"5 levinumat surmaeelset kahetsust", kirjastus Pilgrim
